Ookean, kevad ja Broadway

Kui ma üht asja kahetsen siia tuleku puhul, siis on see asjaolu, et ma mütsi kaasa ei võtnud. Praegu on siinkandis ikka väga külm. Laupäeval oli soojem, isegi mantlit ei pidanud kandma, aga eile puhus jälle see jäine tuul ning mina nägin välja kui korralik moslemineiu sallist tehtud mütsiga. Sellele vaatamata õitsevad Central Parkis roosade õitega puud.

Alustasimegi eile Central Parkist. Puud on kohe lehte minemas. Nautisime päikest ja mururohelust, üritasime peituda külma tuule eest.

Purskkaevu juures tehti taas filmivõtteid. Oleme filmimist näinud juba kolm korda, alati on kohal suur grupp tehnilisi töötajaid, mõned bussid ning vahel ka politsei, et liiklust korraldada. Eile oli veidi rahulikum. Isegi üks kuulus näitleja sattus pildile, kuid temast me teadsime tõesti vaid seda, et ta on kuulus, isegi ükski film meelde ei tulnud. Ei hakanud sellise eelteadmisega selfiet paluma. (Nüüd guugeldas M, et ta nimi oli Thomas Lennon).

Meie Excelis oli eilseks planeeritud aga hoopiski väljasõit ookeani äärde. Selle suuna valisimegi, kuid enne põikasime läbi ühest kuulsast kohvikust, kus cronute müüdi. M oli nimelt välja guugeldanud, et cronut ei olegi lihtsalt mingi hübriidsaiake, sellel on ikka oma leiutaja ja puha. Leiutajaks on kuulus kondiiter Dominique Ansel ja tal on New Yorkis oma pood. Mõeldud-tehtud, pidime ikka originaale ka proovima.

Ütlen ausalt, need 2 cronuti on mu elu parimad saiakesed. Ma pole mitte kusagilt mujalt nii häid sõõrikuid ega saiu üleüldiselt saanud. Sellele on isegi patent võetud! Uskumatu, onju? See kreem seal sõõriku sees, see glasuurkate. Oh... Hea, et mõlemale kaks võtsime, ma poleks ühega piirduda suutnud. (Ja üle kahe ilmselt suhkrust üledoosi saanud).

Aga ookean siis. New York ei asu teadupoolest päris-päris ookeani ääres, vaid rohkem jõesuudmes. "Päris" ookeani nägemiseks peab sõitma Brooklynist itta ja seda me eile tegimegi. Käisime kohas nimega Coney Island.

Coney Island on ilmselt nii mõnelegi tuttav, palju filme on sellest kohast ja kuidagi on nimi mälusoppi jäänud. Eelmine kord New Yorkis olles ma siia ei sattunud ja ka M oli siin vaid hetkeks pesapalli vaatamas. Nüüd otsustasime võtta veidi rohkem aega. Ja aega me võtma pidime - Manhattani lõunaosast sõidab metroo siia ligi tund aega. Mis seal ikka, aega meil ju ka oli...

Coney Island oli väga vaikne. Kuna tegelikult on tegemist suure mereäärse lõbustuspargiga, siis suveajal on siin rahvast juttude järgi palju. Vanaaegsed atraktsioonid meenutavad aegu ammuseid ja meri pakub vaheldust pilvelõhkujatele. Meie aga jalutasime niisama promenaadil ja liival ja kai peal. Lõbustuspark avatakse alles järgmine nädal. Ega meil sellest suurt vahet poleks, sest nende vanade rauakolakate peale me tõesti ei roniks. Liiga palju arstimist on elu jooksul tehtud vist... Pigem vaatame ookeani, pole seda lompi siitpoolt ju väga näinudki.

Coney Island on ka koht, kus "leiutati" hot dog ehk see viinerisaiake. Hot dogi võib vist ka juba ilma kaldkirjata kirjutada, eestlased ei ole oma vastet välja mõtelnud. Läksime meiegi leiutusmajja, kuid kuna neil not dogi ei olnud (taimse viineriga hot dog), siis piirdusin friikatega. M sõi ühe viinerisaia.

Kuna ookeani ääres oli tõesti väga vaikne, siis tunni möödudes pöördusime Manhattanile tagasi. Tegime teoks minu suure unistuse - ostsime Broadway muusikalile piletid. Jee! Olen seda juba ammu teha tahtnud ja ei saanud lubada, et New Yorkist ära lähen nii, et piletid ostmata jäävad. Jess-jess-jess. Enne etendust oli meil aga mitu tundi aega ja kuna saiakestest päeva toidukorraks jääb väheseks, siis otsustasime, et käime ka korralikult söömas.

Eilne söök oli lausa väga-väga korralik. Otsustasime nimelt, et proovime järele ühe korea restorani, mida palju kiidetakse. Pärast Times Square-i sagimist oli see tõesti rahuoaas kesest New Yorki. Hangkawi restoranis pidi nimelt ära võtma isegi jalanõud. Valgus oli hämar ja muusika meditatiivne. Nii lahe kogemus!

Tegime endale kingituse ja võtsime tasting menue. Meie söögipidu koosnes kolmest eelroast, pearoast ja magustoidust. Oh... Nii uhkelt olengi enne söönud vaid Noa restoranis Viimsis. Hangawi oma vegetaarroogadega oli suurepärane, maitsed teistmoodi ja veidi harjumatud (pole seda korea toitu ju palju koduski proovinud), aga ikkagi head. Kõige rohkem meeldis mulle aga õhustik. Ilmselt on küsimus ka kontrastis, kuid tõesti, sellises kohas rätsepistes laua taga istuda ja kõigest toredast juttu rääkida oli Kogemus suure tähega.

Ja muidugi ei lõppenud eilne õhtu seal, meil oli ju veel Broadway. Otsustasime, et läheme vaatama Ooperifantoomi. Tegemist on siiski kõige kauem Broadwayl jooksnud etendusega - 30 aastat järjest! See on sama palju kui mul vanust on. M oli seda näinud ka eelmisel korral kui siin käis, mina nägin kunagi Vanemuises. Pean ütlema, et nii mulle kui M-le ei tundu antud muusikali sisuline pool just väga läbimõeldud, kuid lood on tõesti imelised. Andrew Lloyd Webber, aitäh!

Tähelepanelik lugeja märkab, et me ei käinud kodus riideid vahetamas. Jep, läksin Broadwayle kulunud tekstaste, sassis juuste ja seljakotiga. Hallooo... Aga teate, see ongi siin normiks. Väga vähesed olid ilusasti riides. Jopedega tuldi saali, kingavahetusest rääkimata. See on üks asi, mis tõsiselt häirib. Mulle meeldib, et Euroopas on teatrikogemus ikka midagi erilisemat. Õnneks muusikal korvas kõik - balletitantsijatest ooperilauljad (reaalselt varvastel tantsis ja siis laulis soolo), imeline lavakujundus, ilusad hääled - kõik oli olemas.

Jah, nii käisingi teatris - nagu matkale oleks läinud

Pärast etendust palus Ooperifantoom isiklikult meilt rahalisi annetusi välisukse juurde panna, et nad AIDSi toetusgrupile saaksid annetada, siis hakkas orkester mängima ja rahvas siirdus uste juurde. See oli ka eriliselt kummaline kogemus - orkester mängib ja juba nad tõusevad püsti! Mis toimub? Meil ei jäänud muud üle, kui silmi pööritada. Aga jällegi, see ongi nende norm. Absoluutselt imelik. Kui orkester lõpetas, ajasid kurjad turvamehed meid taskulampidega välgutades uksest välja. Lihtsalt ebareaalne. Väga kontrastiderohke õhtu.

Koju jõudsime hilja, kuid see on okei. Meie viimane pikk päev New Yorkis oli väga ilus.