Esimene tutvus Odessaga - vau!

Vahel on nii, et mingi koha täieliku võlu nägemine ei õnnestu esimesel päeval, vaid veidi hiljem. Näiteks oli nii Nairobiga ja Kuala Lumpuriga ja isegi Madeiraga. Mõnikord on aga see esimene päev just see, mis kogu reisile hea tunde sisse jätab ja just täna nii juhtuski. Nautisin seda vau-efekti täiel rinnal.

Kuna eile jõudsin lennujaamast hotelli umbes kella kolmeks ja pärast seda oli elevus nii suur, et jutustasime Saskiaga kella neljani, siis hommikul ärkasime äratuskellaga, et ikka sööma jõuaks. Saskia oli ju veel öösel endale ekstra äratuskella sättinud, et mind tervitada. Meenutasime, kuidas viimane kord käisime koos reisil 12 aastat tagasi Marokos. Olid ajad... Hommikusöögi kõrvale jätkasime meenutusi ning tundsime rõõmu puuviljadest ja pannkookidest, puhkuseklassikast:

Meie hotell siin Odessas on imeilus. Tahtsingi tegelikult veidike luksust kogeda ja kus mujal, kui mitte Odessas, sest siin saab seda ka endale ilma suuremate süümepiinadeta lubada. Hinnad on väga odavad. Tõesti, kes luksust armastab, aga koonerdada ka, siis Odessa on teie jaoks. No vaadake seda:

Hommikusöögi kõrvale sain Saskialt ka väikese ajalootunni Odessa kohta. Mulle nii meeldib, kui Saskia mulle ajaloost räägib, see on ilmatuma põnev. Saskia on ajalooõpetaja, kes ei teadnud. Igatahes oli ta ka oma siinoldud päeva jooksul jõudnud piisavalt uurimustööd teha, et meile päevakava kokku panna ning mulle tähtsamate vaatamisväärsuste juures giidi mängida. Imeline naine. Alustasime kuulsatest Potjomkini treppidest:

Nagu Saskia mulle rääkis, siis need said kuulsaks ühe Vene filmi tõttu 1905. aasta revolutsioonist. Treppidel toimus massimõrva filmimine, verd ja laipu voolas mööda massiivseid astmeid alla. Ei Saskia ega ma ise ole filmi näinud tegelikult ja ausalt öeldes väga ei tõmba ka. Vahime parem Musta merd, arhitektuuri ja rahvamasse:

Edasi otsisime üles Katariina II mälestusmärgi, kes 1794. aastal Odessa linna rajas (võib tuua võrdluseks ka Eesti, kuhu Katariina II rajas näiteks Paldiski ja Võru linna). Katariina II tunnusmärki "E" (vene jee) nägime täna väga mitmetel majadel. Proovisin ka uhket poosi võtta:

Olen Katariinakesele ilmatuma tänulik tegelikult. Odessa on imeilus. Õhkkond meenutab mulle Barcelonat oma vahtrate, avaruse ja juugendiga. Juugendstiil ongi vist selle reisi tunnussõna. Mis maju me täna nägime... Enne siia tulekut arvasin veidi, et eks see Odessa üks Jumalast hüljatud koht ole, kus ilmselt palju NL aegset arhitektuuri ning kombeid on, aga suur oli mu üllatus, kui tänavatel imekauneid maju silmasin ning kogu õhkkonda tunnetasin. See siin on ju lausa pesueht kuurortkeskus!

Läti juugendhooned on tänaseks mu peas päris väikseks jäänud:

Ei ole turistilõks, hoopis tavaline poesissekäik: (hehe, "tavaline")

Pärast Potjomkinit ja Katariinat vaatasime üle Odessa ühe kuulsamatest hoonetest - ooperiteatri. No see oli küll massiivne, eriti-eriti uhke ehitis. Panen praegu ainult ühe pildikese välisfassaadist, homme näeme sisemust ka (ma ei jõua ära oodata!!!).

Edasi viis mu armas giidike meid aga Odessa Ajaloomuuseumi juurde. No ikka väga mõnus on niimoodi isikliku giidiga ringi käia, Saskia on mul maru tark. Ausalt, hea meelega käiks kõikides ta tundides. Olen õpilaste peale kade! Õpilased muidugi armastavad teda samuti, tagasisidelehed ajasid minugi silmad vett jooksma... Lisaks sellele armastavad teda ilmselt ka loomad. Suvaline kaelarihmaga koer tänavalt:

