Saturday, August 25, 2012

Brooklyn


Tere tulemast getosse, Saara. Kas sa ei karda üksinda tänavatel käia? Loomulikult kardan. Aga minuga juhtuvad ainult head asjad, seda teate ikka, eks? 

Alustasin päeva Prospect Parkiga. Istusin seal, jõin kohvi ja sõin sõõrikut ning jälgisin kohalikke lapsi. Uskumatu, kui julged tantsijad nad on. Tüdrukud hõõritavad puusi ja poisid keerutavad end käte peal asfaldil. Makk muudkui mängis ja nemad olid justkui Beyonce muusikavideost välja astunud. Pole siis ime, kui nad ütlevad, et valged tantsida ei oska... Ei oskagi! Aga lapsed on täiesti imearmsad rõõmurullid, vinge värk igastahes. "Party Rock is in da house tonight..."
Hiljem läksin botaanikaaeda. Nagu ma juba varem mainisin, siis taimed mind iseenesest nii väga ei huvita, aga tahtsin lihtsalt näha, mis õhkkond seal on. Õhkkond oli muidugi absoluutselt terviklik, hariv, igal pool olid sildid erinevate taimede kohta, võtsin natuke brošüüre koju kaasa ka, need kuluvad mulle ära. Botaanikaaed teeb väga palju koostööd noortega, õpetavad lapsi linnas looduse eest hoolt kandma. Vanuritele aga on reedeti tasuta sissepääs. Armas (:

Learn more!
Ja muidugi - Brooklyn Bridge. Aga seal oli kohutavalt palju turiste, vaatasin kaugelt vabadussammast ka ja lihtsalt mõtlesin, et ma ei viitsi sinna minna. Mulle tegelikult need turistikad väga pinget ei paku. Hoopis põnevam on rääkida Marcelaga mehhiko haridussüsteemist või lahata mõnda suhteprobleemi... Ta küll ei oska inglise keelt väga hästi, aga me saame hakkama. Taaskord - asi pole mitte keeles, vaid inimestes. Ja Marcela on tõsiselt tark, teab palju kõige kohta. Alustame juttu erinevatest võimalustest, kuidas maisi süüa ning lõpetame näidates teineteisele pilte oma perekonnast. Jee! Minu tüüpi inimene.
Aga muidu, siin on väga kuum. Täna oli eriliselt palav päev, 30 kraadi vähemalt. Jahutust pakuvad vaid rongid (enne seda peab metroos sauna kannatama, sest rongide konditsioneer on õhu veelgi kuumemaks kütnud) ja avalikud asutused. Näiteks Brooklyni raamatukogu, kus ma täna käisin. Lisaks raamatutele ja arvutitele ja suvetuupuritele oli seal ka Sophie Blackalli näitus. Jälle midagi, mida uurida!

Saara, kas sa ei väsi õnnelik olemast? (:
Ei väsi, kallis lugeja, ei väsi.

3 comments:

Erich said...

Hahaha! Minult küsitakse ka alati et kas ma ei karda üksinda reisida. Kas vanemad teavad? Kas mul ikka nuga on...?

Ja mina olen alati vastanud et mind korjavad peale ainult lahedad inimesed.

Ja kui juhtubki midagi ebameeldivat, siis saab sellest ühe vahva seiklusjutu!

PS Mõni nädal tagasi ma olin väga rõõmus kui jõudsin Belgradi, kus temperatuur oli *ainult* 32. :D

Sirar Salih said...

Very interesting, seems like you are having fun over there!

- Sirar

Saara said...

Erich, jah, see on totaalselt nii! Ja sina oled sealjuures veel poiss (:

Sirar, (: !