Kirjutan seda postitust meie väikesest majakesest keset metsa. Linnud laulavad. Köögiaknast paistab üks ahv. Nii värskendav ja rahulik on, mul on hea meel, et me oleme Bangkokist väljas.
Üks naljapilt alustuseks:
Eile oli tegelikult suur päev. Algas sellises mõõdukas tempos asjade kokkupanemisega. Aitäh, Column Hotel, oli tore peatumine. Selline midrange hinnaklassis majutus oma ilusate vaadetega, basseiniga, suure toaga, kuid üsnagi kulunud interjööriga. Köögis oli siiski pliit, aga mitte ühtegi potti ega panni näiteks. :D
Hommikust sõime viimast korda seal samas. Tellisime Felixile peekonit ja friikaid ja loomulikult oli tal vaja järjekordset banana spliti. Selle üle oli mul küll hea meel, et uue hommikusöögi peale saab minna. Huvitav, et kodus võin sama hommikusööki süüa 5 aastat jutti, reisil on juba kolmas päev ilmselge liig.
Ja siis algasid seiklused. Esimene seiklus oli lennujaama saada. Tellisime takso. Juht ei rääkinud põhimõtteliselt sõnagi inglise keelt. Kui midagi öelda tahtsime, näiteks, et meil oleks vaja autorendi juurde minna, siis pidime seda tegema läbi Boldi rakenduse, mis meie keele kohe ära tõlkis. Kuidagi me sinna lennujaama siiski jõudsime ja mis suurem ime - läbi selle segaduse jõudsime ka autorendiputkani. Ega lihtne polnud, sest see lennujaam on hiigelsuur. Nägin kusagil lihtsalt Sixti märki ja läksin neilt küsima, nad juhatasid õige otsa kätte.
Aga jah - autorent! Ma tõesti olen nii hulljulge, et rendin Tais, vasakpoolse liiklusega riigis, meile parempoolse rooliga auto. Mõtlesin eile kiirteel sõites, et tõesti, ma ei tea ühtegi oma sõbrannat, kes sama julgeks teha. Perepeale ehk veel võiks autot rentida ja mees siis rooliks, aga et keegi sõbrannadest üksinda, laps tagaistmel - vist olen ikkagi ainuke hull. Mis teha, selline ma juba olen. Ma lihtsalt kaalusin kõiki plusse ja miinuseid ning leidsin, et autorent on parim viis näha kohti, mida näha tahame.
Ja palun, siin see on, meie Honda:
Vasakpoolses liikluses olen tegelikult ju omajagu sõitnud. Olen seda teinud Suurbritannias, Maltal, Küprosel, sadu kilomeetreid Austraalias ja Uus-Meremaal (ja seda veel matkaautoga!). Eks esialgu oli eilegi veidi kõhe, Johannal palusin kullipilguga radu ja kaarti jälgida, sest mul endal oli liiga palju tegemist, et vasakpoolses reas püsida, aga mitte põõsasse sõita, sest vasakut külge on väga raske tunnetada. Lisaks näitasin järjepidevalt suunda kojameestega, sest no nii käe sees on see vasaku käega suunatule sättimine. Aga näete, saime hakkama. Saime sõidetud linnast välja lääne poole ja veidi lõunassegi.
Meie esimene peatuspaik on praeguseks minu elu sürreaalsete paikade nimekirjas teisel kohal. Ma muidugi ei teadnud seda siis, kui koha peatuspaigaks välja valisin. Tundus tore kunstinäitus, mida Felixiga koos vaadata, pildi pealt nägin, et seal oli isegi Hulk, Felixi lemmik tegelaskuju Avengerist. Kohta reklaamiti kui taaskasutatud metalliosadest tehtud kujude näitust.
