Tai - siin me oleme!

Kirjutan seda postitust meie 28. korruse hotellitoast vaatega Bangkokile. Väljas on hommikuselt jahe - 27 kraadi ning päike tõuseb udu ning pilvede seest. 

Miks Tai? Selleks on kaks põhjust. Esiteks - ma tahtsin teada, millest kõik räägivad, sest Tai on eestlastele ikkagi Kagu-Aasia sihtkoht number üks. Ma olen käinud Tai naaberriikides nagu Kambodžas ja Myanmaris ja Malaisias, kuid Tai ise on siiani veel külastamata jäänud. Imelik oli kohe külastatud riikide kaardil seda "auku" vaadata. Seega tuli ära teha. 

Teiseks oli mul kohe kuidagi vastupandamatu tõmme nende budistlike templite poole. Ma ei tea, mis see on, lihtsalt tundsin, et Pean. Kaalusin ka muid võimalusi selleks talviseks reisiks, kuid see templivärk kutsus mind nii tugevalt. Saab siis näha, kas oli seda väärt. 

Seekord tulime reisile kolmekesi - mina, Felix ja Johanna. Johanna on mu "väike" õde, keda siin blogis varemgi kohanud olete, näiteks Jaapanis ja Istanbulis. Miks siis nii? Villel oli nimelt palju tööasju ja ta ei tahtnud, et tal tööd veel rohkem kuhjuksid, ühtlasi tundis ta, et vajab aega omaette olemiseks, mis on täiesti mõistetav. Me oleme kolmekesi peres kõik väga intensiivsed ja me kõik vajame puhkust. Küll aga ei tahtnud ma Felixiga kahekesi minna, Villele poleks see ka meeldinud, seega - Johanna! Johanna sai töölt puhkust ja oli nõus mulle lapsehoiubiliseks tulema. :D Ühtlasi armastab Felix Johannat oma sõnade järgi rohkem kui mind, seega kõik sobib. :D 

Ville tehtud traditsiooniline reisialguspilt:

Siia sõites mõtlesin mitu korda, et küll on tore ikka reisikogemusi omada. Nüüd kohal olles mõtlen sama, et tegin õigesti mitu asja. Esiteks see, et valisin normaalsed lennud Aasia suunal lendamiseks. Nimelt, Aasiasse lennates lendame me ajast ette. Ajavahe tõttu peaks õigesse rütmi saamiseks iga õhtu varem magama minema kui Eestis ja varem (st keset ööd Eesti aja järgi) üles tõusma ka. See on arusaadavalt raskem kui hiljem magama minemine. Seega valisin sellised lennud, et meil ajavahega võimalikult sujuvalt läheks. 

Tallinn-Helsingi propeller: 

Tšau, Eestike:

Tere, Soome:

Me ei hakanud talvejopesid kaasa võtma, Johanna pani siis oma hõlsti Felixile üle, sest propelleri peale ja maha saab ainult õuest, nagu ikka: 

Ma neid lennupileteid otsisin ikka nii kaua. Ei tahtnud kohe neljakohalist summat ühe pileti eest välja käia, see tundus kohutavalt kallis hind. Eks ma olen harjunud sõjaeelsete hindadega ja nüüd, kui üle Venemaa lennata ei saa, siis ongi piletid kallimad, sest lend on samuti kõvasti pikem. Lõpuks võtsin ikkagi Finnairi lennud, maksin ca 1100 euri pileti eest ja lihtsalt loobusin odavamate otsimisest. Midagi teha ei ole, raha tuleb ja läheb, aeg ainult läheb. 

Burger King enne pikka lendu: 

Lend Helsingist Bangkoki kestis 11,5 tundi. Rets, ma tean. Aga õnneks oli öölend. Kui ma muidu öölende pigem väldin, siis antud juhul oli hea, sest aitas ajavahesse sisse saada ja Felixiga oli samuti veidi rahulikum, sest ta magab osa ajast. Kahjuks magas vaid 4 tundi kogu öö jooksul, aga noh asjaks seegi. Olime talle mitme tunni jagu multikaid valmis pannud, telefonimängud valmis seadnud jne, aga kokkuvõttes oli ta telefonis vaid 30 minutit. Mis ta siis ülejäänud aja tegi, küsite? Felix vaatas lennuki ekraani pealt lennuteekonda ja erinevaid lennukikaameraid. Aeg-ajalt sõi krõpsu ja issi kaasa pandud pannkooke, kuid enamus aega läks kaardirakenduse peale. Vahel ei jõua ma ära imestada, kui sarnane ta mulle ja Villele on. Me muidugi oleme ta selgelt ka meiesuguseks kasvatanud - see oli Felixi 28. lend.

