Kunst ravib kõike ja sõbrad ravivad ka

Ma olen väga liigutatud kõikidest nendest soojadest sõnadest, mis minuni eile jõudsid. Ma tänan südamest kallid Ville, Saskia, ema, Kristi, Ülla, Katrin, Miina, Julius, Liisa, Liisu, Anna, Merike ja Marian, Kaarel ja Karolin, Karina ja Triin. Ja Riia. Te tegite mu päeva, ausõna. See oli eriliselt raske päev, aga nagu näete, siis roomasin välja. Aitäh teile südamest. Pühendan esimese pildi sõprusele:

Okei, teise pildi ka. See lihtsalt on nii armas selle lehvitava bussijuhiga:

Nii, aga kuhu me siis pooleli jäime, sinna hosteli juurde, jah? Hostelist vedasin ma end välja kell pool kaksteist, et söögijahile minna. Nagu mainisin, siis sadas ja tunne oli absoluutselt närune. Leidsin vanalinnast, kus resideerusin, superkaubamaja, mis nii ilusasti keskaegsete majade vahele ehitatud oli. Veetsin selles kaubamajas tunde peamiselt istudes, kooki süües ja kunsti tehes ehk siis minu puhul seekord - blogi kirjutades. Pärast 3 koogitükki ja kirjatüki-üllitist hakkas elu normaliseeruma. Mitte kohe, lahustasin seda tunnet kogu päeva, aga juba tõstsin silmi, et ümbrust uurida. Päris okei kaubamaja oli. Ostsin endale punased sokid.

Sel hetkel mõistsin, kui tähtis kunst mu jaoks on. Muusika ja luuletused ja näitused ja kirjandus ja pildid ja... Kunst on võimalus hingata sügavalt välja ja soovi korral uut sisse tagasi. Oma parimad luuletused olen kirjutanud kõige intensiivsematel hetkedel. Oma parimad pildid olen teinud "vau"-momentidel ja parimad peatükid sellest, kui midagi uut olen avastanud. Teadsin, et päeva self medication peab olema kunst, muidu ma ei kesta. Paraku tuli esmalt lahendada hoopis triviaalsem küsimus - läksin Cargost passi tooma. Cargobus, kes te erandkorras mu passi samal päeval tõite, teadke, et ma mõtlen teile suure tänutundega. Ville, sulle samuti, kes sa pärast viite tundi und selle va passi sinna bussijaama toimetasid. Jeesus Maria seda elukest küll.

Cargobussist võtsin takso, et juugendi ilus end tervendada lasta. Taksojuht rääkis minule tuttavatest keeltest vaid vene keelt, kuigi oskas peale selle veel 5-6 keelt, millest ükski mulle ei sobinud ja olgem ausad, ka vene keel on mul heal juhul A2 tasemel, täielik piinlikkus kuubis. Ürita siis kokku leppida, mida teha, kui Taxify üles ütleb. Siiani meenutan seda vestlust pooletoobise tundega, kes ainult "panimaaju" mõista ütles ise pooltest asjadest üldse mitte panimaajudes. Ta oli muidugi väga lahke ja ütles, et pole hullu, natuke praktikat ja küll tuleb. Viis mu ära Alberti tänavale, et ilusaid maju vahtida saaksin:

Juugend ehk art nouveau on imekaunis 19. sajandi lõpus ja 20. alguses levinud ornamentiline ja looduslähedane kunstistiil vastandina tööstuse massilisele arengule. Riias on juugendstiilis hooneid kõvasti rohkem kui Tartus ja Tallinnas ja see oli minu jaoks üllatuseks. Pean tõdema, et pärast tänast juugendRiia avastamist vaatan ma Läti pealinna hoopis teise pilguga.

Kui ilus saab üks trepikoda olla?