Kujusid seal oli:
Küll aga ei saanud me Google Mapsist aru, et tegemist on siiski mahajäetud lõbustuspargiga. Juba pileti ostmine oli keeruline. Kedagi piletikioskis ei olnud, lõpuks tuli jooksuga keegi naine kusagilt nurga tagant ja ütles, et me ootaks ning läks kedagi teist otsima. Keegi teine võttis meilt piletiraha (kokku 250 bahti ehk umbes 7 eurot) ning küsis, kas võib meist pilti teha. Eee... Okei...
Ja see koht ise - no ausalt. :D Metallist kujusid oli ilmatuma palju, osa rohtu kasvanud. Lõbustuspargimasinad ei töötanud. Mingi hais oli üleval, Johanna pakkus, et see on peidetud laipade hais.
Meil oli pidevalt tunne, et oleme kusagil filmis. Õudusfilmis isegi. Lootsime, et mõrvastsenaarium selles filmis puudub. Mina, mõeldes kõikidele nendele ulmekatele, mida elu jooksul näinud olen, lootsin, et me ei ole sattunud ajamasinasse või teisele planeedile või 10000 aastat tulevikku, kus inimkond juba ammu välja surnud on.
Osade puidust sildadega kartsin, et need kukuvad konkreetselt läbi. Proovisin turvalisemaid kohti leida.
Selle paiga nimi oli muide The Holy Land ehk siis Püha Maa, vahel tõlgitakse sellist nime kristlikes tekstides ka Tõotatud Maa. Lihtsalt... Mul ei ole sõnu. Ainuke sellest sürreaalsem koht, mida elu jooksul näinud olen, oli see Küprose mahajäetud kirik ja plastikust jõuluvanadega täistuledes turuplats.
Kõige imelikumad olid siiski kuhugile tribüünile paigutatud metallist inimestekujud. Kui see ei ole hirmus, siis ma ei tea, mis on.
Kuigi Felix oleks hea meelega sinna kummalisse paika edasi jäänud, siis meil sai Johannaga sellest haisust villand ja ütlesime, et peame ära minema. Läksime käisime vahepeal hoopis Macis söömas. Drive Inn, keegi normaalset inglise keelt ei oska. Kui oskab, siis aktsent on nii hirmus, et arusaamiseks peab küll kõiki kõrvu kasutama.
Järgmine peatuspaik teel oli hoopis teistsuguse võnkega. Tegemist oli ülisuure koopaga, mille sees, otse loomulikult, olid buddhakujud. Seekord nägime ka esimest korda ahve! Jee, Bangkokist välja, loodusesse! Üks tahtis küll Felixit rünnata mingi hetk, mille peale õpetasime poisile, et ahvile ei tohi silma vaadata. Selle peale kõndis ta kogu aeg pea maas, mis oli teine äärmus, mida murda üritasime. Lõpuks mängis Johanna ahvi ja mina Felixit ja demonstreerisime, kuidas on okei ahvidega suhelda, et ei peaks pea maas käima.
Aga koobas oli tõesti vinge, nimeks Tham Khao Luang:
Felix kartis vahepeal, et pikutav Buddha ärkab üles nagu mingi kivikoletis Johanna telefonimängus. Meenutasin talle, mida Buddha inimestele ütleb, et ta on sõbralik ja tahab, et ka kõik teised sõbrad oleksid. Rahunes. :)
See valgus oli taevalik:
Päeva viimaseks peatuspaigaks valisin ranna. Olime juba mitu päeva Tais olnud ja randa polnudki veel jõudnud! Seda viga tuli parandada.
Ühtlasi soovisime Eestile palju õnne sünnipäevaks! Olen kord varem olnud Eesti sünnipäeval välismaal, see oli 9 aastat tagasi Angkor Watis. Nüüd jälle ja kusjuures üldse mitte kaugel Angkorist. Noh, maailma mastaabis.
Ööseks sõitsime Elephant Rescue Centerisse, kus oleme järgmised 2 ööd. Ja täna on juba safari, mis algabki 15 minuti pärast! Mul pole muud öelda, kui, et armastan seda elu!
No comments:
Post a Comment