Monday, June 18, 2018

Laupäevast

Ei jõudnudki eile, pühapäeval postitamiseni. Ütlen ausalt, tahtsin lihtsalt puhata. Meie elu Madeiral on küll olnud imeliselt lõdvestav pärast pulmatralli, aga midagi ei anna võrrelda sellega, kui saab terve päeva olla nii, et ühtegi kohustust ei ole. Aga kirjutan siis nüüd, kui oleme teel tagasi oma Eesti koju.

Meie laupäev möödus Madeira pealinnas Funchalis. Jõudsime sinna küll võrdlemisi hilja, sest Ville kirjutab aeglaselt (:D), aga tegelikult oligi hea, sest laupäev osutus meie pulmareisi kõige hilisemaks päevaks üldse.

Alustasime päevakangelase hotelli juurest. Kellest ma räägin? Eks ikka Madeira suurimast kuulsusest, kes jätkuvalt suuri tegusi tegemas on nagu telekast näha võib. Ronaldo muuseumi seinale oli minu meelest küll liiga ahvinäoga pilt valitud, aga see on muidugi vaid minu arvamus:

Edasi liikusime lõunale, olime ju kodus nii kaua uimerdanud, et lõunasöök kulus vägagi ära. Saime mõlemad Madeira parimat sööki siiani, mina võtsin köögiviljapaja ja Ville lambaribid. Kohvikus oli mõnus prantsusepärane õhkkond ja helge olek:

Ja mis on üks linnapäev ilma muuseumita? Tegelikult otsustasin ma üsna reisi alguses, et see reis muuseumisse ei lähe. Pea oli kuidagi infost paks ja pigem tahtsin puhata, lõõgastuda ning nautida. Eile leidsime aga, et tegelikult võiks küll neid Madeira 15.-19. sajandi rikkurite varasid vaatama minna. Seadsimegi sammud Quinta das Cruzesi muuseumi poole, kus lõbusalt poolteist tunnikest veetsime. Nägime igasugu uhket mööblit, lauahõbedat ja kujutavat kunsti erinevatest maailmanurkadest.

Live long and prosper:

Meenutasime jälle romantiliselt oma esimest reisi:

Ville tegi minust aias ilupilte:

Pärast vanaaegse rikkuse ja toreduse nägemist mõistsime, et meile meeldib kaasaegne toredus ikka kõvasti rohkem - puitparkett, suured aknad ja bassein on korduvalt mõnusamad kui suured lühtrid, Hiina portselan ning Pärsia vaibad. On siiski ka midagi, mis meeldib nii mulle kui vanaaegsetele prouadele - lilled. Kuigi muuseumi aias oli neid hulgaliselt, otsustasime siiski teemasse veelgi enam süüvida ja botaanikaaeda minna. Eriti meeldis mulle fakt, et sinna saab sõita köisraudteega. Uu jee!

Mina ja köisraudtee ja Funchali vanalinn taustal:

Köisraudtee oli maru vahva, üles sõitsime umbes 15 minutit ja kogu selle aja jälgisime sibavaid inimesi, autosid ja mõningaid kodukitsi. Funchal on väga täis ehitatud tegelikult, mis on ka mõistetav, sest kliima on hea ning meri kohe juures. Näiteks nii mõnedki kuulsused on saarele tervist parandama sõitnud. Meil oli kohe hea meel, et me linnas ööbida ei otsustanud.

Mis aga puudutab botaanikaaeda, siis seda me külastada ei saanudki, kuna olime hilja peale jäänud. Küll aga vaatasime ringi troopilises aias, kus pargipingil nii mõnigi tähtis vestlus maha peetud ning teisele pruutpaarile õnne soovitud sai.

No kas pole mitte ilus:

Need lilled on Madeiral väga populaarsed. Ema, sa kindlasti tead nime ka?

Ja siis oligi aeg järgmise söögiaja käes. Guugeldasin ja leidsin koha, mis taimetoitu pakub. Tegemist oli veidi moodsama burgeriputkaga, kus sain i-me-li-selt head seenepihviga burgerit. Aaaaah... Kui sellist toidureisi teha saab, siis olen valmis.

Ja siis oli meie vaba aeg. Jalutasime pargis ja mere ääres, nautisime head ilma, sooja õhku, rohelist muru ja päikesepaistet. Ka linnarahvas tundis end mõnusalt. Tõsiselt hea puhkus ja tore romantiline aeg mu kalli abikaasaga.

Miks me linna nii kauaks jäime, oli fakt, et õhtul etendati ilutulestikušõud, millest kindlasti osa tahtsime saada. Pimedani oli aga veel aega ja nii me potsatasimegi cr7 hotelli restorani, et ingveriõlut juua, kooki süüa ja loomulikult - telekast jalgpalli vaadata. Nägime ära Nigeeria-Horvaatia mängu esimese poolaja ja edasi jälgis Ville seisu telefoni vahendusel. (Khm, minu õnneks...)

Selleks ajaks oli osa kontserdist käimas, mängivad Madeira rahvamuusikud:

Õige pea võtsime kohad sisse, et õhtust etendust näha. Tegemist oli "Atlandi festivaliga", mis toimub igal aastal juunikuu laupäevadel ja mis tegelikult on võistlus, parim etendus valitakse rahvahääletuse teel, kogumiskastid pannakse üle linna laiali ja puha.

Rahvast oli hulgim:

Etendus ise mulle mingit väga erilist muljet ei jätnud (me Villega pole suured ilutulestikufännid), kuid romantikat selles kahtlemata oli. Seekord mängis oma lugusid ja lasi ilutulestikku Aafrika manner, muusika oli enamasti Lõvikuninga multast. Mina, vana pisardaja, hakkasin Elton Johni hääle peale küll nutma...

Can't you feel the love tonight?

Ilutulestik oli tegelikult väga armas lõpp sellele linnapäevale. Koduteel mängisime jälle ema kingitud kaardimängu ning magama saime seekord ikka eriti hilja. Aga mis sest, oleme ju ometigi puhkusel...

4 comments:

Kristi said...

Seal tundub ikka olevat tõeline idüll nende kitsaste tänavate ja roheliste lopsakate parkidega...

Saara said...

Jaa! Me küll Villega nii suured linnafännid ei ole, aga Funchal oli küll väga nunnu. Ja Madeiral on niiiii palju lilli, mis on minu jaoks ikka kindlalt üks lemmikasi selle saare juures üldse. Pulmareisi jaoks tõesti täiesti ideaalne koht.

Anonymous said...

Tore lugemine jälle! Nüüd veidi kommentaare: see taim, mille pilt on üleval, on õite ja lehtede kuju poolest kliiviale sarnane. Ja veidi surfates saingi teada, et tegu on Agapanthusega - lembeliiliaga :). Sellel liigil on sinine õis. Taime kutsutakse ka "Lily of the Nile" (or African lily).
Ja mis ma veel blogist loen - te mängite seda kaardimängu. No nii armas!

Saara S said...

Aitäh, emake! See saar on vist küll armastajatele m6eldud, sest lembeliiliaid olid k6ik majaääred täis... Väga ilusad nägid välja ja küllaltki k6rged. Ja kaardimäng on meil vähemalt poole peale mängitud, oleme vääääga palju asju ära arutanud, niiet aitäh!