Okei, katse 2.
Igastahes eile oli meil siis Lollapalooza külastuspäev, millest kogu reis alguse saigi: Kristi pakkus mulle piletit festivalile ja edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu. Kristi oli kontserdi pärast väga elevil, mina olin nii-öelda mõõdukalt elevil ja seega juhtuski nii, et kui mina blogikirjutamise lõpetasin, oli Kristi juba festivalil. Ma võtsin endale veitsa aega, sõin ja tšillisin ja siis kell 1 hakkasin lõpuks sättima.
Kohale jõudsin kell 3. Treptower park, kus festival toimus, oli meie peatuspaigast muidugi omajagu kaugel ka ja ronge pidi vahetama lausa kaks korda, aga 2-tunnises minekuajas mängis olulist rolli fakt, et ma läksin maha vales peatuses ja seega kõndisin maha kogu suure ringi ümber hiiglasliku pargi, et Idaväravasse jõuda. Kui kohale jõudsin, olin selle päeva sees teinud juba 10 tuhat sammu ja mu jalad valutasid megalt, rääkimata sellest, et kuuma oli no 30 kraadi ikka. Eelmine pilt on peatusest, kust maha läksin, sest kõik festivaliminejad läksid :) :) Karjaloom.
Idaväravas anti mulle käepael ja sobrati veitsa kotis. Vaadati, et mul suuremat kui 35mm objektiivi kaasas pole, olin tegelikult kogu fotoka koju jätnud, sest fixi mul pole ja seega ei tasu fotoka kaotamisega riskida. Üks kutt võttis mu seljakotist välja ka juukseharja ja küsis ärritunud toonil: "What is this?? What is it??" No ma ei tea, juuksehari äkki? Õnneks nad mu lemmiku roosa juukseharja lubasid ikka kaasa võtta. Ma tõesti ei tea, mida kurja ma sellega teha saaks... Veepudeli aga konfiskeerisid. Kristi juttu järgi mäletasin, et vett sai vist nagu kaasa võtta, aga mul läks kõrvust mööda, et ainult tetrapakis. Te olete kunagi tetrapakist vett joonud? Veits kummaline pole või nii?
No mõne jaoks töötas:
Pärast väravajama tahtsin süüa. Leidsin Kristi telefoni laadimispunktist ja hipid ühinesid taas. Jõlkusime ringi, ma sain nuudleid ja kana. Oli väga tšill.
Rahvast oli muidugi megalt, rohkem, kui laulupeol kindlasti. Seega ilmselt üle 100 tuhande. Kristi pakkus isegi 200 tuhat, aga no kes teab. Meie 100-tuhandeline silma järgi pakkumine ei ole just kõige tõenduspõhisem tegevus ka :D
Rahvast oli ka igasugust. Enamjaolt ikkagi hilisteismelised oma napaka jutuga, aga ka vanemaid ja isegi päris pensionäre nägin. Osadel olid lapsed kaasas, mille suhtes mul veitsa vastastikused tunded on. Nii 7-aastane on vb mõistlik kaasa võtta, aga oma beebikest sinna tolmu ja suitsu ja bassi sisse tuua on ikka veidi kahtlane. Osad olid lapsele kõrvaklapid pähe pannud, aga osad olid ka ilma. No ma ei tea.
Ilm oli aga väga soe ja mõnus. Päike siras ning 30 kraadi olid kindlasti paremad kui vihm ja külm, mida Kristi näiteks ka mõnedel teistel festivalidel kogenud on. Mul oli lausa veitsa kahju, et ma mingit lohvakat hõlsti selga polnud pannud. Osa naisi oli muidugi ka pesuväel, aga ma veel nii julge festivalikülastaja pole.
Kuiv ja soe olid tegelikult natuke halvad ka, sest kõik tolmas. Päris suur hulk liiva ja muud tõusis õhku, kui kogu see 100 000, või mis ta oligi, väljakutelt üle käis. Ma oleks imselt isegi 10 eurot ühe respiraatori eest välja käinud. Sama tunne kui Aasias.
Tolmust hoolimata tundsin end sisse elades väga hästi. Inimesed olid rõõmsad ja tantsisid ja naersid ja tantsisid ja jälle naersid. Mind teeb selline vaatepilt alati väga rõõmsaks. Põlise ekstraverdina armastan inimesi väga ja suured massid on minu jaoks lausa midagi ülevat, viivad mu eufooriasse :) Ma olen lihtsalt nii õnnelik, kui inimesed on õnnelikud.
Mõned festivalikülastajatest valisid ka muid viise kui muusika, et end õnnelikuna tunda. Siin on järjekord Manhattani meigiputka ees, kust endale sädelevat möksi näo peale saab:
Õlut oli festivalil palju. Õlleseljakottidest lasti lava ees olevatele inimestele õlut topsi sisse otse seljakotivoolikust. Õlu maksis ka üsna vähe võrreldes kokaga. Kui koka oli 4 euri pudel, siis õlu oli 4.50 tops.
Ka süüa sai piisavalt. Antud pildil pisipannkoogid Nutellaga. Kui head need olid...
