Monday, April 1, 2019

Popkunst

Teate seda filmi "Nunnad hoos"? Mulle see film meeldib väga. Alati laulan neid laulukesi kaasa ja imetlen, kuidas püha muusika saab olla nii lõbus. Olen ammu gospelkoori oma silmadega näha tahtnud. Seega plaanisimegi M-ga kohe alguses, et pühapäeval läheme jumalateenistusele. Kuna elame siin Harlemi külje all, siis ei olnud ka raske leida sobivat kirikut, kus jumalateenistus võiks toimuda.

Pühapäevaselt vaikne Harlem

Internetis ringi tuhnides sai selgeks, et kirikud teevad pühapäeviti mitu teenistust. Ja selgeks sai ka see, et esimesele on kõige mõttekam minna, sest siis on kõige vähem rahvast. Seega plaanisimegi minna kell 7.30. Millega me aga ei arvestanud, oli see, et eelmisel õhtul jõudsime Sandri juurest üsna hilja tagasi ja väsimus tuli peale. Otsustasime kohe õhtul, et läheme siis veidi hiljem - kell 9.30. Ka kell pool kümme olime väsinud, aga kohale me end vedasime. Ja mis siis selgus? Teenistusepidaja oli haigeks jäänud ja kella poole kümnese olid nad vahele jätnud. Järgmine teenistus oli kell 10.45. Mingi inimesterodu seal siiski ootas... Küsisime siis kohalikult tädilt, et miks inimesed seal ootavad? Ta vastas: "Because they are smart." Jah, rahvas ootas poolteist tundi enne teenistust ukse taga, et sisse saada. Ei - nii me ei mängi. Meist jäi maha rahvas, kirik ja mammograafiabuss selle ees. Midagi peab järgmiseks New Yorgi külastuseks ka jääma koos New York City Balletiga.


Läksime hoopis sõõrikubaari. See oli M-l kohe alguses nimekirjas. Võtsime mõlemad kaks sõõrikut, kohvi-tee ja istusime maha. M-i sõõrik oli kõige parem, nimeks cronut, segu croissantist ja donutist. See oli tõesti hea. Aga minu šokolaadisõõrik  oli ka täitsa okei.


Nende üheks suureks mureks kõikide maiustustega on see, et suhkrut on liiga palju. Tõepoolest, muidu maitsevad koogid-küpsised hästi, aga no miks-miks-miks nii palju suhkrut? Seda on maitsest tunda, ei pea isegi silte lugema. Ma joon magusa kõrvale tihti vett, et veidigi asja lahjendada. Taaskord, tugevad maitsed...

Mina sõõrikutega

Kuna reis on siiski pühendatud kunstile, siis pidime ka pühapäevase kunstidoosi kätte saama. Käimata oli Whitney Museum of American Art ehk Ameerika kunsti muuseum. Kuna eile oli üsna vihmane, siis muuseumi poole jalutades said juuksed ja tennised täitsa märjaks ning lootsime kiiresti sooja kunstimajja saada. Me ei arvestanud üldse sellega, et ukse taga on 25-meetrine järjekord. Nimelt, eile oli viimane päev Andy Warholi väljapanekut vaadata ja kohal olid kõik karvased ja sulelised. Osa rahvast oli oodanud juba üle tunni. Ohjeerum... Hakkasime ikkagi vaikselt ootama. Siis aga pakkus muuseumitöötaja meile võimalust hakata muuseumi ametlikuks "sõbraks" ja koos liikmepiletiga tuleks kahepeale väljaminek vaid 9 dollarit rohkem. No miks ei? 9 dollari eest tund aega vähem piletisabas veeta - iga kell!


Rahvast oli jah, ilmatuma palju. Sellele vaatamata meeldis kogu Andy Warhol mulle väga. Ega ma enne temast midagi suurt ei teadnudki, üks kuulus nimi oli jälle, mingid purgid ja pead ja mis kõik veel... Popkunst, ühesõnaga. Nüüd sai nimi endale minu jaoks ka näo ja tegumoe ja mõtted ja sõnad ja tunde. Kuulasin väljapaneku Kõik audiogiidijutud läbi, mida just väga tihti ei juhtu.