Käisin juugendstiili muuseumis. Näituse eksponaadiks oli täielikult juugendis sisustatud korter, kus enamik põrandaid, uksi, aknaid ja radiaatoreid veel täisoriginaalidki. Kogu sisustus oli kokku pandud tolle aja mööblist, muuseumitädid kandsid 20. sajandi alguse riideid ja üks neist mängis aeg-ajalt klaveril midagi romantilist. Nad olid tõesti vaeva näinud ning mina nautisin kogu kupatust väga. Imeilusad vitriinid, pitslinad ja puidust mööbel:

Keldris sain endale oma juugendkortermaja fassaadi kujundada ning igasugu tolleaegse stiiliga riideid selga proovida. Saatsin Saskiale pildi endast hiigelsuure kübaraga, ta arvas, et ma pärast eilset traumat päris segi läinud ja kompenseerin emotsioone klišeelollustega nagu kübarate kokku ostmine. Õnneks nii hull asi siiski polnud, selfist täitsa piisas:

Ühest kunstirohu tabletist ei piisanud, vajasin topeltannust. Õnneks oli Läti Rahvusliku Kunsti Muuseum kohe sealsamas. 7.50 ja mul olid olemas nii kapid, piletid kui audiogiid - täiuslik komplekt muuseumikülastuseks. Nautisin seda väga. Audiogiidiga mööda kunstimuuseumit käia on üks mu lemmiktegevusi kohe päris kindlasti juba Londonist alates. Ei saa ka Priidut tänamata jätta. Olid abiks maailma avastamisel - aitäh!

Läti rahvuslik kunst on üsna sarnane Eesti omaga. Mõlemad on läbi käinud 19. sajandi lõpu väljakujunemise, rahvusromantismi, 20. sajandi alguse mõjutused Prantsusmaalt, ka NL realismi olles nii selle poolt kui vastu ja lõpuks 20. sajandi lõpu ebakindluse, segaduse ja hoopis uue tunde. Oli väga põnev uurimisretk ajalookihtide vahele.

Teodors Zalkalnsi "Siga" daamide ja muude taustal:

Ka maja ise oli täielik vaatamisväärsus ning puhas nauding. Mulle Kumu meeldib ja usun, et see kirjeldab meid eestlastena hästi, kuid Läti kunstimuuseum on ikka ka väga kaunis, pigem nagu ooperimaja:

Teadsin juba ette, et kavatsen lennujaamas varakult olla, sest mul oli kõriauguni närvitsemisest ja muretsemisest. AirBaltic soovitas high seasoni pärast lausa 3 tundi ja nii ma rihtisingi. Enne seda jäi siiski parajalt aega, et üks tofupihviga veganburger võtta (imehea, olin tofut kõvasti igatsenud) ja pargis jalutada. Väiksed asjad, onju, Ville?

Samuti jäi aega, et oma elu ühte napakamat reisi meenutada (so far) - novembris Varssavisse. Tahtsin nimelt Läti Teaduste Akadeemia hoone üle kaeda ja kohale jõudes märkasin, et see näeb väga sarnane välja sellele Varssavi monstrumile, mil nimeks samuti Kultuuri ja Teaduste Akadeemia:

Ega ma niisama poleks viitsinud seda vaatama minna, aga mina tahtsin ju ikka vaadet nautida. 5 euro eest sai 17. korrusele ja kogu Riiale avanesid imeilusad vaated. Ka pilt postituse algusest pärineb sealt. Siin aga Daugava teine pool koos Riia Teletorniga, mis on muide Baltimaade kõrgeim ehitis ning Euroopas kolmandal kohal. Samas on see väga stabiilne, pidi ilma suurema vibratsioonita ära kannatama ka suure tuule kiirusega isegi 44 m/s ning vastu pidama 7.5-pallisele maavärinale. Tublid olete, lätlased:

Vaatasin seal torni otsas seda linna ja mõlgutasin mõtteid ning raputasin halva tunde lõplikult maha. Ma ei ole pahane, et ma nii tundsin, olen lihtsalt valmis kõigeks uueks, mis elul pakkuda. Olen siiski kindel, et see ei jää mul viimaseks korraks selliseid tundeid tunda ning mõtteid mõtelda, aga mis mul muud teha, kui olukorraga leppida. Vahetasin soundtracki terve päeva kuulatud Ramin Djawadi pealt Vaiko Eplikule ja tellisin Taxify, et uutele seiklustele suunduda.

2 ja pool tundi lennujaamas läksid ruttu, lennuk jõudis õigeaegselt, pinginaaber haises ainult lõhnavee ja mitte millegi muu järele, sain isegi pool tundi magada. Taksojuhiga purssisin taas vene keelt, ta oli väga rahul. Hotellis ootas mind Saskia ja hotell ise on üks luksuslikumaid, kus olnud olen. Kõik on hästi. Armastan elu, nii heas kui halvas.

