Tere, sõbrad! Tervitame teid lumisest Slovakkiast. Miks Slovakkia? No ütleme ausalt, Slovakkia ei ole kunagi meie ühiste reisimiste soovnimekirjas olnud. Talv, lumi ja endine NSV mõju all olev riik ei kõla just väga ahvatlevalt + me mõlemad oleme siin käinud/siit läbi sõitnud ka varasemalt. Kui aga meie sõbrad Erlike ja Jürgen eelmisel aastal Slovakkiasse ühte apartementi pidama kolisid, siis hakkas mõte siia tulemisest rohkem imponeerima. Pealegi, suusareisil pole me tõesti kumbki kunagi käinud, mäed meeldivad alati, sõbrad veelgi rohkem ja kui lisada kampa ka AirBalticu soodukas, siis saigi reis valmis.
Sest reisimine on ja jääb üheks toredaimaks tegevuseks, mida siin elukeses harrastada...
Mida siis Slovakkia kohta ka teada võiks? Esiteks vast seda, et tegu on osaga endisest kommunistlikust riigist (Eestile päris sarnane seega). Pindalalt praegu umbes sama suur kui Eesti, rahvast kõvasti rohkem, 5.4 miljonit lausa. Pealinnaks Bratislava. Mäed! Hakkasin siin ka kultuuri veidi meelde tuletama, vaatasin Wikist kuulsate kunstnike ja muusikute nimesid, aga no ühtegi ei tea. Häbiväärne värk. Igatahes on, mida õppida. Kaart ka:
Vaatamata sellele, et Slovakkia on kodule palju lähemal kui nii mõnedki kohad, kus käinud oleme, ei möödunud siia tulek ilma äpardusteta. Algas sellest, et hommikul kodus asju pakkides avastasime, et kuigi läheme ainult nädalaks, ei saa me hakkama 2 x 8kg käsipagasiga. Tõsiasi, millega me polnud arvestanud, oli fakt, et me tulime siiski suusareisile ja plätadest ja ujukatest üksi ei piisa, vaja oli kaasa võtta ka matkasaapad, paksud joped ja kõik muu säärane. Ostsime AirBalticult lisapagasi 40 euro eest ots. Suhteliselt suur raha, aga minu meelest siiski seda väärt.
Rahuliku südamega tõusime Tallinnast õhku ja ohkasime trööstitut pilti nähes:
Meie lend Tallinnast Riiga maandus kell 11.30 ja lend Tatratesse pidi startima kell 12.15. Võtsime kiirelt veidi süüa ja kiirustasime väravasse. Lennuk pakiti täis, kuid mida ei toimunud, oli õhkutõusmine. Istusime pungil lennukis head 40 minutit enne, kui piloot teatavaks tegi, et hetkel me siiski Tatratesse sõita ei saa, kuna Slovakkias pidi nähtavus ainult 100m olema ja nii me küll õiges kohas maha ei potsata. Seega pakiti meid taas lahti ja ootamine võis alata.
Lugesime mõlemad põnevusega imelise triloogia "Three Body Problem" viimast osa ja ei pannudki väga aja möödumist tähele:
Pärast tunnikest Riia lennujaamas selgus siiski, et Slovakkias ei ole midagi selgunud, pigem on ilm lausa hullemaks läinud ja meid suunati toidutalonge saama, sest vähemalt 5h ootamist pidi veel ees olema. No mis seal ikka... 5-eurine toidutalong küll palju ei aidanud, sest lennujaamas ei saa selle raha eest poolt võileibagi, aga tasuta rahast ka ära ei ütle. Kolmas kord sel päeval sõin sushit, kohe oli selline isu. Lennujaama sushi on muidugi absoluutselt allapoole igasugu arvestust, aga ega seal palju midagi paremat kah võtta ei olnud.
Meie viietunnisest ootamisest pidime ära ootama siiski ainult 4 tundi, sest juba kell 17.00 startisime äsjaselginenud Tatrate poole. Lootsin, et see reis on see erandlik, kus päevasel ajal kohale jõuab, aga päris nii see siiski ei läinud. Polnud ka väga hullu, lennukist nägi ikka imelist roosat taevast:
Kohale jõudes kiirustas Ville kohe autorenti ja mina jäin pagasit ootama. See oli parim otsus, sest Ville jõudis putkasse esimesena ja vaatamata makseterminali mittetöötamisele ning teenindaja raskustele mobiili kaudu pangas makset korraldada saime me siiski esimestena sealt tulema. Edasi oli juba tunnike sõitu ning kohal me olimegi.
Häärber!
Erlikest ja Jürgenit ja Kuma oli väga tore näha ja ma ei osanud arvatagi, et nad nii suures kohas elavad. Meie apartement on ruumikas, varustatud kõige vajalikuga ja aknast näeb mägesid - luksus!! Taaskohtumise terviseks jõime veini, rääkisime juttu ning mängisime piljardit, Erlike ja Jürgen võitsid 2/1. Me pole Iirimaast peale harjutanud. :D
Nüüd aga - ümbrust uurima! Jei!!
No comments:
Post a Comment