Kunst ravib kõike ja sõbrad ravivad ka

Ma olen väga liigutatud kõikidest nendest soojadest sõnadest, mis minuni eile jõudsid. Ma tänan südamest kallid Ville, Saskia, ema, Kristi, Ülla, Katrin, Miina, Julius, Liisa, Liisu, Anna, Merike ja Marian, Kaarel ja Karolin, Karina ja Triin. Ja Riia. Te tegite mu päeva, ausõna. See oli eriliselt raske päev, aga nagu näete, siis roomasin välja. Aitäh teile südamest. Pühendan esimese pildi sõprusele:

Okei, teise pildi ka. See lihtsalt on nii armas selle lehvitava bussijuhiga:

Nii, aga kuhu me siis pooleli jäime, sinna hosteli juurde, jah? Hostelist vedasin ma end välja kell pool kaksteist, et söögijahile minna. Nagu mainisin, siis sadas ja tunne oli absoluutselt närune. Leidsin vanalinnast, kus resideerusin, superkaubamaja, mis nii ilusasti keskaegsete majade vahele ehitatud oli. Veetsin selles kaubamajas tunde peamiselt istudes, kooki süües ja kunsti tehes ehk siis minu puhul seekord - blogi kirjutades. Pärast 3 koogitükki ja kirjatüki-üllitist hakkas elu normaliseeruma. Mitte kohe, lahustasin seda tunnet kogu päeva, aga juba tõstsin silmi, et ümbrust uurida. Päris okei kaubamaja oli. Ostsin endale punased sokid.

Sel hetkel mõistsin, kui tähtis kunst mu jaoks on. Muusika ja luuletused ja näitused ja kirjandus ja pildid ja... Kunst on võimalus hingata sügavalt välja ja soovi korral uut sisse tagasi. Oma parimad luuletused olen kirjutanud kõige intensiivsematel hetkedel. Oma parimad pildid olen teinud "vau"-momentidel ja parimad peatükid sellest, kui midagi uut olen avastanud. Teadsin, et päeva self medication peab olema kunst, muidu ma ei kesta. Paraku tuli esmalt lahendada hoopis triviaalsem küsimus - läksin Cargost passi tooma. Cargobus, kes te erandkorras mu passi samal päeval tõite, teadke, et ma mõtlen teile suure tänutundega. Ville, sulle samuti, kes sa pärast viite tundi und selle va passi sinna bussijaama toimetasid. Jeesus Maria seda elukest küll.

Cargobussist võtsin takso, et juugendi ilus end tervendada lasta. Taksojuht rääkis minule tuttavatest keeltest vaid vene keelt, kuigi oskas peale selle veel 5-6 keelt, millest ükski mulle ei sobinud ja olgem ausad, ka vene keel on mul heal juhul A2 tasemel, täielik piinlikkus kuubis. Ürita siis kokku leppida, mida teha, kui Taxify üles ütleb. Siiani meenutan seda vestlust pooletoobise tundega, kes ainult "panimaaju" mõista ütles ise pooltest asjadest üldse mitte panimaajudes. Ta oli muidugi väga lahke ja ütles, et pole hullu, natuke praktikat ja küll tuleb. Viis mu ära Alberti tänavale, et ilusaid maju vahtida saaksin:

Juugend ehk art nouveau on imekaunis 19. sajandi lõpus ja 20. alguses levinud ornamentiline ja looduslähedane kunstistiil vastandina tööstuse massilisele arengule. Riias on juugendstiilis hooneid kõvasti rohkem kui Tartus ja Tallinnas ja see oli minu jaoks üllatuseks. Pean tõdema, et pärast tänast juugendRiia avastamist vaatan ma Läti pealinna hoopis teise pilguga.

Kui ilus saab üks trepikoda olla?