Ja kui on õlu ja söök, siis peab olema ka vets, sest pargis puu all käia ei tahaks keegi. Vb mehed ainult :D Vetsud olid täiesti normaalsed, ainult käsi pesta ei saanud, mis mulle kohe üldse-üldse ei meeldinud. Aga no vähemalt pakkusid nad desinfitseerimisvahendit.
Toilet runaway:
Bändidest kuulasime kõigepealt The Temper Trapi, mille harmonts ja lood olid enam-vähem, aga kelle lauljal oli kahjuks probleeme nootidele pihta saamisega. Years & Years meeldis täiega, see geipoiss oli väga sõbralik ja lihtsalt kuidagi selge pilguga. Milky Chance kuulasime kaugelt, täitsa okei. James Blake ei avaldanud erilist muljet.
Pärast mõningat ringitöllamist läksime suurte lavade juurde tagasi. Kristi otsustas Radioheadile koha sisse võtta, sest rahvas hakkas kogunema juba 2 tundi enne kontserdit. Mina mõtlesin, et lähen ootan siis Major Lazerit. Ega ma mingi suur fänn ei ole, aga mõnda lugu tean ja need mulle päris meeldivad, seega miks mitte. Ootamine veitsa sakkis küll, sest nii suure rahvamassi peale ei olnud seal netti ja kuna ma olin selleks hetkeks olin pooleldi põrsaks muutunud, siis nende räpaste kätega oma uut Osho raamatut ma ka puudutada ei tahtnud. Aga noh, vaatasin siis inimesi ja mõlgutasin niisama mõtteid, kolmveerand tundi läheb tegelikult ruttu.
Kui Major Lazer lõpuks peale tuli, olin mina rahva keskelt juba minekut teinud. Seal läks ikka maru kitsaks ja pärast seda, kui kolm soome piffi mulle oma tagumikega ette seisid, ei tahtnud ma seal enam üldse olla. Muidugi oli asi ka selles, et tolmu lendas tohutult ja mingi hetk avastasin, et köhin musta röga. Arstisõbrad, te teate, mida tunnen. Selle tunde nimi on jälestus og hirm.
Tantsisin ääre peal teistega koos. Taaskord see ühtsusetunne - inimesed liiguvad samas rütmis, laulavad sama viisi, rõõmustavad sama muusika üle. See kõik on kirjeldamatult ühtne. Sellistel hetkedel ma tunnen, et maailmas on veel lootust. Me ei ole liigina veel hukule määratud. Me suudame koos tantsida.
Major Lazer ise aga mingit pinget küll ei pakkunud. Nad olid laval uskumatult nõmedad, niisugune lame šovinism ("German women are the sexiest in the world!!") ja mõttetu jura ("Now everybody take off your shirts!"), et ma pärast viite tantsu läksin juba Radioheadi lava poole tagasi. Ma kuulan seda bändi edaspidi ilmselt uue kõrvaga kohe.
Radiohead oli imeline. See oli puhas kunst, puhas ilu. Nad ei pea mingit etendust tegema, kõik tuleb loomulikult. Thom Yorke ütles kokku ehk 4 lauset mitme tunni jooksul. Küsis: "Are you happy?" Mõtlesin kontserdi ajal ka, et kuidas nende muusikat kõige paremini kirjeldada. Mulle tuli pähe see õlest tehtud kujund, mida Eestis jõulude ajal lakke riputatakse - kerge, osaliselt struktureeritud, aga jätab väga palju ruumi. Nad jätavad võimaluse hingata. Ja kogu struktureering on täiesti täiuslik. Rahvas, kes neid fännab, on ka veidi teistsugused inimesed minu meelest. Laulavad rõõmuga sellest, et on veidrikud ja et eile ärkasid üles sidrunit imedes. Ja nii ongi. Radiohead on kunstiteos iseeneses. Väga tore oli pärast kaheteistaastast tutvust läbi helilainete neid ka päriselus näha. Kristi oli neid näinud ka varem, aga tal on Radioheadiga hoopis tugevam side ka. Kui Jella korterikaaslane Emma küsis, et kuidas oli, siis Kristi vastas: "I cried like a baby".
Meie kokkusaamise koha olime hästi valinud. Leidsime ilma internetita teineteist väga ilusasti üles. Ja siis ei olnudki midagi muud teha kui massiga kaasa minna ja kodu poole tatsata. Rahvamass tekitas taaskord palju tolmu, panin kostüümi selga (kui vaatate nüüd, et ma mingi imelik, siis enda kaitseks võin öelda, et ma polnud üldsegi mitte ainuke):
Pärast kontserti olime läbi nagu läti rahad. Samme tuli ikka 24 tuhat ära, meie jalad olid nii nii väsinud, seljad ka. Lisaks kõigele nägime me välja nagu põrsad. Võib võrrelda ka pomšidega, kes pole ennast kaks nädalat pesnud.
Eriti irooniline oli muidugi fakt, et Jella juures ei olnud sooja vett juba mitu päeva. Poogen. Ilma sooja veeta küürisime ja küürisime oma jalgu ja juukseid ja silmi ja siis vajusime kohe magama.
Kui festivali alguses mõtlesin, et never again, siis praegu mõtlen, et varsti jälle. Aitäh, Kosmos! Aitäh!
No comments:
Post a Comment