Alutaguse seikluspark

Taaskord on kätte jõudnud sügis ja sellega koos ka ema sünnipäev. Kaks aastat tagasi olen ema sünnipäeva tähistamisest kirjutanud siin ja muidugi võib ka meie eelmise aasta Barcelona reisi sünnipäevatähistusena arvestada.

Sel aastal soovis ema sünnipäeva puhul midagi aktiivsemat ette võtta. Otsustasimegi Saskiaga, et viime ta Alutaguse seiklusparki. Tähistasime uue päikeseringi algust (või ka vana lõppu, kes kuidas soovib) ühel armsal septembriselt pilvisel, aga siiski piisavalt soojal laupäeval. Plaanisime kohale minna kohe varahommikul, aga kuna talvepuud vajasid ritta ladumist, siis kohale jõudsime keskpäevaks. Energiat oli töötegemisest hoolimata palju ja meel püsis reibas:

Esiteks tuli lahendada probleem Timiga, Saskia pojaga. Teda nimelt põhirajale veel ei lubatud, 20cm jäi pikkusest puudu. Seega lubati ta lasterajale. Olime alguses päris hämmeldunud, et kas see kuue-aastane tõesti üksi võib niimoodi mitme meetri kõrgusele turnima minna, aga instruktor ütles, et võib-võib ja enne oli ta ka e-kirjas maininud, et keegi teda sealt kaugelt vaatab. No... Maru kahtlane, aga mis me ikka teha saime. Erinevalt meist sai Tim ka kiivri:

Lasterajal on muidugi see positiivne asi, et konks kinnitatakse nööri külge, kust lapsed seda ise ära võtta ei saa, ainult edasi saavad ajada, seega pole ohtu, et nad kusagilt maha kukuks. Ainult rippuma või kinni võivad jääda ja eks nad siis juba häält tee. Instruktorihärra kinnitaski Timi nööri külge ja nii ta üksinda rajale jooksiski:

Meie aga liikusime edasi kohustuslikule minikoolitusele, mis osutus üheks naljakaimaks pooltunniks sellel päeval. Esiteks näitas instruktorionu meile varustuse peal olevat kolme konksu ja seletas armsa venekeelse aksendiga, et millise nööri või teise konksu külge ja millal neid panna tuleb. Siis lasi ta meil proovirajal proovida. Vahel läks ikka valesti ka, sest esialgu tundus kõik päris segane. Pean mainima, et instruktorihärra jutt oli ajuti ikka täiesti arusaamatu... Muigasime seal isekeskis ja proovisime viisakaks jääda, aga kui me veel nägime, kuidas ta meiega koos alustavale kurttummale perele sama teksti selgeks üritas teha, siis oli mul küll sama tunne kui vahel EMOs purupurjus inimeste hala kuulates - no nii raske oli naeru tagasi hoida. Kui kurttummad valesti tegid, siis ta tegi kohe kõvemat häält, mida nad muidugi ei kuulnud. Ohjeerum... Õnneks oli peres laps, kes ilmselt midagi kuulis, sest tema kaudu said ka teised lõpuks asja selgeks.

Alutagusel on kokku 5 rada. Esimene neist oli tagantjärele vaadates ikka päris lihtne, aga sellisele kõrgusekartjale nagu mina päris suur eneseületus. Kõikusime seal muudkui kolmekesi liikuvate puude ja nööride küljes. Rada lõppes aga pika allalaskmisega, mille jaoks kogu julgus kokku tuli võtta.

Saskia ei kartnud vist küll üldse:

Esimese laskumise lõpul tundsin, et olen täitsa läbi, adrenaliin tõi ka eufooria peale:

Pärast esimest rada läksime järveelaskumisele, mis kujutas endast 600 meetrit kihutamist köie otsas läbi metsa ja üle järve. Sel hetkel sain aru, et see esimene rada oli tõesti alles algus. Jumala eest! Ema läks muidugi esimesena:

See laskumine oli ikka nii kiire... Ma veitsa kiljusin, tunnistan ausalt üles. Kartsin täiega, et vastu puud lendan või midagi, meil ei olnud ju kiivreid ja ma ei teadnudki, milline see teine kallas välja näeb. Olen megalt argpüks... Ema sai must ka iseloomustava pildi:

Saskia jälle ütles, et talle nii meeldis, sest oli tunne nagu lendaks õhus. Kujutas veel Dannyt ja draakoneid ette Troonide Mängust. :D Tegelikult see oli kasulik nipp, mõtlesin järgmisel laskumisel sama, siis oli juba palju parem tunne, kuigi ega adrenaliin oma tööd ei jätnud ja süda peksis ikka üle saja korra minutis.

Hea kui neid hetki koos saab jagada, on kindlam tunne:

Edasi võtsime ette rajad 2, 3 ja 4. Need olid juba kõrgemad ning kõõluda tuli lausa 5-10 meetri kõrgusel. Samuti olid need füüsiliselt raskemad, sest nii hirmust kui tasakaalu hoidmiseks tuli kätega kõvasti tööd teha. Väsisime kõik mingi hetk päris ära, illustratsiooniks pilt väsinud Saskiast:

Ema on väga heas füüsilises vormis, jõuab raske töö kõrvale veel naerdagi:

Rõngastega ületuskoht oli füüsiliselt kindlasti kõige väljakutsuvam:

Looduses olemine oli muidugi priima. Tavaliselt on ju sõprade ja perega põhiliseks kokkusaamise viisiks üheskoos söömine või filmi vaatamine või lauamängu mängimine, aga selline looduses turnimine ja enda proovile panemine on ikka hoopis teine tera. Ühiselt kogetud kogemused jäävad kauaks meelde.

Saskia hoiab emal pilku peal, kui viimane 6 meetri kõrgusel jalgrattaga kahe puu vahel sõidab:

Siin jälle ülesanne, kus tuleb end rippu lasta ja köie abil edasi tõmmata:

5. raja peale ma ise enam minna ei jaksanudki, küll aga läksid sinna Saskia ja ema. 5. rada on selle poolest eriline, et seal on harjutus nimega Tarzani hüpe - hüppad nööriga teise puu pealt kahe puu vahele punutud võrku kinni ja ronid mööda seda üles. Nagu arvata võite, olen ilmseltgelt liiga jänes sellise tegevuse jaoks, niiet mind ei tõmmanud see kohe üldse ja isegi Saskia oli väsinud, aga kuna see oli ikkagi ema enda sünnipäev, siis tema proovis ära. Siin pilt pärast õnnelikku sooritust, võrk jääb paremale:

Pärast vägitükke olime näljased nagu hundid. Õnneks on keskuses ka kohvik, kus pakutakse lihtsaid toite hea hinna eest. Ükski pearoog ei maksnud rohkem kui 6.5 eurot. Tegime kolmekäigulise. :D

Küll oli tore see ema sünkar. Mulle ikka meeldib, kui saab uusi asju proovida, isegi kui see nõuab jubedalt eneseületust. Ja eriti meeldib mulle, kui saab seltskonnaga looduses olla. Sinna juurde võib muidugi söömine ka kuuluda.

Palju õnne, ema, ja seiklusrohket uut aastat!