Käisin juugendstiili muuseumis. Näituse eksponaadiks oli täielikult juugendis sisustatud korter, kus enamik põrandaid, uksi, aknaid ja radiaatoreid veel täisoriginaalidki. Kogu sisustus oli kokku pandud tolle aja mööblist, muuseumitädid kandsid 20. sajandi alguse riideid ja üks neist mängis aeg-ajalt klaveril midagi romantilist. Nad olid tõesti vaeva näinud ning mina nautisin kogu kupatust väga. Imeilusad vitriinid, pitslinad ja puidust mööbel:

Keldris sain endale oma juugendkortermaja fassaadi kujundada ning igasugu tolleaegse stiiliga riideid selga proovida. Saatsin Saskiale pildi endast hiigelsuure kübaraga, ta arvas, et ma pärast eilset traumat päris segi läinud ja kompenseerin emotsioone klišeelollustega nagu kübarate kokku ostmine. Õnneks nii hull asi siiski polnud, selfist täitsa piisas:

Ühest kunstirohu tabletist ei piisanud, vajasin topeltannust. Õnneks oli Läti Rahvusliku Kunsti Muuseum kohe sealsamas. 7.50 ja mul olid olemas nii kapid, piletid kui audiogiid - täiuslik komplekt muuseumikülastuseks. Nautisin seda väga. Audiogiidiga mööda kunstimuuseumit käia on üks mu lemmiktegevusi kohe päris kindlasti juba Londonist alates. Ei saa ka Priidut tänamata jätta. Olid abiks maailma avastamisel - aitäh!

Läti rahvuslik kunst on üsna sarnane Eesti omaga. Mõlemad on läbi käinud 19. sajandi lõpu väljakujunemise, rahvusromantismi, 20. sajandi alguse mõjutused Prantsusmaalt, ka NL realismi olles nii selle poolt kui vastu ja lõpuks 20. sajandi lõpu ebakindluse, segaduse ja hoopis uue tunde. Oli väga põnev uurimisretk ajalookihtide vahele.

Teodors Zalkalnsi "Siga" daamide ja muude taustal:

Ka maja ise oli täielik vaatamisväärsus ning puhas nauding. Mulle Kumu meeldib ja usun, et see kirjeldab meid eestlastena hästi, kuid Läti kunstimuuseum on ikka ka väga kaunis, pigem nagu ooperimaja:

Teadsin juba ette, et kavatsen lennujaamas varakult olla, sest mul oli kõriauguni närvitsemisest ja muretsemisest. AirBaltic soovitas high seasoni pärast lausa 3 tundi ja nii ma rihtisingi. Enne seda jäi siiski parajalt aega, et üks tofupihviga veganburger võtta (imehea, olin tofut kõvasti igatsenud) ja pargis jalutada. Väiksed asjad, onju, Ville?

Samuti jäi aega, et oma elu ühte napakamat reisi meenutada (so far) - novembris Varssavisse. Tahtsin nimelt Läti Teaduste Akadeemia hoone üle kaeda ja kohale jõudes märkasin, et see näeb väga sarnane välja sellele Varssavi monstrumile, mil nimeks samuti Kultuuri ja Teaduste Akadeemia:

Ega ma niisama poleks viitsinud seda vaatama minna, aga mina tahtsin ju ikka vaadet nautida. 5 euro eest sai 17. korrusele ja kogu Riiale avanesid imeilusad vaated. Ka pilt postituse algusest pärineb sealt. Siin aga Daugava teine pool koos Riia Teletorniga, mis on muide Baltimaade kõrgeim ehitis ning Euroopas kolmandal kohal. Samas on see väga stabiilne, pidi ilma suurema vibratsioonita ära kannatama ka suure tuule kiirusega isegi 44 m/s ning vastu pidama 7.5-pallisele maavärinale. Tublid olete, lätlased:

Vaatasin seal torni otsas seda linna ja mõlgutasin mõtteid ning raputasin halva tunde lõplikult maha. Ma ei ole pahane, et ma nii tundsin, olen lihtsalt valmis kõigeks uueks, mis elul pakkuda. Olen siiski kindel, et see ei jää mul viimaseks korraks selliseid tundeid tunda ning mõtteid mõtelda, aga mis mul muud teha, kui olukorraga leppida. Vahetasin soundtracki terve päeva kuulatud Ramin Djawadi pealt Vaiko Eplikule ja tellisin Taxify, et uutele seiklustele suunduda.

2 ja pool tundi lennujaamas läksid ruttu, lennuk jõudis õigeaegselt, pinginaaber haises ainult lõhnavee ja mitte millegi muu järele, sain isegi pool tundi magada. Taksojuhiga purssisin taas vene keelt, ta oli väga rahul. Hotellis ootas mind Saskia ja hotell ise on üks luksuslikumaid, kus olnud olen. Kõik on hästi. Armastan elu, nii heas kui halvas.