Nagu põline linnaelanik 2

6 päeva võttis mul aega, et ennast kodusemalt tundma hakata. 6 päeva, aga lõpuks ikkagi õnnestus. Sõidan metrooga nagu vana kala, oskan täpselt välja uurida, kuhu ja kuidas minema peab. Aadressid ei ole enam müstika, kõik tänavad, kõik puiesteed kõlavad juba väga loogiliselt (muide, nii metroo kui tänavavõrgustik on üsna hästi üles ehitatud, kõik töötab kui kellavärk). Olen juba palju viisakam, lisaks "Aitäh!" ütlemisele suudan välja meelitada ka "Ilusat päeva!" ning "Tänan, ma hindan seda väga." Igasugustest abielu- ja muudest pakkumistest oskan kaunilt ja korrektselt keelduda ja mul on isegi oma lemmiktoidupood tekkinud: Trader Joe's.

Mu lemmikpilt metrooõhkkonnast

Käisin vaatasin eile selle Juilliardi ka siis üle. Kujutasin kohe ette, kuidas ma ise seal õpiksin ja mis tunne siis oleks. Jalutasin ringi nende raamatukogus, vaatasin ooperimaja ja balletiteatrit. Õhtuti näidatakse seal sel nädalal vabaõhulaval suurelt ekraanilt mõnda ooperit. Kohad on muidugi võetud juba mitu tundi enne algust. Samamoodi nagu Central Parki filmidega, ka seal peab 4 tundi enne algust kohal olema.

Meil on kõike!

Aga jalutasin siis mööda tänavat ja tuli mu juurde kaunis naine, kes kandis sari. Kell oli umbes viie paiku ja tema kutsus mind kell seitse algavale tasuta kontserdile. Läksin! Ukse taga hakkasin rääkima Viktoriga ning see on olnud üks huvitavamaid vestluseid siiamaani. Ta rääkis mulle oma teekonnast vaimses maailmas, kuulasime koos kontserdi ja pärast saatis mu metrooni. Palju häid asju sulle, Viktor! Tegelikult ma räägin päevas umbes kümne võõra inimesega, taaskord - New York.

Veits guru-hunting, aga elasin üle

Kontsert oli kõik india stiilis, palju idamaiseid instrumente, nt sitar (teiste nimesid ma ei teagi), aga ka tšellod, viiulid, flöödid, oboed ja nii mõnedki teised klassikalised instrumendid olid laval. Meditatsioonimuusika...

Metropolitan Opera

Täna on mu viimane päev New Yorkis ja Marcela juures ka. Mõneti mul on hea meel jälle edasi liikuda, aga mõneti ei ole ka. New York on lõppematu võimaluste allikas igatpidi. Ja kuigi siin on praegu ebameeldivalt palav, siis sügisel oleks kindlasti palju toredam. Novembris - jaa! Järgmine kord, kui ma siia tulen, olgu sügis. Või talv.

Näeme Los Angeleses palmide all!