Travel light, huh? Aka Idioodi Päevaraamat

Olen seda Blogsy appi vahtinud laual juba mõnda aega ja kohe ei tea, kust alustada. Aga ma alustan ikka, kuigi mu esialgne plaan oli blogi kinni panna.

Järgmine reis on alanud. Kes ei tea, siis mul nimelt on kaks õde - Saskia ja Johanna. Kui Johannaga sai reisil käidud kevadel, siis nüüd oli aeg Saskiaga aega veeta. Saskia nimelt lõpetas väga edukalt kuu aega tagasi oma magistriõpingud ja selleks puhuks tegin ma talle reisi välja. Sihtkoht - Odessa. Ukrainas polnud me kumbki kunagi käinud.

Odessa mõttele tulingi ausalt öeldes oma külastatud riikide kaarti vaadates ja paari soovitust kuulates. AirBalticu piletid on odavad ja Riiast läheb Odessasse otselend. Läheb küll vaid kord päevas, aga palju ikka vaja on, onju? Ukrainas on odav ja Must meri on vaatamisväärsus omaette. High season, aga vast pole hullu. Tahtsime nimelt reisi Saskia poja laagriga samale ajale sättida ja see meil ka õnnestus.

Lend Tallinnast Riiga startis kell 21 õhtul ja selleks ajaks olin teinud ära kõik asjad oma To Do nimekirjast. Neid polnud mitte vähe. Okei, üks asi jäi tegemata. See oli nimelt topetkontroll, et kas olen oma rahakoti eest hoolt kandnud ja mitte unustanud seda Ville venna maja sissesõiduteele auto kõrvale maha. Kuidas see sinna sai, mul pole aimugi. Ilmselt kukkus kuidagi autost välja. Õnneks kimas brother-in-law imekiiresti Tallinna teisest otsast kohale ja tõi mu rahakoti ära. Närveldasime Saskia ja Villega kõvasti ja kui 7 minutit enne boardingu algust turvajärjekorda jõudsime, oli see järts seal ikka kõvasti pikem kui 7 minutit. Trügisin ette tobedaid vabandusi tuues. Jõudsime Saskiaga väravasse ja lennule ja Riiga. Jei!

Riias oli aega päris vähe ja me polnud mõelnudki, et meil tuleb läbida ka passikontroll. Seisime järjekorras väga rahutult, sest ametnikud olid aeglased, aga järgmine boarding juba käis. Ja siis ma mõistsin. Ma polnud passi kaasa võtnud. Aga kas Ukrainasse saab ilma passita? Hoidsin endale kõiki oma pöidlaid ja ime, mis ime - passikontrollis lepitigi ID-kaardiga! Olime Saskiaga tohutult rõõmsad ja elevil ja Saskia kommenteeris, et õdedest on temale ikka rohkem ajusid antud.
See võib vabalt nii olla, sest kui lennukiväravasse jõudsime, siis sinna ma jäin. Jah. Sealt mind edasi ei lubatud. Saskia sai lennukile, aga mina mitte. Paneks kuristiku märgi siia, kuid sellist klaviatuuril pole. Peaks enda jaoks leiutama vist.