Kusagil Pakistani kohal:

Felix oli üldse väga viisakas kogu sõidu ajal. Nüüdseks oskab ta juba nii hästi inglise keelt, et ütleb stjuardessidele äraminnes "Have a nice day!" näiteks. Vabandab, kui kellelegi mänguhoos otsa jookseb. Tänab toidu eest jne. Ma olen väga uhke ta üle. Jah, kahjuks sööb nagu väike põrsas, meie kolmikiste lennukist lahkudes oli üliräpane, kuid selle ma talle andestan. 5-aastane siiski, mitte täiskasvanu. 

Kui Eestis guugeldasin, et mis taksorakendused Tais kõige levinumad on, siis tuli Bolt ette. Nii lahe, head tööd olete teinud, Boldirahvas! Tulimegi Boldiga oma hotelli. Olime küll ummikus ja sõit läks ca tund, kuid kohale me saime. Felix magas osa sõidust, mis oli hea, aitas õhtuni vastu pidada. 

Tere, Tai: 

Ja siis - meie hotellituba. Kuna Johannale tahtsin ikkagi eraldi voodit, siis otsisin veidi suuremat pinda. Samas pidi olema kindlasti bassein, kus Felix ujuda saaks ning soovitatavalt kesklinna lähedal, et kiiresti vaatamisväärsuste juurde saaks. See on see uue koha võlu ja valu, et ei tea piirkonda. Ma enne hotelli broneerimist tutvungi tavaliselt linna kaardiga ja vaatan, kus mind huvitavad vaatamisväärsused on, et sinna lähedale hotell panna. Seega võtsimegi hotelli nimega Column Hotel Bangkok, kuhu saime kahetoalise apartemendi. 

Hotell ise on veidi räämas ja kulunud, kuid vaated ületavad kõik. Koos lisavoodiga läks maksma 175 eurot öö, mis on minu meelest täitsa okei hind selle kõige eest. 

Kohale jõudes hakkas Felix kohe kaasavõetud lego kokku panema, meie elasime sisse, käisime pesus ja siis seadsime sammud õhtusöögi poole. Leidsime siitsamast ühe euroopalikku toitu pakkuva kohviku, tellisime comfort foodi nagu friikad ja pitsa ja salat ning nautisime. Tegelikult olime me ju ikka väga väsinud, sest unetunde oli all väga vähe, lennusõit oli väsitav ning kliimamuutus andis oma. 

Proovin Felixile iga päev mingit uut toitu tutvustada. Seekord siis arbuusismuuti, mille osas oli ta alguses kahtlev, aga pärast siiski pool klaasi ära jõi: 

Sellest hoolimata tegime enne õhtut väikese jalutuskäigu. Bangkok on üsna selline nagu ma arvasin, et see on - kõrghooned ja Aasia vibe. Bentley pood, mille ees müüakse kilekotis limpsi. Kõhnad kohalikud ning eriti päevitunud eurooplased, kes pargis jooksuringe teevad. Kõige rohkem aga noogutasin selle linna lõhna peale. Nagu varasemalt korduvalt öelnud olen, siis mingi koha lõhn on see, mida kõige rohkem märkan. Bangkokis on Kagu-Aasia lõhn, vana hea. Nii tuttav, isegi turvaline, sest olen seda korduvalt elus tundnud. Isegi kui linn on täiesti võõras, siis lõhn annab turvatunde, sest ma olen selles piirkonnas olnud. Olen mitu korda olnud. 

Vanad head juhtmepuntrad: 

Tagasijõudes olime veel rohkem väsinud ja meil oli palav selles 32-kraadises ilmas ringi tatsamisest. Tahtsime basseini, Felix ei jõudnud ära oodata. Kurb oli hetk, kus ujumisriietega basseiniukse taga seisma jäime, sest bassein oli selleks ajaks juba kinni pandud. Õnneks on 5-aastane kah juba piisavalt kannatlikkust kasvatanud ja suurt draamat ei tulnud. Panime toas veidi lego, vaatasime imelisi õhtuseid linnatulesid ja kell 20 läksime magama ära (Eesti aja järgi kell 15), et hea ööuni saada. Tai - siin me oleme!