Hüvasti, Helsingi, ja tere, Amsterdam!

Tervitustega Amsterdamist, kallid lugejad!

Kuidas ma siis nüüd järsku kohe siia olen sattunud? Amsterdami jõudmise lugu on järgmine. Nimelt, meie Maarjaga, kes oli mu kursaõde ja on praegune kolleeg, oleme koos reisimisest tegelikult juba mõnda aega rääkinud. Maarja tahtis selle ära teha ilmtingimata enne, kui ma nii-öelda tanu alla saan. :D Olime plaani kuidagi rippuma jätnud, aga augustis sai see hoo sisse ja soodsate piletite otsing alguse. Kaalusime Londonit ka, aga valituks osutus siiski Amsterdam, peamiselt jälle nende soodsate lennupiletite pärast nagu mul ikka tavaks on olnud. Lennata otsustasime aga Helsingist, sest nii on meil mõlemal töölt lühem maa.

Prelüüd sellele nunnule reisile toimuski neljapäeva õhtul Helsingis, kuhu tuli mulle "külla" ka Ville, sest olime mõelnud juhust kasutada ning Ville sõbra Villuga kokku saada. Mõeldud, tehtud. Pealegi, nii tore on oma kallist Villekest kahe tööotsa ja reisimise vahele korraks näha ka.

Helsingisse võtsime ööbimise viimasel hetkel ja valituks sai Omena hotell - hea odav ööbimiskoht (või noh, Helsingi mõttes odav), kus uksekood saadetakse sõnumiga ja kellegagi hotelli minnes suhtlema ei pea. Introvertide paradiis. :D Tuba oli lihtne ja mugav, kõik, mis vaja, oli olemas.

Ka valitud söögikoht oli kohe ümber nurga - Patrona. Villu soovitas ja broneeris meile laua. Helsingis on kombeks ikka alati broneerida.

Nagu piltidelt näete, siis tegemist oli Mehhiko söögikohaga. Ütlen ausalt, et mehhiko toit pole mul kunagi lemmik olnud, aga selles restoranis meeldis see mulle ikka väga. Liha oli just õigesti tehtud, piisavalt mahlane, sibulad mõnusalt magusad, guacamole erinevaid variante sai proovitud palju. Ainult laimikook oli veidi hädine, selle oleks ma küll ilmselt isegi parema teinud.

Prelüüd vihmases Helsingis lõppes mõnusalt ja õnnelikult, kus hotellitoas sooja tee kõrvale minikaneelisaiu sai söödud ning mõeldud, kui tore on, et sõpru on.

Sama tunne oli mul ka järgmise päeval, kui Maarjat nägin. Maarja on olnud minu sõber juba mitmeid aastaid ja on kindlasti üks parimaid sõpru ülikoolipäevilt üldse. Kohtusime rongijaamas ja vaatamata sellele, et mitu korda 3 minuti tagant väljuvatest rongidest maha jäime, saime siiski õnnelikult masina peale, mis meid lennujaama viis.

Maarja jaoks ei ole lendamine kindlasti mitte lemmiktegevuseks. Meie lend Amsterdami kestis 2 ja pool tundi ning kohale viis meid Transavia, millega ma varem sõitnud ei olnudki. Odavlennufirma, aga täitsa mõistlik, millegi üle kurta ei ole. Isegi Maarja ütles, et üllatavalt normaalne lend oli, ei kõigutanud pea üldse. Maarja nõustus minuga paaril hetkel isegi lennukiaknast välja vaatama. Vaade Madalmaadele oli seda väärt:

Niisiis jõudsimegi siia. Enamik eestlasi ütleks ilmselt, et oleme nüüd Hollandis, aga päris täpne see termin siiski ei ole, kuna Holland on ametlikult vaid ühe piirkonna nimi kogu riigist. Riigi nimi on aga Madalmaad, siin elab 16 miljonit inimest ning pealinnaks on Amsterdam, kuhu me maha potsatanud olemegi. Minule üllatuseks ei olnud Amsterdamist üldse lihtne majutust leida. Kuulsime hiljem, et see on nii, sest on september - kuna üürikorterite leidmisega on nagunii raskusi, siis õpilased ööbivadki septembris tihti airbnb-s, hostelites ja hotellides. Oleks pidanud veeeeeel varem planeerima hakkama. :) Õnneks saime kambrikese hotellis nimega Via Amsterdam, mis siiski päris viisakaks osutus ja vaatamata oma kaugele asukohale keskusest siiski mugava ja noorusliku mulje jättis.

