Suurus loeb

Ärkasin eile kell 3.20 ja magama ei jäänudki. Jetlag on peal, Eestiga on ajavahe siiski 6 tundi. 6 tundi oli ka umbes-täpselt see kogus tunde, mis magamise alla läks. Pole hullu, New York annab piisavalt adrenaliini, et päev õhtusse saada!

Hommik oli ilus, päike paistis ja linnud siristasid laulda. Meie AirBnb aknad on hoovipoole ja seega automüra ei kuule peaaegu, et üldse. Need suured majad on head mürasummutid... M käis hommikul väga tublilt jooksmas ja haaras meile poest kaasa kohvi-tee ning bagelid. Bagel on ameeriklaste suur armastus - sõõriksai, mis keskelt pooleks lõigatud ja kuhu igasugu erinevaid täiteid vahele on pandud. M tõi meile tofukreemiga ja tavalise kreemjuustuga saiakese, maitsesid imehead! Ilus traditsiooniline hommik New Yorkis.

ESB mahtus pildile, jee! 

Päeva esimeseks punktiks oli meil plaanitud Empire State Buildingu külastamine. ESB on USA kõrguselt 5. pilvelõhkuja, maailmas alles 28. Omal ajal oli ta muidugi Ameerika esimene, sel 1931. aastal kui see hiigelmonstrum ehitati. Praegu peetakse teda üheks New Yorki peamiseks vaatamisväärsuseks, sest sealt otsast näeb ikka ilmatuma kaugele. ESB-l on kaks vaateplatvormi, üks asub 86. korrusel ja teine päris otsas, 102. korrusel. Kahjuks käivad viimases praegu renoveerimistööd ja seega meie saime nautida ainult 86. korruse vaadet. Heh, "ainult". Vaade oli imeline!

New York on tõesti Suur Linn. New Yorki keskel, Manhattanis, elab sama palju inimesi kui Eestis kokku - üle miljoni. See meeldib mulle. Siin meeldib mulle. Jah, armastan mägesid ja rohelust, kuid sisimas olen ikkagi linnainimene, mul pole mõtet seda varjata. Mulle meeldib asfaltkate, keskküte, kontserdid ja muuseumid ja kogu see mass inimesi. See tekitab minus turvalise tunde.

Eile oli väga ilus päev New Yorgi vaatluseks - selge, päikseline. Valisime ESB külastamiseks hea aja, hommikupooliku, kus rahvast veel vähevõitu ja kaua järjekorras ootama ei pidanud. Jalutasime rahulikult 86. korruse vaateplatvormil ümber maja ja M rääkis mulle igasugu lugusid erinevate majade kohta, mida ta eelmiselt reisilt mäletas. Mina kuulasin audiogiidi ja rääkisin seda, millest onu klappides pajatas. Enamikku M küll juba teadis. :D

Kui tornist alla saime, otsustasime järgmiseks New York Public Library külastamise ette võtta. Viimase puhul on siis tegu kõikide newyorklaste ühise lugemisnurgaga - rahvale avatud suure raamatukoguga. Ma muide armastan väga raamatukogusid - vaiksed kohad, uksed, mis viivad lõpututesse maailmadesse, ilus valgus. Lapsena veetsin kõvasti aega Tartu Linnaraamatukogus, mul oli alati midagi laenutatud. Praegu käin Tallinna omades vähem, aga satun ka sinna aeg-ajalt. Aga olgem ausad, New Yorki avalik raamatukogu on neist kõigist tunduvalt ilusam.

Lugemissaalis oli palju rahvast, igaüks tegutses vaikselt oma ajalehe või raamatukese kallal. Valgus, vaikus, inimesed. Erilise mulje jättis muidugi lagi - sellise lae alla mõtted lendavad. Olete enne nii ilusat raamatukogu näinud?

M viis mind lasteosakonda ka, et näidata tõelisi muuseumieksponaate - Karupoeg Puhhi ja ta sõpru. Kas teadsite, et Puhh ja Notsu ja Iiah ja Tiiger ja Ruu olid päriselt olemas? A. A. Milne raamatutegelased said innustust tema poja Christopher Robini mänguasjadest. Tõeline pisarakiskuja.