Oih, ühe seiga unustasin. Enne ajaloomuuseumi tegime ka jäätiseringi. Ilm on siin hea, 28-31 kraadi ja vahelduv pilvisus. Kusjuures on väga tore, et Eestis-Soomes samuti soe on olnud, ma ei tunne üldse, et antud temperatuurid väga liiast oleksid, keha on täitsa harjunud kohe. Jahutus on siiski aeg-ajalt tore ja meie musta vahvliga jäätised samuti (roheline oli imehea meloni maitsega ning valgest leidus sidruni ja piparmündi mekki):

Muuseumi leidsime lõpuks majast, millest mitu korda mööda olime tulnud, peitis teine end seal suuremate vahel ja meie ei näinudki. Lõpuks küsisime teed. Vene keeles, muidugi. Üks asi on Odessa juures küll veidi ebamugav - inglise keelt räägivad vähesed. Ilma vene keeleta oleks siin liiga raske hakkama saada, selles olen päris kindel. Õnneks meie vaevalisest purssimisest täiesti piisab.

Õnnelikud purssijad ja ajaloomuuseumi trepp:

Tore, et me sinna muuseumisse läksime, muidu oleks neil tädikestele maru igav olnud. Igas toas oli keegi, ma ei kujuta ette, mida nad päevad läbi seal teevad. Olime ainukesed külastajad. Mitu neist tulid juurde, küsisid meie kohta ja seletasid midagi eksemplaaridest või juhtisid tähelepanu haruldustele. Väga sõbralikud iseenesest.

Näitus ise koosnes igasugu möödunud aegadest pärit tavaarist, piltidest, mõnest üksikust inglisekeelsest seletusest ja paljudest venekeelsetest tekstidest. Mulle isiklikult meeldisid väga portselanist lühtrid, selliseid just tihti ei näe..

Pärast tunnikest intensiivsema ajalooga tundsime, et aeg on keha kinnitada. Soovisime kohta, kus oleks mõnus olla, võimalus wifit kasutada ja võimalus maksta kaardiga. Potsatasime maha välikohvikusse, mina tellisin borši ja Saskia pitsa. Borš jäi siiski söömata, kuna maitses maru kahtlaselt. Ei oskagi täpsemalt kirjeldada, lihtsalt imelik maitse oli. Ukrainlased ütlevad ikka, et ega Eestis õiget borši ei saa. Äkki see oligi see õige? :/ Saskia ütles aga, et tema pitsa maitses nagu Eesti borš saial ja tal oli vägagi õigus. :D Sõin pool ta pitsast.

Edasi jalutasime ja jutustasime ja jalutasime ja jutustasime... On, millest rääkida. Saskiaga alati on. Nalja saab kah, no vaadake seda: :D

Viimaseks viis Saskia meid Odessa katedraali juurde, mis väljast vaadates üldse mingi uhke ehitis ei ole. Lisaks löödi parasjagu kirikukelli ja no hullemat plärinat annab otsida, see oli lausa õudne. Aga! Sisu on tähtsam, kas pole?

See katedraal on kõige ilusam vene õigeusu kirik, kus käinud olen. Imeline helgus, täiuslik valgus, nii puhas valge marmor ja nii sädelev kuld. Sellises kirikus kuulaks rõõmuga kontserti ja ehk teinekord mõtleks veidi sügavamaid mõtteid ka... Siiras ja ilus tunne tuli peale. Oh, see oli imekaunis.

Maruõnnelikkudena siirdusime hotelli tagasi. Väsinud olime muidugi ka ja niimoodi lebotasime järjest lausa poolteist tundi, kuigi alguses plaanisime pool. Edasi otsustasime aga üle vaadata hotelli basseini, mille külastamiseks meid esmalt arstikontrolli suunati. Jah. Nii imelik oligi. :D Mul jäi suu lahti lausa, aga no kui basseinis muud moodi ujuda ei saa, siis mis meil ikka teha. Arstiks oli noor näitsik, kes vaatas üle meie jalad, käed ja kehanaha. "Vastuvõtt" kestis umbes minuti. Imelik, väga imelik. Ka juuksevõrke pidime basseinis kandma. Rohkem ma sinna tagasi minna ei taha. :D

Nüüd oleme puhanud, söönud ja aeg on ööunne minna. Tänane päev on olnud nii ilus. Mul on ikka väga hea meel, et ma oma koonerdamisefanatismist aeg-ajalt loobuda suudan ja selle ülehinnatud pileti siiski võtta otsustasin. Ville, sa oled nii hea veenja. Ma ei oskagi öelda, mis mulle siin Odessas kõige rohkem meeldib, ilmselt see tunne, see hea tunne segatuna slaavilikust lihtsusest, imelisest ilust juugendstiilis majade seintel ning Saskiast, mu kallist väikesest õest. Vau-efekt on täielik ja mina olen jälle õnnelik.