Vaatamata sellele, et Tripadvisor ei pidanud Monacot paigaks, mida kindlasti külastama peab, tahtsin mina siiski linnukest kaardile ja Monacosse minek oli plaanitud meil kohe algusest peale. See oli üks väheseid plaane, mille teinud olime.
Kuna aga Nice'ist Monacosse on rongiga umbes 20 minutit ja selles linnriigis üle mõne tunni veeta tundus meile liiast, siis lisasime päevaplaani ka Juliuse soovitatud Eze külastamise. Lonely Planet arvas samuti, et see on hea idee. :) Päris matkarajale me küll oma linnariietega minna ei saanud, aga külakest vaadata tahtsime ikka.
Kuigi Prantsuse lõunaranniku rongid käivad tihti, siis bussidega sõita on selles mõttes toredam, et vaated on ilusamad ja ei pea kogu sõiduaja mäe sees olema. Seega otsustasimegi, et läheme kõigepealt bussiga Ezesse. Mõeldud ja... ei olnud tehtud. Miks? Sest peatusesse, kuhu google maps ja Nice'i kohalik app meid juhtis, bussi ei tulnudki. Sõitis sealt mööda, juht vaatas meid ainult kurja pilguga ja nii me maha jäimegi. Soomlased, kellel oli sama plaan kui meil, seisid samuti imestunult peatuses ja koos hakkasimegi nuputama, et mida siis edasi teha. Leidsime 200 meetrit eemal asuva õige peatuse, aga järgmine buss tuli alles kahe tunni pärast. Ohjah... Otsustasime viiekesi siis hoopiski Uberiga sõita, mis oli küll tunduvalt kallim kui bussiga minna, aga 7 eurot inimese kohta ei ole nüüd nii suur hind, et nutma hakkaks. Bussipilet oli 1.5 eurot.
Soomlastega oli tore vestelda, peaaegu nagu kodus. Rääkisime neile Villega kohtadest, kus oleme käinud ja nemad jagasid reisimuljed oma matkadelt. Superäge. Maailm on väike :)
Eze mäepealne küla ja kindlus olid imelised. Kohe alguses võlusid mind eraaiad oma hoolitsetusega. Jah, kunagi võiks ehk isegi aiapidajaks hakata. Aga mitte veel, pensionil ehk. Siis ma paneks aeda samamoodi loomi ja suuri malelaudu nagu keegi tubli prantslane on teinud:
Ikka ülespoole mäe otsa me ronisime ja imetlesime vanaaegseid käike ning kõrvaltänavaid. Seal oli isegi üks Michelini tähega restoranike, kuhu me siiski ei läinud. Ehk järgmine kord.
Kogu Eze kõige vingem kogemus oli täitsa mäe tipus asuv botaanikaaed. Soovitan kõigile, eriti oma emale, kes seal vabalt mitu tundi ära veedaks. No olgem ausad, ka meil läks tunnike. Aga see oli ka tunnike puhast ilu ja kauneid vaateid :)
Kaktused olid suurepärased:
Mulle avaldasid suurt muljet imekaunid naisekujud keset suuremaid ja väiksemaid taimekesi. Selline tore salaaia tunne tekkis, nad seisid seal justkui haldjad kaugest ajast.
Kaks tänapäevast haldjat kah: :)
Edasi võtsime siiski rongi ja suundusime kuulsa Monaco poole. Riiki, milles elab 38 400 inimest ning mis on vaid 2 ruutkilomeetrit suur.
Monacos oli sel nädalavahetusel parasjagu kaks suuremat sündmust: miski tennisevõistlus ja luksusautode näitus. Mitte, et seal teadupoolest iga päev seda näitust ei oleks. :D Me ei ole absoluutselt mingid autohuvilised, seega me ei viitsinud isegi neid imemasinaid uudistama minna, kuigi iga paari sekundi tagant kostus tänavalt eriti vali "prõmm-prõmm" ja loodusevihkajad kiirendasid taaskord 200 meetrit, et siis foori taga istuda.
Samuti ei ole me kasiinohuvilised. Ma ei ole isegi kordagi kasiinos käinud. Ville korraldab küll kodus regulaarselt pokkeriõhtuid, aga ka tema on põrgumajja astunud vaid kahel korral. Seega meil kasiinoelust pilte ei ole, küll aga leidub veidi tavaelu:
Jalutasime kergelt pilvises Monacos niisama ringi ja astusime sisse ka Monaco kaasaegse kunsti muuseumi, mis mulle päris meeldis. Seal oli kunsti kogu 20. sajandist: maalid, fotod, skulptuurid, sketšid.
Eriline lemmik oli kogumik nalju muusikahuvilistele. Vabandan autori eest, sest nime ma üles ei pildistanud :(
Mulle öeldi kunagi, et olen sellise koera nägu. Mis arvate?
Jah, ega see Monaco just mingi imeline koht ei ole. Üsna uhke küll, aga liiga tõsine. Ilusad majad, meenutavad Kesk-Euroopat, aga väga "linnane" tunne tekkis, rohkem nagu Londoni või Singapuri moodi. Pärast paari tundi tulimegi oma pesakesse tagasi.
Nice'i jõudes ostsime koogikesi ja käisime sushis. Midagi prantsusepärast ja midagi kodust. :) Maailm on muutunud sarnaseks ja sushi tekitab kodutunde, mis seal salata. Mitte, et me kodu nii väga igatseks. Õhtu oli mõnus ja soe ja linnatuled armsad. Ilusa seikluspäeva lõpuks sõime korteris oma koogid, jõime teed ja läksime vara magama. Perfektne pühapäev, midagi ei ole öelda. #lovelife
Mina koogikarbikesega, mitte üldse nagu prantsuse daam:
Õhtu, purskkaev ja linnatuled:
No comments:
Post a Comment