Kunst kuulub rahvale

Ma tunnen uut tunnet. New York hakkab vaikselt saama taustaks, vahendiks, mitte eesmärgiks omaette nagu ta alguses oli. Sama tunne tuli mul eelmine kord NewYorkis olles peale 6. päeval. Nüüd siis kolmandal. Ei oskagi sellest midagi arvata. Aga see on hea tunne, kodune tunne, "saan siin linnas oma asjatoimetusi ajada"-tunne. Kuigi jah, ka taustana on NY ikka väga tugev.

Lemmikpilt eilsest päevast:

Eile tegime rahulikuma hommiku. Magasime kaua, sõime, jalutasime taaskord läbi Central Pargi. Seekord olime suuna võtnud Neue galeriile - teisele majamuuseumi taolisele kohale Viiendal avenüül. Fricki kollektsioon meeldis ju väga ja Neues näidati Klimti töid. Mis seal enam mõtelda?

Neue Galerii oli väga ilus oma art noveau stiilis töödega Kesk-Euroopast ning hulganisti ehteid ja mööblit eksponeeriti ka. Mul just oli eile hommikul tunne, et sooviks midagi sellist kogeda ja näed - saingi! Need prossid ja Klimtid olid väga-väga ilusad. Audiogiid jutustas põnevaid ning liigutamapanevaid lugusid maalitutest.

Näituse krooniks oli Klimti "Naine kullas" - töö, mida siiani vaid raamatutest imetleda on saanud. Näitaksin teile omatehtud pilti, aga see kahjuks ei ole võimalik, sest saalis fotosid teha ei lubatud. Arusaamatu reegel mu jaoks... Eks siis vaadake seda - mina pildiga pildist.

Kolmekordse maja kolmandal korrusel oli väga kena näitus autoportreedest. Autoportree on üldse hästi peegeldav teos, räägib nii ajastu kui inimese kohta palju. Eriti inimese kohta. Lahe vaadata ka, kuidas 20. sajandi alguses selfisid tehti. :) Lisaks sellele oli üks tuba veel Rembrandti ja tema kaasaegsete autoportreedega. Isegi Rembrandt tegi endast elu jooksul üle 80 autoportree - vast polegi see selfitamine nii hull.

Taaskord salaja tehtud pilt

Edasi otsustasime peene viienda avenüü selja taha jätta ja rongiga veidi hipilikumasse õhkkonda sööma minna. Soho lähedal asus pitsakoht nimega Emily ja sinna suundusimegi. See hipilik New York on ka täitsa lahe. Inimesed kannavad tenniseid, suitsetavad kanepit ja elavad värvilistes majakestes.

Pitsa Emilys oli tõesti suurepärane. Võtsime vegetaarvariandi ricottaga. Kõht sai täis ja tuju oli hea. Taustaks lasti Queeni ja Boney M-i ja igasugu muud tujutõstvat mussi. Tõeline boheemide paradiis.

Magustoidu jaoks põikasime läbi muffinipoest, kus muffineid nii palju, et valik oli raske. Lõpuks võttis M brüleekreemi maitsega ja mina kaneelimaitsega, õigemini oligi tegu kaneelirulliga, mis muffinikujuliseks vajutatud. Väga hea magussöök!

Jah, ega me hipipesas väga kaua tšillida ei saanud, sest meil oli ees õhtused tegevused, mille jaoks tahtsime ilusasti riidesse panna, seega käisime kodus riideid vahetamas. Hiljem saime aru, et oleks võinud ka täitsa olemata olla, aga see selleks. Esmalt läksime siiski Museum of Modern Arti ehk New Yorgi moodsa kunsti muuseumi, mida kohalikud kutsuvad Momaks.

Poliost halvatuks jäänud naine Andrew Wyethi maalil nimega "Christina's World"

Momas on reedeti nimelt tasuta külastuse päev ja mõtlesime, et kasutame juhust. Ütlen kohe, et teistele ma sellist asja ei soovitaks. See muuseum oli inimesti puupüsti täis, juba riiete äraandmiseks oli kümnemeetrine järjekord. Kui ma kunagi peaksin Momasse uuesti sattuma, siis kindlasti läheksin tavaajal, et saaks audiogiidiga rahulikult pilte uurida. Seekord ei jaganud nad isegi audiogiide, sest rahvast oli liiga palju. Kogu situatsiooni heaks iseloomustuseks on ehk van Goghi "Tähistaevas":

Kuna raske oli ühele teosele sügavamalt keskenduda, jalutasin enamik saale rahuliku tempoga lihtsalt läbi. Millegi pärast peatusin pikemalt jälle selle Pollocki juures. Ma kindlasti ei saa öelda, et ma saaksin ta teostest aru, kuid midagi neis on, miks ma neid nii pikalt vaatan. Mingi tunne... Läheb koduse uurimistöö nimekirja.