T
asapisi hiilis minuni olukorra tõsidus ja viis minutit pärast uudiseid olin ma juba täielikus hüsteerias. Nii suures, et teised reisijad lennujaamas mult mitu korda küsisid, kas mul kõik korras on? Ei olnud, aga mida nad ikka teha saavad? Ma olen sündinud idioot. Lohakas ja laisk. Hoolimatu oma asjade suhtes. Mul on raske kirjeldada selle kuristiku sügavust. Taaskord tõestus, et ma ei muutu kunagi ja ma ei parane kunagi ja minu elu jääbki selliseks. Kuidas ometi saab nii loll olla?!?! Ma vihkasin end sellel hetkel kohutavalt palju. Vihkasin seda, et ma ei suutnud lõpetada nutmist, et ma ei leidnud mitte kusagilt märki nimega "Exit" (teisel pool passikontrolli seda tegelikult ei olegi, aga lõpuks hakkasin lihtsalt vastu klaasuksi koputama, kust üks pahur tädi mind nuuksumise peale välja lasi), vihkasin seda, et ma teadsin, et mul on kõik hotell ja takso jne enda nimele pandud ja Saskia on nüüd üksi seal Ukrainas ja et mul pole kell 23.35 enam ühtegi lendu tagasi Eestisse, et passi järele minna.
Ma olin täielikus augus. Hakkasin välja mõtlema kõiki maailma karistusi nii lohaka ja hoolimatu käitumise eest. Mõtlesin vabatahtlikult iga päev prügi korjata järgmised kuu aega. Mõtlesin mitte endale hotelli otsida, vaid sundida end lennujaama pinkidel magama. Siis arvasin, et leidsin ideaalse - lähen sunnin end veel 100 tundi lisavalveid võtma. Sõidan Eestisse ja sealt otse Soome tööle. See oleks mulle paras palk. Viimane mõte pole veel täielikult kustunud. Ah, kuidas ma vihkan end selle lohakuse pärast.

Pärast 40 minutit hüsteeriat suutsin end kokku võtta ja Villele helistama sundida. Mul ju polnud isegi oma uue nimega ID-kaardil Mobiil-IDd, et uut piletit osta ja kõik Riia lennujaama piletiputkad olid kinni. Kell oli pool üks öösel ja mina nutsin Villele telefoni, et järjekordselt tõestab maailm mulle seda, et ma olen raamatunäide Läbikukkujale. Läbi põranda kuristikku. Ville muidugi ütles, et see juhtus selle pärast, et ma olin just töölt tulnud, eelmine õhtu pikalt sünnipäeval olnud, samal päeval terve päeva ringi jooksnud jne, aga ma tegelikult ei usu, et need on adekvaatsed põhjendused. Ville ütles ka seda, et järgmine lend läheb järgmisel päeval samal ajal ja kuna odavad piletid on välja müüdud, siis see Riia-Odessa üks ots maksab 459 eurot. Idioot, ma olen ikka täielik idioot. Ta ütles, et ma peaks selle võtma.

Istun hetkel Riias. Veetsin öö hostelis, mul oli omaette tuba, mida jagasin siiski koos kella neljani hommikul kestva diskotümpsuga tänavalt. Paras karistus, tõepoolest. Ootan passi, mille Ville Cargoga teele pani. Mõtlen valvete peale. Mõtlen selle peale, kui raske on andestamine. Mõtlen selle peale, kui raske on täiuslikkusest lahti lasta ja ikkagi tahta elada. Sajab. Ronin vaikselt välja.

Mõeldes Rootsist ja Edist ja sõbrannadest

Olen siin viimastel päevadel jälle Ed Sheerani kontserdi salvestusi kuulanud ja tõesti-tõesti oli äärmiselt ilus. Läheks iga kell uuesti. Ja teine asi, mille üle ma rõõmus olen, on see, et meil on võimalik ilusaid hetki salvestada ja pärast jälle meenutada, kui millegi pärast kurvem hetk peaks olema. See blogi on mulle suureks abimeheks olnud. Niisiis salvestan ära ka meie viimase päeva Rootsis ja tõmbangi minireisi otsad kokku.

Check-out sai tehtud kohe pärast rikkalikku hommikusööki. Olime meie hotelliga rahul - hea valik, Maarja! Polnud kesklinnas ja selle võrra rahulikum. Oli puhas ja korras ja kolmas lisavoodi oli samuti väga mugav. Stiilinäide fuajeest:

Edasi otsustasime Götebori suurimasse kaubamajja poodlema minna. Tore ikka ju, kui saab kodustele midagi viia ja veel väljamaa kaupa. Ütlen ausalt, endale ma tihti reisidelt midagi ei ostagi, sest minu jaoks on kogu reis kingituseks ja meil Villega on nagunii võimalikult asjadevaba elu käsil. Oma õepojale toon aga peaaegu igalt reisilt särgi ja emale-õdedele kah mingit nänni. Lasteriideid otsides sattusin peale Polarn O. Pyreti kauplusele, mis vähemalt Tallinna emadele kindlasti päris tuttav on, kuna müüb kvaliteetset kaupa. Kes ei teadnud, siis firma ongi Rootsist pärit ja kuna poes oli ka allahindlus, siis haarasin isegi paar asja kaasa.

