Pulmakink

Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma olen eilse päeva eest. See on olnud absoluutselt parim päev siiani ning ilmselt ka kogu reisielu parimate päevate hulgas. Panen siis alustuseks kohe ühe iseloomustava teaseri:

Alustasime päeva nagu ikka: mina sõin müslit, Ville peekonit ja muna ja võtsime asja rahulikult oma pilvisel põhjakaldal. Edasi aga võtsime suuna lõunasse ning keskmägedesse. Sinna saamisel oli ka omajagu sekeldusi, näiteks kuulsime juba mõnda aega, et auto piiksub aeg-ajalt, kuid ei suutnud tuvastada, millest ta märku peaks andma. Poole mäe peal sai Ville aru, et bensiin hakkab otsa saama. :D Mäed on siin aga väga järsud, tihti peab 1. või 2. käiku kasutama ja kütust kulub üles minnes omajagu. Me ei julgenud edasi minna, läksime uuesti alla ja tankisime paagi täis. Ülesse jõudes avanes meile selline vaade:

Koha nimi on Eira do Serrado ja kõrgust merepinnast üle kilomeetri. Meie Lonely Planeti raamatu järgi on tegu Madeira kõige parema matkamisteega ja see viib mäelt alla Nunnaorgu. Esmalt tutvusime siiski vaateplatvormiga, mis oli ülikorralikult ehitatud ja kus tuli kergelt peale Gorges du Verdoni tunne.

Samalaadne pilt sai tehtud ka sellel reisil:

Vaated olid tõepoolest uhked. Mäed ja külakesed ja rohelus ja päike... Piiritajad lendasid ümberringi. Lihtsalt Suur koht. Tore oli taaskord pilvede kõrgusel olla:

Edasi otsustasime, et matkame sealt samast alla orgu küla juurde. Oh, meie nelipealihased... Siiski oleme mõlemad üsna rahuldavas füüsilises vormis ning õnneks on südamejõudu mõlemal suhteliselt võrdselt, seega liigume mugavalt üksteise tempos.

Mäe peal tuli jälle nõiutud tunne, muide. Mingid teemad tulid üles, mida kirglikult lahendasime (mitte tülitsedes, aga huvitatult vesteldes) ning alla jõudes oli tunne nagu oleks just suure töö ära teinud. :D Võtsime tähistamiseks coca-cola zero ja friikaid ning tuunikalavõiku ja sõitsime bussiga tagasi üles, et siis autoga teiselt poolt alla sõita.

Kuigi matk oli super ja vaated ise tegid meie jaoks päeva esimese poole, siis sellega see toredus ei lõppenud. Edasi läksime Calhata randa, et delfiini- ja vaalavaatlusretkele minna. Sander, kui seda lugema juhtud, siis Suur Aitäh soovituse eest, Lobosonda on tõesti armas matkakorraldaja ja me olime nii õnnelikud, et nendega minna saime. Miks nad siis nii head on? Esiteks, tuurikorraldus on väga professionaalselt tehtud. Teiseks, neil on hea statistika kodulehel, nimekiri veeloomadest, keda kunas näha saab ning kolmandaks veavad kogu asja merebioloogid, kelle särkidele on kirjutatud "Merel oleme meie külalised."

Külalised Lobosonda paadis nimega Ribeira Brava:

Enne tuurile minekut keeras mul kõhus nagu ikka. Ma ju niiiiiii väga tahan delfiine ja vaalu näha, juba lapsest peale on veeimetajad mind võlunud. Samas jättis Mombasa ikkagi kogemuse pettumisest ja ka seekord üritasin keskenduda faktile, et tore on nii või teisiti, sest paadisõit on nauditav, ilm ilus ja vaated Madeirale super.

Kui olime üle poole tunni sõitnud, siis hakkaski tunduma, et jep, ilmselt nii see siis läheb ja me oleme osa sellest 0,8%, kes ühtegi looma ei näe. Korraks vilksatas küll merikilpkonna (Caretta caretta) näha ja giid jagas meile parema puudumisel hulgaliselt infot merikilpkonnadest.

Edasi märkas Ville kaugemal mingit uutmoodi tegevust ja panime paadiga kohe sinnapoole ajama. Õnnetuseks olid vaalad lahkunud ja juhid arvasid, et tegemist oli ühtede hästi häbelike vaaladega nimega nudivaalad (Mesoplodon densirostris), kes vee all suudavad olla ka tunni, seega liikusime edasi. Meie rõõmuks nägime peagi aga teisi vaalasid. Vaalasid!!! No kui õnnelik ma olin, kui selliseid elukaid näha sai:

Tegemist oli siis lühiuim pilootvaaladega (Globicephala macronychus). Need vaalaskalad elutsevad Madeira ümber aastaringi ja neid on seal palju, kuigi rahvale näitavad nad end ikkagi harva kui vaadata Lobosonda statistikat. Meie nägime eile mitmeid parvesid, juht Fatima arvas, et ligi 30 isendit. Nad ujusid rahulikult, puristasid vett välja, üks hakkas ka sabaga peksma, ilmselt ärritusest, siis läksime kaugemale. Aga oh... Esimest korda elus vaala näha, see on suur tunne.

Oleksin rahul olnud, kui rohkem poleks näinud, aga ometigi... Olime juba mõnda aega ringi tuianud, kuid kedagi ei olnud ega tulnud. Siis aga kuulis kapten, et eemal on äkki küürvaal, mis on siin vetes maru haruldane nähtus. Fatima, Jan ja kapten olid Väga elevil ja küsisid kõigilt, kas on okei, kui paadisõit veidi kauem kestab. Mis meil, jumala eest, saaks selle vastu olla? Panime tuhatnelja "küürvaala" poole ajama. Kohale jõudes polnud küürvaalast siiski halli aimugi. Kuid selle eest oli kohal 4 teist liiki. 4!!!

Alustame kašelotist ehk võidisvaalast (Physeter macrocephalus). Nägime kahte isendit, ilmselt emased. Vot neet kašelotid on küll suured, emased kasvavad kuni 10 meetrit ja isased üle 20. Oli äraütlemata armas neid nunnukesi seal liuglemas näha. Puristasid vett kõrgele õhku ja rõõmustasid merikajakaid, kes nende ümber liuglesid lootes väiksemaid kalu leida. Püha müristus, olen oma elus kašelotti näinud...

Teine vaalaliik, keda seal nägime oli heeringvaal ehk finnvaal (Balaenoptera edeni). Samuti suured, samuti uhked, imelised-imelised elukad. Nende seljauim on hoopis teise kujuga, näete? See liik armastab ainult soojasid meresid, kus vesi üle 20 kraadi on ja neid näeb Madeira ümber suvekuudel. Ujusid seal koos delfiinidega, ilmselt jahtisid koos toitu.

Oot, delfiinidega? Jaa!! Me nägime eile niiiiiiiiii palju delfiine, mis südame põksuma panid. Mul tulevad peaaegu pisarad silmadesse, kui sellele mõtlen. Delfiinid ujusid meie juurde, mängisid laeva ümber, sõitsid laevaninas (panin Instagrammi video ka) ja nautisid kohtumist sama palju kui meie. Ahhhh..... Tunne on, nagu ookean oleks meile kingituse teinud. Aitäh selle eest, kallis Ookean!

Ja no vaadake neid... Siin armsad täpilised valjasdelfiinid (Stenella frontalis):

Siin teine liik, tavadelfiin (Delphinus delphis) - mis neis küll tavalist on??

Kas on veel midagi ilusamat?

Me olime Ville ja teiste reisijatega nii õnnelikud ja tuju oli laes. Merereis kestis 2,5 tunni asemel 4 tundi ja kõik nautisid. No vaadake neid õnnelikke nägusid:

Ilus päev, tõesti ilus. Sõime rannarestoranis õhtust ja mina jäin klaasist veinist nii purju, et magasin autos minutiga. See on unistuste elu, sõbrad.