Lisaks oli toredaks jätkuks hommikule üks teine Klimti teos, see lihtsalt liigutas. Liigutas rohkem kui kogu Picasso või Joan Miro või Matisse. Tean, et Klimt on praegu nii moes ja kogu see asi on ka klišeemaiguga, kuid need naised ta töödel, nad on nii õrnad, nagu lilled. Jah, praegu siin niimoodi mõeldes tundubki mulle, et kõik ta teosed on nagu inimhingedega lilled. Põnev ja ilus korraga.

Moma kollektsioon on tegelikult väga võimas ja nauditav. Muuseum on suur valge kast, kuid just õigeks taustaks hulgalistele töödele.

Väike Monet?

Uus avastus - Lee Friedlander 

Momas end inimestest ja kunstist täislaetuna jalutasime läbi pimeneva New Yorgi järgmisele kunstikogunemisele. Polnudki enne pimedat kesklinna näinud - oli väga filmilik.

Meie sihtkohaks oli Carnegie Hall - suur kontserdisaal Central Parki lõunaosa juures. Carnegie Hall on väga kuulus ja prestiižne koht, parimad muusikud on esinenud seal juba alates 1891. aastast. Kolme saali peale kokku on lausa 3671 kohta.

Kohe, kui New Yorki piletid ostetud said, teadsin, et tahan kindlasti teatrit/kontserdit/balletti külastada. Balletti tahtsin tegelikult kõige rohkem näha, kuid kahjuks New York City Ballet on praegu kevadpuhkusel. Klassikalise muusika kontsert on õnneks sama hea. Vaatasime M-ga pikalt erinevaid võimalusi ja lõpuks otsustasime Mitsuko Uchida kasuks. Mitsuko on maailmakuulus pianist, keda klaverisõbrad kindlasti teavad. Praeguseks juba 70-aastane. Mitsuko on võitnud väga palju auhindu, kaks Grammyt, on audoktor erinevates ülikoolides. Meile mängis ta eile Mozarti klaverikontserte numbritega 19 ja 20. Lisaks orkester, kellega ta mängis - Mahleri Kammerorkester - esitas meile veel Bergi "Lüürilisest süidist" kolm osa. Klassikalise muusika fänni paradiis.

Kontsert oli tõepoolest imeilus. Klaver on Mitsuko käes nagu sulavõi - ideaalne toon, dünaamika, lihtsalt perfektne. Eriti meeldis mulle 20. klaverikontsert - nii võimas ja nii puhas. Mul tulevad praegugi külmavärinad peale, kui sellele mõtlen.

Samas jälle - kontserdielamus ise andis soovida. Muusika oli täiuslik, kuid kogu korraldus? Euroopa teeb Ameerikale selles osas küll silmad ette. Esiteks, inimesed tulid Carnegie Halli välisriietes. Need üksikud, kes mantli alla tahtsid jätta, neilt võeti 2 dollarit eseme pealt raha. Riietehoidja ütles kohe, et peate pärast kontserti kohe alla tulema riietele järele, muidu viin ma need turvamehe juurde (?). Lisaks sellele - mis riietega inimesed üldse kontserdil käivad? Ma saan aru, et olime seal neljandal rõdul ja mitte staaride seas all põrandal või loožis, kuid siiski - tossud ja korvpallilühkarid? Väga kummaline vaatepilt. Kogu asjast puudus selline rahulik ilus süvenemine muusikasse, mis Euroopas ikka normiks on. Ja sellest oli kahju. Aga no pole hullu, Mitsuko ise oli nii suur, et korvas kõik muu (seda siis ikka kaudses tähenduses, tegelikult on ta väga väike jaapani naine).

Pärast kontserti olime ilust ja erinevustest nii vapustatud, et sõitsime vale rongiga kõvasti kaugemale, kui olime plaaninud. Harlem oli meie vastu siiski sõbralik ja pimedatel tänavatel midagi ei juhtunud. Hea on, sest tänaseks on meil suured plaanid. Stay tuned!