Kõige rohkem avaldas muljet korduse ja variatsiooni taga peituvad ideed. Mis on autorlus? Mis on individuaalsus, mis kommertsiaalsus? Ja kõige suurem - mis on kunst?


Lisaks Andy Warholile olid muuseumis ka püsiväljapanek ja teised väljapanekud. Käisin kõik läbi. See moodne kunst on mõnus vaheldus vanaaegsusele. 7. korrusel oli Ameerika kunsti aastatest 1900-1960, ajajärk, millest olen varem vaid Euroopast pärit kunsti vaadanud. Immigrandiküsimus, maailmasõdade tunnetus, industrialismi lõppemine... See on ikka hoopis teine maailm oma ajaloo, murede ja rõõmudega.

Eriti meeldisid Hopperi tööd:

A woman in the Sun, 1961

6. korrusel vaatlesin multimeediat - taaskord täiesti teistsugune kogemus.

Joseph Kosuth "Five Words in Green Neon". Ja mina. 

Kui M allkorrusel Susan Sarandoni ja Jessica Lange kõrval teed jõi, siis mina uurisin 8. korrusel värve. Mõnus sära vihmasesse päeva. M arvas ka nii! :D

Kenneth Noland "Uus Päev"

Lõunaks tahtsin midagi veganit. Mitu päeva oli seda juustu söödud, tundsin, et vajan ainult taimi. Läksime ühte burgerikohta nimega Bareburger Organic 8. avenüül ja tellisingi toidu nimega Impossible Burger. Nimi sobis väga hästi, sest küsisin kaks korda teenindajalt, et kas ta on ikka täiesti-täiesti kindel, et see pole liha... Nii liha moodi. Nad on väga head tööd teinud oma leiutistega.


Kes Tallinnas suur Telliskivi fänn on, siis Chelsae Market ootab teid (ja mind ikka ka veidike :D). Jalutasime läbi turu, seal oli kõike - disainpoekesi, palju-palju söögikohti ja palju-palju rahvast. Pühapäeval võib ikka mööda turge jõlkuda... Ei jaksanud seal kaua olla.


Läksime hoopis vaatamisväärsuse juurde nimega The High Line. Tegu on vana trammiteega, mis nüüd jalakäijate "tänavaks" ehitatud on. Suvel on seal hästi roheline, sest trammiteele on istutatud hulgaliselt puid ja põõsaid ning kuna trammitee jookseb "teisel korrusel" ehk tänavast kõrgemal (sellest ka nimi), siis jalutuskäigul saab samal ajal imetleda neid hulgalisi vaateid, mida vanad majad, sirged tänavad ja kollased taksod pakuvad.


Eile oli üsna külm jalutamiseks. Sander rääkis, et mingil aastal pidi New Yorgis olema veebruari lõpus 20 kraadi sooja! Praegu võime sellest vaid unistada. Õnneks pakuvad silmailu lisaks vanadele majadele ja linnatuledele ka õide puhkevad magnooliad ja ühed teised taimed, millel roosad õied on. Nii hea botaanik olengi. :D


The High Line päikese- ja pilvelõhkujasäras:


Jep, külm oli. Läksime tagasi sooja - maa alla metroosse. Edasi jalutasime niisama ringi. Käisime ikkagi ära kirikus pühapäeva tähistamas. Hehe, väike nali, ikka arhitektuuri pärast sai mindud. Püha Patricku kirik on hiigelsuur, sobib New Yorkiga hästi kokku:



Niimoodi veetsimegi oma päeva, palju moodsamalt kui varasemalt, rahulikumalt ka. Kunagi kavatsen kindlasti pühapäeva-gospelkoori kuulama minna, aga praegu panen Youtubest "Nunnad hoos" mängima.

No comments: