Pulmareis Portugali

Meil on nüüd Villega kätte jõudnud järgmine elustaadium ja tituleerisime üksteist ära abikaasadeks. Pidulik "jah" sai öeldud sõprade- ja pereringis laupäeval ning pulmareis algas eile, esmaspäeval kell 6.15. Kes kunagi sarnast üritust ette tahab võtta, siis teadke, et nii intensiivset graafikut ma ei soovitaks, eriti kui samamoodi tantsida armastate kui meie Villega ning pulmaöö kestvus nelja tundi ei ületa. Reisiks pakkimine toimus vaevaliselt ning suurest stressist haigeks jäänud mina oleks kindlasti soovinud võimet 24 tunniks aja seisma panna.

Aga esmaspäeval kell 5.30 olime raskustest hoolimata Tallinna Lennujaamas nagu naksti, pomšidest eristasid meid siiski ilmselt vaid need värskelt säravad abielusõrmused ning maruõnnelik pilk.

Üritasime siis lennukis magada. Sõitsime Lufthansaga kõigepealt Frankfurti ja siis Lissaboni ning nende kahe lennu jooksul õnnestus veidikeseks silm looja lasta küll. Ville oli veitsa osavam isegi:

Frankfurtis ütles Ville, et sellest ta saab aru, et on palju reisinud, kui juba Frankfurti lennujaama töötajad meelde hakkavad jääma. Jeps, aastast 2003 on Ville sinna või sealt läbi reisinud nii mitu korda, et kokkugi ei jõua lugeda. Kohvikud ja poed ja struktuur on kõik üsna kodused. Sõime seekord restos, kus varem polnud söönud:

Lissabonis maandusime juba tunduvalt paremas konditsioonis. Kuna me ei olnud valmis teinud mitte ühtegi plaani, siis otsustasime lihtsalt mööda linna tuiata ja mõnusalt aega veeta. Lennujaamast saab tsentrisse vaid 20 minutiga ning järgmine lend läks meil 7 tundi hiljem. Ideaalne.

Lissabon on Portugali pealinn oma poole miljoni inimesega (metropolitanis on kokku siiski 3 miljonit) ning asub Atlandi ookeani kaldal, Tejo jõe suudmes. See on linn, kus me mõlemad varem käinud ei olnud. Minu ja Ville Portugali kogemus piirduski Porto külastamisega 3 aastat tagasi, kui oma esimesel reisil käisime. Heh, saan alles praegu aru, et see fakt lisab pulmareisile mõnevõrra romantikat juurde.

Sõitsimegi Villega kesklinna ja hakkasime neid nunnusid tänavaid väisama. Vahelduv pilvisus ja mõnus 24-kraadine temperatuur oli just see, mida vajasime. Loivasime niisama sihitult ringi ning tegime vaatamisväärsustega pilti.

Siin Lua Augusta kaar, mis on ehitatud mälestamaks Lissaboni taasehitust pärast 18. sajandi maavärinat. Viimane pidi vist päris kõva olema, sest see kaar oli tõesti maru uhke ja vaatas otse ookeani poole.

Tejo jõgi nägi välja mõnus merine ning rahvas nautis mereõhku. See on Lissabonis ja Portugalis sarnane, see mereõhk. Kuidagi värskendav ja rahustav ja leebe. Ja kui veel people watchingut teha saab, siis elu ongi täiuslik.

Lõunaks tahtsin midagi tervislikku. Tundsin, et mu keha vajab seda. Guugeldasime välja mõned vegankohad, kuid esimene neist oli puupüsti täis ja järtski veel ukse taga ning teise poole jalutades leidsime hoopis kolmanda koha, üldse mitte vegan, kuhu sisse astusime. "Beef and Burgers"-nimelisest kohast sain endale siiski veganburgeri, mis maitses ülihea. Pilti ei viitsinud teha.

Pärastlõunal jätkasime loivamist. Nautisime neid imelisi kahhelkividega kaetud maju ning heleda marmorsillutisega tänavaid, mis kogu õhkkonna helgeks teevad. #justmarried ja elu on ilus.

Õnnekombel jalutasime vastu ühele tornile, kust veidi kõrgemat vaadet sai nautida. Torni nimi on Santa Justa Lift ja soovitan seda Lissaboni külastajatele väga, eriti päikselise ilmaga. Ehitatud transpordivahendina madalate ja kõrgete majade vahele aastal 1874, aga töötab turismimagnetina siiamaani. Vaadake lihtsalt neid vaateid:

Proovisime klassikalist selfit teha, aga pärast leidsin kaamerast ainult "nägudega" pilte. Lasin seekord Villel endal välja valida, millise näopildi ta üles soovib panna. See on tema valik:

Paari kummalist asja kohtasime ka. Esiteks hämmastasid mind need puud, mis kaugelt paistavad raagus, aga lähemalt hoopis täisõites. Õite värv on lilla ja tundub, nagu need taimed oleks välja kasvanud hoopis teisest reaalsusest. Äge värk! Ville guugeldas nime, tegemist on jakaranda puudega:

Teiseks leidsime Lissaboni kesklinnast eestikeelse graffiti. Näitlesin uuesti oma esialgset üllatust, ma siiski pole nii hea näitleja, sest pärisüllatus oli suurem. Aga no... Uskumatu, kas pole??

Siis vahelduseks veel paar pilti suvelinnast:

Eilse päeva kõige kunstilisem pilt:

Lissabonis müüdi igal tänavanurgal Sangriat, portveini ja magusaid saiakesi. Veinibaare oli ikka väga palju. Eestikeelsest grafitist üle tee leidus selline ilus lillelapsest abikaasa, parim inimene Maal:

Meile Lissabonis täitsa meeldis, kuid tõdesime mõlemad, et loodusreisid on ikkagi meile südamelähedasemad. Seetõttu olimegi rõõmsad, et õhtul Madeirale sõita saime. Selleks ajaks olime loomulikult vägagi väsinud, unevõlg oli hirrrrrmus suur ning jalad hakkasid kah pikast jalutuskäigust väsima. EasyJet on ikka väga odav (ehk siis cheap ja mitte frugal) ning lendu ei anna Lufthansaga võrreldagi. Madeira seevastu on lihtsalt imeline. Kohale jõudsime südaööl, kammisin oma pulmasoengu lahti ja mesinädalad võivadki alati. Uus elu, jehhuuuuuu!