Tuesday, July 24, 2018

Travel light, huh? Aka Idioodi Päevaraamat

Olen seda Blogsy appi vahtinud laual juba mõnda aega ja kohe ei tea, kust alustada. Aga ma alustan ikka, kuigi mu esialgne plaan oli blogi kinni panna.

Järgmine reis on alanud. Kes ei tea, siis mul nimelt on kaks õde - Saskia ja Johanna. Kui Johannaga sai reisil käidud kevadel, siis nüüd oli aeg Saskiaga aega veeta. Saskia nimelt lõpetas väga edukalt kuu aega tagasi oma magistriõpingud ja selleks puhuks tegin ma talle reisi välja. Sihtkoht - Odessa. Ukrainas polnud me kumbki kunagi käinud.

Odessa mõttele tulingi ausalt öeldes oma külastatud riikide kaarti vaadates ja paari soovitust kuulates. AirBalticu piletid on odavad ja Riiast läheb Odessasse otselend. Läheb küll vaid kord päevas, aga palju ikka vaja on, onju? Ukrainas on odav ja Must meri on vaatamisväärsus omaette. High season, aga vast pole hullu. Tahtsime nimelt reisi Saskia poja laagriga samale ajale sättida ja see meil ka õnnestus.

Lend Tallinnast Riiga startis kell 21 õhtul ja selleks ajaks olin teinud ära kõik asjad oma To Do nimekirjast. Neid polnud mitte vähe. Okei, üks asi jäi tegemata. See oli nimelt topetkontroll, et kas olen oma rahakoti eest hoolt kandnud ja mitte unustanud seda Ville venna maja sissesõiduteele auto kõrvale maha. Kuidas see sinna sai, mul pole aimugi. Ilmselt kukkus kuidagi autost välja. Õnneks kimas brother-in-law imekiiresti Tallinna teisest otsast kohale ja tõi mu rahakoti ära. Närveldasime Saskia ja Villega kõvasti ja kui 7 minutit enne boardingu algust turvajärjekorda jõudsime, oli see järts seal ikka kõvasti pikem kui 7 minutit. Trügisin ette tobedaid vabandusi tuues. Jõudsime Saskiaga väravasse ja lennule ja Riiga. Jei!

Riias oli aega päris vähe ja me polnud mõelnudki, et meil tuleb läbida ka passikontroll. Seisime järjekorras väga rahutult, sest ametnikud olid aeglased, aga järgmine boarding juba käis. Ja siis ma mõistsin. Ma polnud passi kaasa võtnud. Aga kas Ukrainasse saab ilma passita? Hoidsin endale kõiki oma pöidlaid ja ime, mis ime - passikontrollis lepitigi ID-kaardiga! Olime Saskiaga tohutult rõõmsad ja elevil ja Saskia kommenteeris, et õdedest on temale ikka rohkem ajusid antud.

See võib vabalt nii olla, sest kui lennukiväravasse jõudsime, siis sinna ma jäin. Jah. Sealt mind edasi ei lubatud. Saskia sai lennukile, aga mina mitte. Paneks kuristiku märgi siia, kuid sellist klaviatuuril pole. Peaks enda jaoks leiutama vist.

Tasapisi hiilis minuni olukorra tõsidus ja viis minutit pärast uudiseid olin ma juba täielikus hüsteerias. Nii suures, et teised reisijad lennujaamas mult mitu korda küsisid, kas mul kõik korras on? Ei olnud, aga mida nad ikka teha saavad? Ma olen sündinud idioot. Lohakas ja laisk. Hoolimatu oma asjade suhtes. Mul on raske kirjeldada selle kuristiku sügavust. Taaskord tõestus, et ma ei muutu kunagi ja ma ei parane kunagi ja minu elu jääbki selliseks. Kuidas ometi saab nii loll olla?!?! Ma vihkasin end sellel hetkel kohutavalt palju. Vihkasin seda, et ma ei suutnud lõpetada nutmist, et ma ei leidnud mitte kusagilt märki nimega "Exit" (teisel pool passikontrolli seda tegelikult ei olegi, aga lõpuks hakkasin lihtsalt vastu klaasuksi koputama, kust üks pahur tädi mind nuuksumise peale välja lasi), vihkasin seda, et ma teadsin, et mul on kõik hotell ja takso jne enda nimele pandud ja Saskia on nüüd üksi seal Ukrainas ja et mul pole kell 23.35 enam ühtegi lendu tagasi Eestisse, et passi järele minna.

Ma olin täielikus augus. Hakkasin välja mõtlema kõiki maailma karistusi nii lohaka ja hoolimatu käitumise eest. Mõtlesin vabatahtlikult iga päev prügi korjata järgmised kuu aega. Mõtlesin mitte endale hotelli otsida, vaid sundida end lennujaama pinkidel magama. Siis arvasin, et leidsin ideaalse - lähen sunnin end veel 100 tundi lisavalveid võtma. Sõidan Eestisse ja sealt otse Soome tööle. See oleks mulle paras palk. Viimane mõte pole veel täielikult kustunud. Ah, kuidas ma vihkan end selle lohakuse pärast.