Lõuna otsustasime teha seal samas, raamatukogu taga asuvas pargis. Pargi "põranda" all olev maa on muide kõik raamatuid täis... Istusime seal raamatukuhja otsas ja nautisime oma suuuuuuri salateid, mis maitsesid imehead. Võtsin vegansalati seente ja tofu ja paljude värskete taimedega. Suurepärane lõunasöök, ma üldse ei imesta, et kõigile meeldib. Ootasime meiegi oma kausikesi umbes 15 minutit. Aga kätte me need saime!

Nagu te ilmselt teate, on New York kallis koht, kus turistida. Ka meie otsime võimalusi, et kokku hoida. Eile oli ühes muuseumis, mida kindlasti näha tahtsin, kella kahest kuueni võimalus pileti eest maksta, mida ise soovid (selle 25 dollari asemel, mis seal tavaliselt on). Seega hakkasimegi Fricki kollektsiooni poole jalutama. Teel põikasime läbi Hersheysi poest, Times Squarelt ja Starbucksyst. Klassikaline New York jällegi. Times Square tundus mulle seekord väiksem kui 7 aastat tagasi. Olen vist suuremaks kasvanud. :)

Fricki majamuuseumi avamiseni oli siiski veel aega ja selle veetsime Central Parkis loodust nautides. Jah, New York on tõesti kivilinn, kuid Central Park korvab selle täiesti. Keskpark on nii suur, et ühest otsast teise jalutamine võtab enamikul üle tunni. Kui veel oravaid ja lindusid imetlema jääda ning lilli nuusutada, siis 2. Ideaalne oaas kõigile. Väga-väga eriline koht.

Oravaid nägime selle lühikese aja jooksul hulganisti. Üks sõbrake, väike paksu, oli eriti armas ja eriti julge. See seletab ilmselt ta paksuse põhjused...

Vahele panen siia ka ühe maja pildi, mis Central Parki ääres ilutses. Saskia, on ju ilus arhitektuur? :D

Fricki kollektsioon lõi mu pahviks. Henry Clay Frick oli 20. sajandi alguse überrikas industrialistist ärimees ja antud majamuuseum on tema enda kodu Central Parki ääres, mis valmis aastal 1914. Frick armastas kunsti ja ta maja on täis maailma kuulsaimate kunstnike töid. Ma ainult ahhetasin need 2-3 tundi, mis seal veetsime. Uskumatu, et sellised majad üldse eksisteerivad.

Sisehoov, mis oli ametlikult ainuke tuba, kus pilti võis teha

Frickil on oma kollektsioonis teoseid kunstnikelt nagu Tizian, Vermeer, Rembrandt, Turner, Renoir, Degas, Hans Holbein Noorem, Francisco Goya jne. Mulle väga meeldis vaadata, milliseid teoseid Frick endale koju valis. Ta ei ostnud sugugi kõike, ainult seda, mis sobis ja mis teda inspireerisid. Minu lemmikteosed selles kogus on ilmselt Hans Holbein noorema Thomas Moore'i portree (audiogiid ütles, et oleme kõik seda pilti nii palju näinud, et raske uskuda, et tegu on originaaliga - kuid nii see on), Vermeeri "Ohvitser ja tüdruk" ning Whistleri Mrs. Frances Leylandi portree. Aga tõesti, kogu see maja oli nii ilus ja eriline, et tundsin füüsiliselt, kuidas mu "teetass täitub" nagu ameeriklased ütlevad.

Fricki naise tuba, seintel Fragonardi maalid, mäletamistmööda maksid kokku miljoni

Suured emotsioonid nõuavad ikka omajagu energiat ja pärast tunde Fricki majas oli vaja sööma minna. Jalutasime tänavatel ringi ning leidsime ühe toreda dineri, kuhu maha potsatasime. Tellisin ajavaherohtu nimega Diet Pepsi ja ühe mõnusa aedviljavõiku. Magustoiduks võttis M maapähklivõikoogi ja mina laimikoogi - klassika The Simsi mänguaegadest. :D Eile sai ikka väga hästi süüa.

Süüa sai ka mu hing. See reis ongi hingetoiduks mõeldud ning samas vaimus kavatseme tänagi jätkata. Ilm on siin küll külm, kuid kevade märgid juba paistavad.

Ja ka õhtud on ilusad oma roosa taeva ning pilvelõhkujatega - kirsiks hingetordil!