Vähem on rohkem?

Kui ma eelmine kord New Yorkis käisin, siis olin üsna vaene - mida ühelt tudengilt rohkemat tahtagi? Seega jalutasin niisama ringi, vaatlesin õhkkonda, inimesi. Seekord teadsin, et tahan külastada kohti, mis eelmine kord raha/kogenematuse tõttu külastamata jäid - muuseumid, kontserdid, näitused. Üks suuremaid soove oli näha muuseumi nimega The Metropolitan Museum of Art, mida newyorklased ise kutsuvad lühidalt Met-iks. Mõeldud-tehtud. Olime plaaninud M-iga veeta Metis terve hommikupooliku.

Jalutasime sinna läbi Central Parki. Küll on ilus see pargikene. Okei, ehk ei peaks seda monstrumparki hellitava nimega kutsuma, sest see ei ole midagi väikest. Eile näiteks ühel hetkel oleks võinud arvata, et oleme sattunud kuhugi metsarajale - kõrval jõekesed, pardid, puu otsas istus suur kullitaoline lind, ühtegi maja näha ei olnud. Vaikne tärkav kevad. Inimesi leidub, aga mitte massiliselt. Enamasti jalutatakse oma koeri, keda siin tõesti palju tundub olevat, käiakse jooksmas, mis samuti ilmselt selle linna ameeriklaste lemmikpordiks on, või siis töllerdatakse turisti kombel totaka naeratusega ringi nagu meie M-iga ja muidugi - tehakse palju pilte.

Kui Meti juurde jõudsime, siis nägime ära, kui suur see muuseum tegelikult on - ei saanud aru, kust see maja algas ja kust lõppes. Met paikneb osaliselt Central Parki sees, kauni viienda avenüü ääres. Päike paistis Meti peale nagu jeesuslapsele nendel ikoonidel, mida Metis leidub ilmselt sadu. Muuseumis pidi üldse olema 3 miljonit eksponaati. Kui iga eestlane oleks 1 eksponaat, siis oleks meid ikka liiga vähe, et Met täita, peaks lätlased kampa võtma.

Kõik juhendid ütlevad, et pole mõtet proovida kogu Meti näha - see on võimatu. Vähem on rohkem. Parem valida mingi kindel ajajärk või majaosa ja siis seal oma tunnid veeta. Kuldne soovitus küll, aga no kes raatsib siis niimoodi esimesel korral enamiku nägemata jätta? Mina küll mitte! See maja tekitab tõesti segadust, sest isegi kui mõtled, et vaatad natuke siit ja natuke sealt, siis miljoni ruutjala (nagu meile öeldi) pealt seda alguskohta on ikkagi väga raske valida.

Otsustasime M-ga, et läheme tunniajasele "highlights"-tuurile, mis muusemi tähtsamaid eksponaate näitab. See oli hea mõte, sest meid juhatati läbi galeriide, kus kuraator rääkis kokku kuuest erinevast eksponaadist. Kusjuures erinevad kuraatorid valisid ise erinevad teosed, millest rääkida. Jah, kas see oli vaid piisk meres, kuid tundsin, et less is more peab paika - need teosed jäävad rohkem meelde kui tuhanded, mida hiljem nägin.

Meie kuraator oli ehtne New Yorki daam - väike, stiilne, särtsakas. Ma poole aja sellest ekskursioonist vaatasingi rohkem teda kui teoseid vist. :D Üleval pildil olev teos oli iseenesest väga võimas - seinamaal 14. sajandi Hiinast, mis kujutas ühte Buddhadest ning tema kaasteelisi. Hämmastav, et selline teos on suudetud Meti transportida.

Üldse avaldas Met mulle õhkkonnana väga muljet - ilusad valged saalid, vahel hämaram valgus, oleneb teostest. Ajastutruud väljapanekud, audiogiid oli väga hea. Pärast seda, kui mõnda aega sihitult ringi sebisin, otsustasin ikkagi Euroopa impressionistide ja muu 19. sajandi lõpu ning 20. alguse kunstnike töid uurida. Teosed, mida olin näinud ainult piltidelt, kerkisid silme ette uuesti ja uuesti. Metis on väga-väga võimas kollektsioon. Eile avaldas tervikuna suurimat muljet Degas oma maalide ja skulptuuridega. 

Ringi jalutades sain natuke näha ka moodsamaid teoseid - Picassot, Kandinskyt, Pollockit. Viimased olid eksponeeritud suurtes moodsates saalides, mõjusid väga-väga võimsatena. Hoopis teine tunne kui nende kuldservadega iluduste vaatamine Euroopa sektsioonis, kuid samal ajal sarnane ka - suur-suur olek. Nagu New York isegi. 

Skulptuure üritasid nad eksponeerida loomulikus valguses nagu need algselt imetlemiseks mõeldud olidki. 

Minu eilse Meti külastuse kõige sügavamaks hetkeks oli ikkagi Vermeeri nägemine. Mulle väga meeldis, mida kuulsin audiogiidilt: "Pelgalt Vermeeri teoste vaatamine langetab vererõhku. ... Vermeeri mõistmiseks ei ole vaja teada kunstiajalugu või tunnetada singulaarsust - piisab lihtsalt, kui vaatajal on elu kogemise kogemus ja see on meil kõigil. " Istusin seal ja tundsin, et tulingi sinna 3 miljoni eksponaadi sekka ainult seda pilti vaatama. 

Olime Metis M-ga 3 ja pool tundi. Muusemikülastuse lõpuks olime juba ära teinud üle 13 tuhande sammu. Istusime korra treppidele maha ja puhkasime jalgu. Viies avenüü on väga ilus. 

Loomulikult oli meil selleks ajaks kõht tühi. Valisime ühe Lonely Planeti soovitatud veganrestorani ja sammusime söögikoha poole. Võtsime mõlemad vegan caesar-salatit koos tempehiga, mida palju kiideti ning jäime oma toitudega rahule. Magustoiduks tulid smuutid. Oleme ikka tervislikud ja tublid. :) 

Eelmine kord jäi mul New Yorgis külastamata ka kohti, mille olemasolust ma lihtsalt ei teadnudki. Reisimise kogemus tuleb ikka aastatega, see on küll selge. Sel korral tegime M-ga lausa excely tabeli, kuhu kirjutasime iga päeva kohta päevaplaani - mida teha hommikul, mida lõunal ja mida õhtul. 

Eilse päeva lõunaks oli originaalis plaanitud Times Square-il Broadway sooduspiletite jahtimine, aga kuna meil läks Metis nii kaua aega, siis otsustasime ette võtta hoopis 9/11 mälestusmärgi ja Brooklyini silla. Tagasi "allapoole" linna pilvelõhkujate keskele me end seadsime. 

Te mäletate veel seda päeva 2001. aastal? Ma ise mäletan hästi. Olin just koolist koju tulnud, vaatasin Kanal 2 pealt mingeid tobedaid saateid, kui teleka allservas hakkasid jooksma teated juhtunust. Nägime Villega hiljuti ära filmi "Vice". Milline oleks maailm, kui asjad oleksid läinud teisiti? Oleks on muidugi paha poiss, aga vahel on soov rahu järele nii suur, et ka oleks kõlbab. 

Brooklyni silda nägin juba teist korda elus - oli ikka sama äge! Rahvast palju, vihased ratturid tuututasid totakatele selfitaridele nende teel, vaated võimsad ja sild kõikuv. Tegime M-iga ka igasugu pilte ja nautisime niisama. Peas mängis Ben Howardi "Only Love". 

Ma muidugi kartsin omajagu kõrgust, mulle ei meeldinud üldse, et see sild kõigutas. Kunagi, kui sild 1883. aastal avati, ei julgenud ka kohalikud sellel kõndida. Alles seejärel, kui üks vaene elevant üle silla talutati, julges linnarahvas sellele astuda. Tänapäeval sarnast mure ei paista küll kellelgi teisel olevat. Ainult minu jänespüksist mõistus võpatab nende värinate peale. 

M-l oli välja vaadatud koht, mis pidi New Yorgi üks pildistatum olema, just Manhattani silla all. Manhattani sild on Brooklyini lähedal ja pildistamiskoht ka seal samas, seega sammusime oma tublide jalakestega edasi järgmise sillani. Tegime palju pilte, nii totakaid kui korralikke. Meil oli väga lõbus. 

Puhke-, saiakese-, wifi- ja pissipaus Brooklyni kohvikus:

Edasi jalutasime veel. Vaatasime loojuvat päikest ja seda, kuidas Manhattanil tulukesed süttisid. Kaugelt paistis Vabadussammas oma tõrvikuga, mis samuti ühel hetkel süttis. Mida muud sel hingekesel tahta? Ime-ime-imeilus õhtu ja üldse täiuslik päev. Täna jälle!