Pärast 40 minutit hüsteeriat suutsin end kokku võtta ja Villele helistama sundida. Mul ju polnud isegi oma uue nimega ID-kaardil Mobiil-IDd, et uut piletit osta ja kõik Riia lennujaama piletiputkad olid kinni. Kell oli pool üks öösel ja mina nutsin Villele telefoni, et järjekordselt tõestab maailm mulle seda, et ma olen raamatunäide Läbikukkujale. Läbi põranda kuristikku. Ville muidugi ütles, et see juhtus selle pärast, et ma olin just töölt tulnud, eelmine õhtu pikalt sünnipäeval olnud, samal päeval terve päeva ringi jooksnud jne, aga ma tegelikult ei usu, et need on adekvaatsed põhjendused. Ville ütles ka seda, et järgmine lend läheb järgmisel päeval samal ajal ja kuna odavad piletid on välja müüdud, siis see Riia-Odessa üks ots maksab 459 eurot. Idioot, ma olen ikka täielik idioot. Ta ütles, et ma peaks selle võtma.

Istun hetkel Riias. Veetsin öö hostelis, mul oli omaette tuba, mida jagasin siiski koos kella neljani hommikul kestva diskotümpsuga tänavalt. Paras karistus, tõepoolest. Ootan passi, mille Ville Cargoga teele pani. Mõtlen valvete peale. Mõtlen selle peale, kui raske on andestamine. Mõtlen selle peale, kui raske on täiuslikkusest lahti lasta ja ikkagi tahta elada. Sajab. Ronin vaikselt välja.

6 comments:

Kristi said...

Saara, palju jaksu sulle! Minu meelest see pole rumal viga, seda ikka võib juhtuda. Nõme, et juhtus, ja nõme, et nii mitu närvesöövat asja järjest juhtus.
Ma räägin lohutuseks: mu sõbranna töötab kohas, kus ta nõustab viisa taotlemist sinna onu Sämmi riiki ja ta reaalselt tegeleb inimestega, kes ütlevad, et neil on homme lend, sooviks viisat palun nüüd. Need on idioodid, mitte sina :D
Varsti oled Odessas ja siis läheb paremaks.

Saara said...

Aitäh, kallis Kristi! Riia, mu arm, on ka mind veidike lohutanud ja loodan väga, et homme saan juba Odessas ärgata. Hea, et viisasid mainisid, peakski sügiseks taotlema hakkama...

Kaarel said...

Ma olen aeg-ajalt mõelnud, et millal mul midagi sellist juhtub. Põhiliselt kardan valeks päevaks või valesse sihtkohta lennupiletite ostmist või valel päeval lennujaama ilmumist - lennupiletite ostmine on ju nii lihtne, et mingi näpukas peab varem või hiljem sisse lipsama. Korra on midagi taolist juhtunud ka - Karolin oli Edinburgh's külas ja jäi oma tagasilennust maha, kuna ootasime öist shuttle bussi õigest kohast ca 50 meetrit eemal. Siis oli ka paanika ja igast võimatud variandid käisid peast läbi, aga lõpuks ostsime paar päeva hilisemale lennule uued piletid ja muud midagi.

Kokkuvõttes on sellised esmapilgul katastroofilised untsuminekud tervislikud - õpetavad, et kõik ei lähe alati plaanitult, aga sellegipoolest on ka kuristikust tegelikult väljapääs olemas ja elu läheb edasi.

Karolin ka tervitab ja on kindel, et pärast sellist padukat tuleb kindlasti üks imeilus vikerkaar.

Saara said...

Aitäh teile kahele sõbrale reisihundile! Ausalt öeldes olles siin asja nüüd seedinud, siis tunnen ka, et suurim, mida sellest kaasa võtsin, on teadmine, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Läheme Saskiaga nüüd vikerkaart imetlema. :) Tervisi Odessast!

Anonymous said...

Kallikene, ei riidlemine ega karistamine siin ei aita. See karm ja emotsionaalne õppetund saadeti sulle õppimiseks, et edaspidi vaevalt sa sama kogeda tahaksid. Usun, et võidki tulevikus oma reisikaaslased ära tüüdata hullunult rahakottide ja dokumentide kontrollimistega. Jäneda vanaema õpetus: koolitusraha tuleb alati maksta. Koolitusraha väljendub nii rahas, emotsioonides kui ka kogemustes.
Ja veel ... Saarake, armasta ennast ja ära karista end mõeldes välja kõiksugu prügi korjamist ja topelt töötamist. Just nimelt see tekitabki enda vihkamist! Armasta ennast, luba endale üks hea värskendav kokteil, tõsta klaas ja täna elu raske õppetunni eest! Ja Villet tuleb tänada mõistliku suhtumise, lohutamise ja soovituse eest kallis lennupilet soetada!

Saara said...

Aitäh, ema. Kallid Odessast...