Kui Eestis on maad võtnud R-kiosk, siis mujal Läänemaailmas, kaasa arvatud Rootsis on aga esmavaliku putkaks 7-Eleven. Poed on lahti tihti kauemgi kui nime järgi võiks arvata ja ööhuntide jaoks leidub nii šampooni kui hot doge. 7-Eleveni nägemine igal tänavanurgal oli minu jaoks Rootsis jälle üks täielik Lääneriigi tunne. Mustkunst:

Poodlesime mäletamistmööda tunnikese. Leidsin kõik, mida vaja ja ära minnes oli mul hea meel, et seda kraami polnud liiga palju. Poed on ilusad, aga asjad tüütud.

Ja siis oligi aeg hüvasti jätta meie kauni linnakesega, mida vaid kergelt tundma õppida saime. Järgmine kord tahaks paadiga kogu tiiru teha ja ehk mõnda muuseumi näha ja veel söömas käia ägedates kohtades. Ma usun, et tee viib mind sinna veel tagasi.

Maarja ilusas vanaaegses rongi- ja bussijaamas:

Kui lennujaama turvaväravatest läbi läksime, kofiskeerisid nad Maarja Versace roosa lõhnakese, mis minu arvutuste järgi oleks pidanud küll käsipagasisse sobima, aga no mida teha... Stseeni ju ka korraldama ei hakka. Lohutasime end skandinaavia stiilis kohvikuga. Maarja ja Kadri jõid smuutit, mina mõtlesin, et jätan vahele ja teen Riias suurema söömingu. Little did I know, et selleni kulub oluliselt rohkem aega kui esialgu plaanitud.

Vähemalt vetsus taipasin käia ja panen siia nüüd ühe vetsuselfi ka, viimane oli novembris, seega vast ei lähe liiale. Kraanikauss oli nii ilus lihtsalt!

Kahjuks jah selle reisi lõpp läks jälle sekeldustes. Esiteks hilines AirBaltic Riiast Götebori ja siis meie muidugi istusime seal ja ootasime vist mingi 45-60 minutit kauem, kui oleks pidanud. Edasi saime ära lennukisse, aga mis arvate, mis siis juhtus? Istusime loomulikult edasi.

Kogu segaduse põhjus seisnes Riia lennujaama remonditöödes, mille tõttu viimase kapatsiteet lennukeid üles ja alla suunata oli kõvasti väiksem kui tavaliselt. Nii me seal Göteboris ootasime, et Riia annaks märku, et liikuma saaks asuda. Olgem ausad, ma olin ikka väga mures, sest tahtsin ju Riiast koju Tallinnasse ka saada, samas esialgsete hinnangute järgi oleksin just Riia-Tallinn lennust maha jäänud. Seda kirjutades tuleb nii Madeira flashback, ühe Zürichi lennu flashback kui pea kõikide teiste lendude flashback, mil sama muret tundnud olen. Ma olen päris väsinud sellest susserdamisest. Peab vist sujuvamat teekonda manifesteerima hakkama. :D

Siis kui me lõpuks õhku tõusime:

Riiasse jõudes kimasime teiste eestlastega (keda mitte vähe ei olnud) väravasse, mis meid ilusti läbi lasi ja oma suurest muretsemisest hoolimata jõudsin õhtuks ikkagi Tallinnasse. Hilinesime, aga jõudsime. Tänud, taevas. Maarja ja Kadri minuga muidugi ei tulnud, nemad alustasid automatka tagasi vanemate juurde Valgamaale. Mina vaatasin Tallinnast üle sõites, et Ville auto on veel hoovis ja ei kiirustanud lennukist väljumisega. Jõudsime lennujaama välisukseni täpselt samal ajal.

