Sinine esmaspäev

Nagu te juba eile kuulsite, siis algas minu esmaspäev väga siniselt - kogu mu kaks tundi, mille olin blogipostituse kirjutamisele kulutanud (tavaline aeg ühe postituse jaoks), läks luhta. Rõve tunne oli, mis seal salata. Õnneks päeva jooksul läks trots üle ja esimesed taastatud read tulid juba hommikuses Starbucksis, kuna Reichstagi külastamiseni oli veel veidi aega.

Starbucks oli kohe Strandenburgi väravate juures. Mida need väravad küll kõike näinud ei ole:

Minu Lonely Planeti juhi järgi on Saksamaa parlamendihoone Reichstag Berliini kõige tähtsam vaatamisväärsus. See on põlenud, seda on pommitatud, ümbritsetud Berliini müüriga, kaetud kangaga ja nüüd lõpuks ehitatud veel klaasist kuppel ka peale. Valmimisaastaks oli 1894, aga renoveeritud on veel 1961-1964 ja ka 1992. Algselt oli Reichstag ehitatud Saksa Impeeriumi südameks pärast Saksamaa ühinemist aastal 1871. Nüüd tegutseb seal siis Saksamaa parlament.

Saksa rahva jaoks:

Reichstagi külastamine oli tasuta, aga vajas ametlikku kutset, mille sai vormistada kõrvalasuvas putkas. Internetivõimalus oli ka olemas, aga ma polnud piisavalt efektiivne, et kogu seda asja mõistlikul viisil ajada ja seega käisin kilplase kombel ikkagi mitu korda hoone juures, et seda "ametlikku" kutset saada. Esmaspäevaks kella kaheteistkümneks oligi minu aeg broneeritud ja pärast kottide läbivalgustamist ja dokumentide kontrollimist pääsesingi koos teistega liftiga üles.

Vaade klaaskuplile oli imeline:

Hakkasin kupli sees olevast spiraalist üles jalutama. Kaasas oli mul ka tasuta audiogiid, mis oli seatud vastavalt liikumisele ja tutvustas teel üles erinevaid vaateid ning Reichstagi ennast ka.

Vaated Berliinile olid ilusad. Berliin, tõsi küll, linnade kaunidusvõistlust just ei võida, aga huvitav on ikka vaadata neid parke ja teletorni ja jõge.

Nagu vanaaegne postkaart, kas pole?

Siin on Saksa lipp ja üks maailma suurim ülikoolihaigla Charité, kus näiteks töötas ka Koch oma mikroskoopidega ning lõpuks avastaski tuberkuloositekitaja.

Kupli ülaosas oli megalt palav, higi voolas täiega. Mul olid seljas veel pikad püksid, sest ega ma kahte paari lühkareid ju sellesse 30-kraadisesse ilma ikka kaasa võtma ei hakka :D Lühikesed püksid polnud Lollapalooza tolmupesust veel ära kuivanud. Üleval tutvusin ka kahe Hollandi prouaga, kes pilti teha palusid ja hiljem juttu rääkima hakkasid. Kutsusid veel külla, vahetasime telefoninumbreid. Imestasid väga, et me ainult mingi kontserdi pärast Berliini tulime :D

Reichstag oli tõesti vägev. See klaaskuppel oli uskumatult võimas, vaated mõnusad ja parlamendihoone külastamise tunne üsna uhke. Minu meelest täitsa vaatamisväärsuse nime vääriline. Kas nüüd just esimese, aga ühe tähtsamatest ikka.

Edasi mõtlesin minna Gemäldegaleriisse Rubensit ja Vermeeri imetlema, aga google maps ütles kohe, et esmaspäeviti on kinni ja seega pidi midagi muud välja mõtlema. Sebastian, Kristi sõber, oli meile soovitanud ühte mõnusat rannakohta ja otsustasimegi selle üle vaadata. Oli ikkagi 30-kraadine päev ja järgmist suve Eestimaal võime oodata 9 kuud.

Hüppasin bussile. Oleks tegelikult kaarikuga minna tahtnud:

Alexanderplatzil ostsin endale ujumisriided. Terve kaubamaja peale oli õnneks paar, mis mulle sobis. Oleks võinud muidugi raha säästa ja kodust kaasa võtta, aga no ei tule selle peale, et äkki läheks Berliinis sügisel ujuma ka. Kampsuneid oli mul kaasas lausa 3 tükki.

Alexanderplatz:

Badeschiff, kuhu suundusime, asus taas selles hipsterlikumas Berliinis. Oli, mida pildistada:

Kuigi Berliinis elab 3.6 miljonit inimest, siis ei oodanud me ikkagi, et suvalise esmaspäeva õhtul on rannabaari sisenemiseks 45 minutit oodata vaja. Õnneks läks üle ootuste hästi ja 45-st sai ainult 25.

Jahutust pakuti ka:

Badeschiff oli täiega äge. Keset Spree jõge oli ehitatud 2 meetri sügavune bassein, mis pakkus ideaalset jahutust sellele Vahemere kliimale, millega meid siin viimastel päevadel õnnistatud oli.

Päike, vesi, burgerid ja limps. Eriti-eriti mõnus õhtu ja ideaalne sinine lõpetus sellele päevale. Nii vinge!!

Enne kojuminekut tähistasime reisi lõppu kohas nimega White Trash Fast Food, mis osutus peidetud kalliskiviks keset laohooneid. Kristi mõtles kohe, et võiks Eestisse ka sellise basseinikoha ja baari teha. Kui baar oleks veel võimalik, siis basseinipleissi kahe nädala kasumiga ja ülejäänud aasta kahjumiga poleks küll mõtet pidada. Eesti :) Aga ägedas Berliini baaris lõime klaase kokku ja leidsime, et ikka maru äge reis on olnud: hea ilm, palju muusikat, piisavalt sporti (24-tuhandesed sammupäevad jne), lahedad inimesed. Hipireis õnnestus, oo jee!

Sellist baari võiks tihedaminigi külastada:

Koduteel nägime veel vaatemängu kah:

Õhtul sõime ja jõime kõiksugu head ja paremat, rääkisime juttu ja muljetasime Jella ja Emmaga. Kirusime majaomanikke, et nad ikka veel sooja vett ei olnud võimaldanud :D Meil oli muidugi okei, täna tulime koju, aga nemad vaesekesed peavad nädala lõpuni sooja vett ootama.

Lõpetuseks üks rõõmus pilt Emmast ja minijäätistest:

Homme võtan reisi kokku, räägin plussidest, miinustest ja panen naljakad pildid üles. Stay tuned! :)