Vaimutoit

Ma mäletan, kui pärast mitut kuud Põhja-Karjala väikelinnas olemist sain aastal 2014 Londonisse. Mäletan, kui ahnelt sõin kogu vaimutoitu, mida ette pandi, kuidas imetlesin kunsti ja inimesi ja avarust. Endorfiinid olid laes ja see kõik oli lihtsalt i-me-li-ne. Ma olin seitsmendas taevas. Täna oli päev, mil vaimutoitu sai samuti palju söödud, lausa ahnitsetud kohe.

Tublid turistid alustavad oma päeva aga hea hommikusöögiga, mis meil tõepoolest ka väga hea oli. Läksime Tripadvisori poolt soovitatud bagel-kohvikusse ja võtsime hommikusöögi nimega Power Breakfast. Kogusime jõudu nii taldrikutelt kui sõna otseses mõttes ka õhust, sest viimane vibreeris kaunilt Chopini seatud reeglite järgi. Imeline klassikaline laupäevahommik.

Next stop - Van Gogh Museum. Minu Lonely Planeti raamatukese järgi on Van Gogh muuseum Amsterdami kõige tähtsam vaatamisväärsus. Kuna ma isiklikult kogu Amsterdami läbi käinud pole, siis on pingerida raske kommenteerida, aga muuseum oli ikka väga uhke.

Ostsime piletid internetist juba nädala alguses ära, et kuulsaid muuseumisabasid vältida. Olime sama teinud ka eelmisel päeval külastatud Kuningliku Palee ja Ripley näitusega ja hiljem ka Rijksmuseumiga, see väike ettevalmistus on end tõesti ära tasunud. Vaatan, et olen aastatega reisimisest midagi ikka õppinud ka. :D Ei oleks üldse tahtnud vihmas seista ja järjekorras oodata kuni pileti saab.

Need pildid, mis ma siia üles panen, on tegelikult patuga pooleks tehtud, sest muuseumis pildistada ei tohtinud. Selle eest saab Van Gogh kindlasti miinuspunkti. Mis vahet sel on, appikene küll? Nagunii on reprosid miljoneid, ega ma töö väärtust selle oma telefonipildiga siis vähenda...

Seal oleks olnud küll ja küll, mida pildistada, sest need pildid olid erilised ja imeilusad. Ka audiogiid oli hästi tehtud, tõi meile oma ilusa taustamuusika ja südamlike lugudega mitmeid kordi pisaraid silma. Mõni võib öelda, et mis need kunstimuuseumid ikka, ainult seisad ja vahid pilte, aga audiogiid teeb kogu kogemuse palju täielikumaks. Saime kõvasti targemaks. Aitäh, Vincent van Gogh, et olid. Ja aitäh ka perele, kes kunsti maailmale tõi.

Siin aga meie kahe kuuma koeraga, mis lõunasnäkiks võetud sai. Nimelt, kuna Rijksmuseum pannakse kinni kell 5, siis pidime kiirustama, et ka seal olla jõuaks. Toomas oli eelmisel päeval öelnud, et vähemalt 2-3 tundi läheb ikka, seega kugistasime lõuna ja liikusimegi ilusa ehitise poole, mis sisaldas endas peegeldust kogu Madalmaade ajaloole ja kultuurile.

Tänu netipiletitele ei pidanud me sabas seisma, isegi kotid ja vihmavarjud ja selfipulgad (mis mingil kummalisel põhjusel muuseumis keelatud olid) saime kiiresti kappidesse. Seekord ei pidanud isegi audiogiidi ostma, sest Rijksmuseum on teinud telefoniäpi, mis audiogiidina toimib ning omaenda (puhaste) kõrvaklappidega saime kuulata lugusid Madalmaade kõrgaja kunsti kohta.

Nagu Van Goghi muuseumiski, oli ka siin inimesi nagu murdu:

Alustasime kohe ajajärgust 1600-1700, et ajapuudusel vähemalt kõige kuulsamadki tööd ära näha. Oh seda maailma ilu küll...

Kõige tähtsamad olid muidugi Rembrandt ja Vermeer. Viimase tööde nägemine oli kindlasti minu selle muuseumi tipphetkeks ka, sest nendest sai gümnaasiumi ajal nii palju rääkitud ja juba siis meeldis mulle vaadata pilte piltidest, mis nii müstilised tundusid. Nii ka nüüd.

