Õigustus molutamisele

Lugesin hiljuti seda artiklit ja mõtlesin just molutamise valguses oma elu üle järele. Olen minagi tihti oma nimekirjade ori ja rööprähklen päevast päeva peamiselt selle nimel, et endast asjalikum mulje jätta. Kivirähk õnneks tõmbas veidi pidurit ja nii ma ei tunnegi end halvasti, et täna veidi vabamalt võtsin ja täie rahuga siin Slovakkias lihtsalt niisama molutasin.

Okei, okei, eks sai nüüd jälle liialdatud ka, tegelikult algas hommik päris asjalikult. Nimelt, käisime Erlikesega linnas šoppamas. Peab tunnistama, et siin väikeses Liptovsky Mikulášes just erilist ostlemisvalikut ei ole, aga õnne peab ikka proovima. Meil Villega on ju lisaks reisidele ka veel üks suur asi, mida korraldada... Vihjeks pilt hommikusest poest:

Edasi otsustasime jälle matkama minna. Seekord võtsime suuna Jasnà, kohaliku suusamäe, poole. Suusatama täna ei läinud, aga jalutama küll. Mida vanemaks ma saan (ja juba õige pea jälle saan), seda rohkem meeldib mulle looduses olla ja molutamispäeva veetmine looduses on lausa ideaalilähedane variant.

Juba sinna sõites tuli päike välja ning tuju tõusis hetkega. See Eesti päikesevaegus annab nii palju tunda, et iga valge tunni ajal on mul tunne nagu ma lausa ahmiks neid päikesekiiri. Ja ometi olen korralikult oma D-vitamiini söönud...

Autosõit mägedesse päikese ja armastusega:

Matkarada oli mõnus, jälgisime kõrvalt suusatajaid ja siis pugesime metsa vahele vaikust ning ojavulinat nautima. Taustaks sinine taevas, mäed ja pilvetükid, avarus ja rahu:

Imestasime algul väga, et Jasnà juures nii suurt raietööd harrastatud on, umbes nagu keegi oleks kiirelt rikkaks tahtnud saada ja metsalõhna ohvriks toonud, aga Erlike ütles, et neil oli siin vahepeal suur torm olnud ning seetõttu polnud nii mõnelgi maaomanikul muud teha, kui murdunud puud metsast välja vedada.

Kahtlustan siiski, et mõni soovis siiski ka neid terveid puid sealt välja saada:

Siin on aga praegu viimased päevad sula olnud ja seega on ideaalne lumememme tegemise ilm. Lisaks sellele on hea ka lumepalle teha ja neid jõkke või siis kallima selja peale visata... ;)

Oleme ikka sõbrad edasi:

Kui eile oli müstiliselt udune ilm ja kõrgeimad mäetipud jäidki nägemata, siis täna seda ei juhtunud. Päike soojendas ja valgustas kõik läbi ja mina tundsin, et mitte midagi, absoluutselt mitte midagi, ei anna mulle sama tunnet kui kuuskedega kaetud mäenõlvad. Kui ka kõik muu sel reisil olemata jääks, siis puhtalt selle vaatepildi peal vean ma küll kevadeni välja:

Jalutasime umbes tunnike. Arutasime isekeskis, et ei tea, kas sealt mäest on väga hirmus alla tulla... Eks varsti saame teada:

Tagasi tulles üritasin veel mägedest pilte teha, vaene Villeke pidi suvalistes kohtades peatuma, et mina selle klõpsatuse ära saaksin teha. Ega see nii lihtne siin ei olegi, see suvaliselt peatumine, kohalikud on ehtsad ossid ning kimavad valimata kiirusega päris ohtlikult kurvilistel teedel nagu segased. Sellele vaatamata sai veidi ilu ja suursugusust jäädvustatud:

Lõunat sõime peatuspaiga kõrval asuvas restoranis nimega Sen, mida peavad imearmsad vietnamlased. Toit oli hea ja no niiiii odav. 2 pearooga, 1 ports kevadrulle, mõlemale gaseeritud vesi ning potitäis jasmiiniteed maksis kokku 16 eurot. Vietnami naine tõi toidu lauda lahke naeratuse ja soojusega. Jätsime neile 25% tippi, mida me Eestis peaaegu kunagi ei teeks.

Ja edasi toimuski pesueht molutamine. Jalutasime veel Erlikesega teise poodi sama kaupa vaatama, aga kuna seal pidi kleitide proovimiseks aja kinni panema ja keegi kaunis slovakitar parasjagu kõikvõimalikku kohevat selga proovis, siis me kauaks poodi ei jäänud ja leppisime kokku, et tuleme teisel päeval vahukooretorte selga ajama. Läbi Ida-Euroopaliku miljöö suundusime koju tagasi.

Suht Eestine elu kortermaja, turnika ja poolsulanud lumememmega:

Meie õhtupoolik on möödunud tubastes tingimustes, peamiselt lugedes. Lugemist on ju juba pikka aega peetud sobivaks puhkusetegevuseks, kas pole? Me ei saa oma silmi sellelt "Three Body Problem" triloogia viimaselt osalt. Hakkasin kunagi esimest osa lugema podcasti Globaalsed Eestlased intervjueeritava Erika Ilvese soovitusel ja nüüd soovitan ise neid raamatuid kõigile, keda vähegi ulmekirjandus huvitab. Meenutan taas vana reisikaaslase Karishma tsitaati: "Meid mõjutavad elus ainult inimesed, keda kohtame, kohad, kus käime ja raamatud, mida loeme," ning tunnen, et see on lihtsalt nii tõsi.

Hea, et täna mõnus laisklemisepäev on olnud, sest homme hoiame tasakaalu ja teeme palju rohkem igasugu põnevat. Jääge meiega!