Seda reisi meenutades on mul südames väga hea tunne (eriti, kui taustaks Edi lasen). Maarja ja Kadriga oli megavahva, naljakas ja lõbus ning luurele läheks iga kell! Kontsert oli imeline, ilm soe, Rootsi ilus. Suveseiklus suure S-iga! Aitäh, kallid Kadri ja Maarja! Aitäh, Ville ja aitäh, lugejad! Juba 3 päeva pärast lähen uutele seiklustele ja veel kuhugi, kus kunagi varem käinud ei ole, seega on, millest kirjutada! Until then! Lõpetuseks üks mu lemmikpilt õdedest reisikaaslastest - ilus, onju? :)

Sada tuhat romantikut

Oma pea 30 aasta jooksul olen romantikasse suhtunud kord nii- ja teinekord naamoodi. On olnud perioode, kus absoluutselt kõik on olnud romantiline, eriline, tundeküllane ja kus olen elu ise suurimaks romantikuks pidanud. Siis on jälle olnud aegu, kus kogu jutt romantikast on lausa öökima ajanud oma läilasusega ning kus elu on olnud justnimelt tõestuseks, kui kasutu ja sisutühi romantika tegelikult on. Praegusel hetkel arvan, et teatud hulk romantikat on ilus, kuid oma ratsionaalse loomuga sealt kaugemale ka ei lähe.

Üleeile oli väga tundeküllane päev ja kuigi minu elus on viimasel ajal palju suuri tundeid olnud (abiellumine ja kõik see värk), siis polnud see liiast. Alustasime oma ettevõtmisi Götebori ülikooli botaanikaaiast, hiigelsuurest ja maruilusast pargist. Roheline pidi olema südame värv ja vähemalt minu südant liigutas see küll.

Palju lilli ja aiakujundust:

Tüüpiline Rootsi 19. sajandi mõisahoone:

Ja muidugi - lähivõtted:

Botaanikaaias oli erinevaid sektsioone, kasvuhooned troopilise kliimaga, Vahemere kliimaga, väljas hiigelsuur kiviktaimla, Jaapani aed, umbes miljon Euroopa aeda, puid, põõsaid ja lilled-lilled-lilled.

Daamid Vahemere kliimaga kasvuhoones:

Jaapani aed:

Imeilusad daaliad:

Kõige toredam oli siiski graniidist vaateplatvorm, kust Göteborile ja ümbritsevatele metsatukkadele imeilusad vaated avanesid:

Veetsime aedades umbes kaks kosutavat tundi ja arvan, et sinna minek oli meie linnapuhkusesse just sobilik valik, sest viis loodusele kõige lähedamale. Pärast seda otsustasime aga, et aeg on liikuda kesklinna ja näha ära kuulus Oscar Frederiku kirik, mida esimesel päeval kaugelt silmasime, kuid lähedalt uurida ei saanud. No vaadake seda, päris suur ja uhke teine, või mis?

Kirik oli ehitatud 19. sajandil võtteks eeskujuks suuri Euroopa kirikuid ning nime sai ta Rootsi kuninga Oscar II järgi. Ilus.

Lõunat otsides jalutasime mööda piirkonda ringi. On ikka tunda, et Rootsi on see päris lääneriik oma ilusate majade, puhtalt inglise keelt kõnelevate vanaprouade ja roosipõõsastega tänavate või rõdude ääres. Hästi korrastatud tunne tuli peale, samas vaba nagu nad seal naaberriigis on. Lõdvestunud. Turvaline.

Söögikoht, kus väga maitsvaid bagel-eid sõime:

Edasine päevakord nägi ette paadisõitu Götebori kanalitel. Meenutasime veidi oma Amsterdami reisi, sest sarnane kogemus meil kanalitega oli. Olime küll veidi hilja peale jäänud ja selle tõttu saime teha kaasa vaid pool reisist, aga asjaks seegi. Paat oli mugav ja giid rääkis mõnusalt:

Märkasin paadireisil, kuidas mulle tegelikult ikkagi väga meeldib mööda vett kulgeda. Ehk on asi selles, et pole ammu Tallinn-Helsingit laevaga läbinud? :D Mine tea, aga tunne oli hea. Liuglesime linnast läbi jõesuudmesse, kus meid maha pandi. Siinkohal tahan jagada kahte pilti ühest imeilusast purjekast, kõige suuremast, mida ma varem näinud olen (vist!). Pidi seilama peamiselt Austraaliasse:

No kui uhke??

See punase-valgekirju hoone taustal kannab nime "Lipstick" ja omal ajal üritati see ehitada eriti moodsaks ning eriliseks majaks. Plaanid küll õnnestusid ses osas, et maja sai valmis, kuid eriliseks peetakse selle poolest, et antud imeloomale on antud Rootsi kõige koledama hoone tiitel.