Kuigi realism on oma tehnilise täiuslikkusega tõesti täiuslik ja reaalsemaks minna ei saa, meeldib Maarjale impressionism ikkagi kõige rohkem (ja ka mulle sümpatiseerib väga). Madalmaadest palju peale van Gogh kedagi võtta pole, aga kuna van Gogh olulisemate mõjutajate töid oli samuti välja pandud, siis Maarjal õnnestus leida ikkagi üks kaunis Monet, millesse ta esimesest silmapilgust ära armus:

Muuseumist leidus ka hulgaliselt muid ajaloolisi esemeid, olin täitsa vaimustuses hiina portselani imiteerivast Madalmaadel valminud sööginõudest ja muust kaunist:

Äge Game-of-Thronesi-hetk tekkis, kui Rijksmuseumi kunstiraamatukogu nägime. Seal 6km raamatuid...

Vaimutoidu söömaaeg lõppes liiga kiiresti. Oleks tahtnud palju täpsemalt uudistada ka varakeskaegset kunsti, 20. sajandist rääkimata, kuhu me lõpuks isegi ringkäigule ei jõudnud. Eks siis järgmine kord. :)

Siis aga oli aeg ka keha kinnitada, sest muidu lendleb see hoopis taevastesse kõrgustesse minema. Valisime oma Lonely Planeti raamatukesest välja hea kohaliku söögiga restorani ja asusime teele. Kohal olles tellisime mõlemad taaskord kolmekäigulise set meali. Eelroaks olid kitsejuustu kroketid, mille päritolumaa ongi Vikipeedia sõnul Madalmaad.

Sattusime kõrvallaudu istuma ühe nunnu Amsterdamis elava sõbrannapaariga, kellega sai söögi kõrvale ka paar sõna juttu puhutud. Nemad ütlesid, et traditsioonilised Madalmaade kroketid on tegelikult alati lihaga. Meile meeldisid need sellegipoolest ja ma ei usu, et asi oleks vaid üsnagi tühjas kõhus olnud. Pearoaks oli aga ahjuroog lillkapsa, veisehakkliha, vana Amsterdami juustu, karrisibulate ja kartulipudruga. Maitses nagu hea kodune toit.

Magustoiduks tulid minipannkoogid serveerituna tuhksuhkru ja võiga, rooga nimetatakse siinkandis Poffertjes. Magustoidu ajaks olime me oma uute sõbrannadega nii hästi jutule saanud, et nad pakkusid meist lausa piltigi teha:

Kõhud täis, plaanisime minna paadiretkele, mille jaoks olime selleks ajaks kahjuks siiski hiljaks jäänud. Jalutasime siis hoopis niisama muuseumipiirkonnas ringi, mis meile nii väga meeldis, eriti mulle. Kui esimese päeva järgselt jäi linnast mulje pigem kui kitsast ja veidi tumedast ja veidi räpasest, siis muuseumipiirkond polnud seda üldse. Oli avarust ja õhku ja tumehallidest majadest olid saanud helehallid.

Meie tuju oli nii hea! Tegime heatujulisi pilte. :)

Edasi oli meil kaks valikut: kas minna koju või minna veel kuhugi. Mõtlesime, et teeme siis selle tüki ära ja läheme vaatame selle punaste laternate piirkonna ära. Sellest imekaunist piirkonnast oli raske lahkuda, need majad olid ikka marununnud.

Eks see päev olekski võinud jääda kõrgkultuurseks, aga ometi pidime me end uudishimust ka sinna sopaauku vedama. :D Guugeldasime kusagil tänavanurgal, et milliselt tänavalt me akna peal tantsivaid naisi näeme ja kui sinna jõudsime, siis ei suutnud me oma silmi uskuda - see tänav oli turistidest Umbes. Laupäeva õhtu küll ja puha, aga nii palju inimesi??

Nende punaste akende peal naisukesed siis seisid. Pildi tegemine oli keelatud. Maarja luges, et naised rendivad punase valgustusega aknaid tavaliselt kaheksaks tunniks. Maru imelik on ikka vaadata, kuidas inimesed justkui loomaaialoomad on ja oma keha niimoodi müüvad. Piirkond ise on tekitatud võimude poolt, kes tahtsid prostitutsiooni ühte kohta kokku koguda, et seda lihtsam reguleerida oleks. Nüüd me selle siis ära nägime.

Pärast seda läksime koju. Päeva kultuuriprogrammi viimane osa oli kindlasti kõige vähem lemmikum, aga me mõlemad tunneme, et tore, et ära sai nähtud. Linnuke kirjas, jess! :D Õhtul mõtlesin aga Vermeerile ja van Goghile ja sinistele iiristele, millele mõelda oli palju parem kui kanepihaisustele mustadele tänavatele, mille ääres poolpaljaid naisi näha saab...