Kohvrid hotelli jäetud, asusime kesklinna poole teele. Ja seal see oligi - Amsterdam oma kanalite ja arhitektuuri ja isegi väikese päikesepaistega vaatamata sellele, et esialgu enamasti vihma lubati. Olime kohe väga rõõmsad! :)

Meie esimene vaatamisväärsus oli Royal Palace, kuninglik palee linna keskel. Palee oli esialgu ehitatud linnavalitsuse majaks, aga kui Napoleon Bonaparte Madalmaad vallutas ja ka lossi enda valdusesse sai, siis tegi ta sellest kuningate elupaiga.

Tükike hiigelehitisest ilusa sinisetaeva taustal:

No see Royal Palace oli ikka ahhetama võttev. Kui enamik eestlasi peab Amsterdami kas läbisõiduhooviks või tossuparadiisiks, siis meie tulime Maarjaga siiski kultuuri nautima. Royal Palacest me selle ka leidsime: kassikalises stiilis kujud, kaared, suured saalid hiigelsuurte kroonlühtritega, maalid, ajalugu täis kuulsaid nimesid ja tähtsaid kohtumisi.

Lossi kroonlühtritest ongi mul kõige rohkem pilte. Tore, et see Napoleon ikka nii toretsev oli, need on ju lausa kunstiteosed:

Te tahaksite sellises majas elada?

Tohtoripreili oma kambris:

Üks magamistubadest. Siin peatuvad arusaamist mööda praegugi riigijuhid ja muud tähtsad ninad.

Edasi läksime seal samal keskväljakul asuvasse Ripley muuseumisse Believe It Or Not. Tegu oli üsnagi ehtsa turistikaga, nad olid välja pannud igasugu kummalist, mida inglane Ripley kunagi oma maailmareisidelt kaasa oli toonud. Selline lihtne ja veidi lapselik koht, aga meil Maarjaga sai nalja ikka. Me lihtsalt armastame naermist. :D Samas oli tobedate asjade nägemine ka heaks vahelduseks kõrgkultuurile.

Näiteks selline pilt. Tegu on kiiliga, kellele püha õhtusöömaaeg tiibadele maalitud. No kes, jumala eest, üldse sellisele mõttele tuleb? Vastuseks on mehhiklased:

Siin Maarja maailma pikima mehe kujuga.

Siin mina lihtsalt ühe suure Transformersi kujuga:

Pärast nii suurepärast kõrgkultuuri ja mitte nii kõrget naljakat kultuuri jalutasime tänavatel ja kanali ääres. Siin ongi täpselt selline nagu filmidest nähtud - rattad ja jõed ja paadid ja arhitektuur, mis üle kõige armastab pruuni ja halli. Tore seda kõike lõpuks ka oma silmaga näha.

Õhtu läks siiski veelgi paremaks, sest kohtusime Toomasega, kes siin blogis figureerinud varemgi. Toomas on nüüd just siinsamas riigis elanud juba aastakese ning teadis meile rääkida igasugu põnevaid lugusid kohalikust elust ja inimestest. Istusime baaris, sõime õhtust ning hoolimata reedesest üha valjenevast muusikast jagasime nalju ning lugusid. Tunne oli nagu oleks jälle ülikoolis - hängisime kolmekesi nagu kunagi Tartus. Ahhh, nii äge!!!

Nii möödus meie esimene päev - täitsa õnnelikult! :)