Pärast paadisõitu käisime hotellis, et end õhtuseks suursündmuseks valmis seada. Ees ootas kohtumine superstaar Ed Sheeraniga! Olime need piletid valmis ostnud juba jaanuaris ning ootasime kontserti väga. Maarja ja Kadri jaoks oli see ka esimene suurem kontsert, mina olin varasemalt käinud Triinuga Zürichis Coldplayd kuulamas ning Kristiga Berliinis Radioheadi imetlemas.

Kuna meil olid seisupiletid, siis otsustasime kohale minna mõõdukalt varakult. Otsust me ei kahetse, kuigi kuna Göteboris oli imeliselt ilus ilm, siis selle juurde kuulus ka paras päike, mis pikalt ootajaid veidi häirima võib hakata ja nii juhtuski. Otsisin varju:

Meie õnneks müüdi kontserdil pudelitega vett. Meie kahjuks ei jäetud "turvakaalutlustel" pudelitele korke peale. Maru napakas ikka. :D Proovisime siis olla hästi hoolikad ja mitte vett maha ajada. Lõpuks valasime seda ikkagi meelega nii juustesse kui kraevahele, sest nii palav oli.

Õnnetud näod:

Ed Sheerani soojendajateks olid Jamie Lawson ja Anne-Marie. Mina ei teadnud kumbagi, kuid Anne-Marie kaks lugu tundsin ära küll, üks oli isegi tehtud koostöös ühe minu suure lemmiku Clean Banditiga. Mõlemad esinesid hästi tegelikult, Jamie oli nunnu ja Anne fierce. Aga nagu kõik teisedki kuulajad, ootasime meie ikkagi kogu aeg Ed Sheerani. Ja seal ta oli.

Find Ed:

Ed Sheeran on minu jaoks selline esineja, keda ma tean, aga pole läbi kuulanud, st ma ei tea ta albumeid ja lugusid peast (mitte nagu... Coldplay ja Taylor Swift näiteks :D). Küll aga on ta mulle alati väga sümpaatse mulje jätnud. Enda üllatuseks pean aga ütlema, et ta on veel parem kui ma esmapilgul arvasin, nii muusiku kui inimesena. Absoluutselt kõik, mida ta rääkis, tuli puhtast südamest, sellist hoolimist ja lahkust ei saa teeselda. Näiteks ütles ta, et this concert is 98% about you guys and 2% about other. Ja kui ma arvasin, et 2% all mõtleb ta ennast, siis rääkis ta hoopis, et 1% on need boyfriendid, kes tüdruku palvel kaasa on tulnud ning teine 1% superisad, kes hoolitsevad, et nende teismelisega midagi ei juhtuks ja kuidas ta tänab eriti just neid kahte protsenti, kes oma aega ja raha ohverdavad samal ajal, kui telekast jalgpall tuleb. Mul tulevad pisarad juba ainuüksi sellele mõeldes. Ja loomulikult rääkis ta ka palju teisi lugusid.

Rahvas armastas:

Terve Ullevi staadion oli täis romantikuid, sest keegi teine küll Ed Sheeranit ei kuulaks niimoodi. Ed on läbi ja lõhki tundeinimene, need sõnad ja viisid, millest ta laule vorbib on pea kõik armastusest, ilusast ja keerulisest, sügavast ja kergest. Tõelisest armastusest. Kõige romantilisem esitaja, keda kuulanud olen. Kogu kontserdi andis ta üksinda, bändi tal ei ole, kasutab salvestamist, et suuremat kõla tekitada. Ta ütles ka publikule, et ärgu muretsegu, makilt midagi ei tule. Kõlas siiski sama puhtalt kui raadios. Oh...

See oli NII ilus kontsert. Ma olen äärmiselt tänulik Maarjale ja Kadrile, et nad mind kampa võtsid. Imeline kogemus ja teeks iga kell uuesti, sest seda õnne on raske sõnadessegi panna. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna:

Soovin kõigile ilusat nädalavahetust ja meie viimasest päevast kirjutan juba järgmisel nädalal, kui oma nädalavahetuse 30 töötundi tehtud olen saanud. :) Kallid!