Wednesday, April 12, 2017

Kuhu kindlasti elu jooksul minema peaks

Üks minu kasutatavamaid mobiilirakendusi on Pintrest, otsin sealt kõige muu kõrval alati ka reisiinspiratsiooni. Vaatan pilte kohtadest, mida külastada võiks ja ka kohtadest, kuhu lennupiletid juba olemas on, et teada, milliseid elamusi otsida ja mida vaatama minna.

Ehk peaks ise ka Pintresti pilte üles panema? Ehk keegi tunneks huvi nt Nairobi ojakeste vastu:

Üsna tihti satun aga artiklite peale, mille eesmärgiks on anda lugejale aimu, kuhu KINDLASTI maailmas minema peaks. Miks just need kohad, keegi ei tea. Vahel vaatan, et näed nii palju on juba külastatud, aga mõne nimekirja punkte on mul täidetud lausa ümmargune null.

Los Angelese must see:

Seega mõtlesingi, et teen õige enda nimekirja kohtadest, kuhu minna soovitan. Ilus mõte, aga selle juures on üks probleem - olen liiga vähe reisinud, et sellist nimekirja teha. Mu 33 riiki on ju lausa kärbsemust kogu maailma kõrval - kaardirakendus ütleb, et olen külastanud maailma riikidest tublit 14.6 protsenti. Ohjah...

Vana meenutus sellest, kuidas ma üksinda oma esimesele suurele reisile minema hakkasin. Õhtu enne esimest lendu:

Samas, nimekirju teha meeldib mulle väga. Seega otsustasingi, et teen nimekirja nendest kohtadest/hetkedest, mis on minu senise reisielu kõige suuremateks elamusteks. Võite võtta soovitustena, kui tahate. Siin nad on:

1. Suurlinnas olemine

Kui ma esimest korda New Yorki raudteejaamast välja astusin, hakkasin nutma. See oli lihtsalt uskumatu tunne, kõik oli täpselt nagu filmis: palju inimesi, kõrged majad, kiire elu, kultuuride segu nii suur, et ei hoomagi. New Yorkis on 7 korda rohkem inimesi kui Eestis kokku. Ma mäletan siiani seda tunnet, mida tundsin 4 ja pool aastat tagasi - "Maailm on NII suur". Soovitan kõigile eestlastele. Toon siia ka nimekirja rahvaarvult kõige suurematest linnadest Maal: Tokyo, New York, Sao Paulo, Seoul.

Times Square, New York:

London vaaterattalt:

2. Palmirannal jalutamine

Puhkus palmide all on vist pea iga eestlase unistustes. Ma ei mäleta, kas mu esimene palmirannaelamus oli õega koos Marokos käies või hoopis kooliekskursioonil Kreekas või Itaalias või äkki ka Los Angeleses... Igatahes on palmide all rannas jalutamine olnud suur soov, mis nüüdseks täitunud. Ja unistused ongi selleks, et need täide viia.

Mombasa päikese all:

3. Mägedes matkamine

Ma arvan, et mu suurim mägede-elamus on siiski Šveits, kuid ka Norra ja California ja Slovakkia on südame põksuma pannud. Taaskord midagi väga suurt, suuremat kui meie ise. Eestist tulles on iga Munamäest kõrgem mägi omaette elamus ja vähemalt minu jaoks on mäed alati koht, kuhu tagasi läheks, erinevalt näiteks nii mõnestki suurlinnast.

Slovakkia, käisin üksinda jalutamas, ma polnud ainuke:

Šveits, siiani nii soe tunne:

4. Rikkuse nägemine

Ma ei saa rääkida enamiku eest, aga minule isiklikult on väga motiveeriv näha, kuidas inimesed hästi elavad. Eestis on seda raske teha, sest isegi need uhked majad on novembris ikka hallid ja päris uhked on nii metsa sees, et sinna ei saagi minna. Kui aga Malibul ringi sõita ja vaadata, et "see ongi see", siis tead, kuhupoole minna ja mida kõike võimalik saavutada on. Inspiratsioon on laes! Ma mäletan, et mu esimene tunne selles vallas oli kindlasti siis, kui kooliga Capri saarel käisime. Kogu õhkkond oli nii ilus, et ma oleks kindlasti sinna elama jäänudki. Sellise kogemuse saamiseks soovitangi lihtsalt kohapeal ringi jalutada, mitte ainult vaatamisväärsustega tutvuda ja muidugi võib hästi minna ka Couchsurfides :)

Malibul:

5. Vaesuse nägemine

Samuti hindamatu kogemus. Myanmar, Vietnam ja Kambodža on selles vallas minu jaoks ikka esimesed. Kuigi Maximas käies näen neid artroosihaigeid vanainimesi, kes kilekottidega mõlemas käes suure vaevaga kraami koju viia üritavad ja neile tihti suuresti kaasa tunnen, siis sellise vaesuse nägemine nagu ma Aasias näinud olen, lisab maailmale ikka hoopis kolmanda mõõtme. Meie elu siin on luksus, isegi kui enamik eestlasi nii ei arva. Leian, et selle tunde tundmine on tähtis kõigile meile, kes me siin "vaeses Ida-Euroopa riigis" elame.

Yangon, Myanmar:

6. Ajatu kultuuri kogemine

Londoni National Gallery, Berliini Filarmoonikud, Peterburi Talvepalee, Chicago Kunstiinstituut ja kõik need teised - see kõik on suurem kui me elu. Tsiteeriks taaskorda oma sõpra Martinit, kes ütles, et inimese elu üksinda ei ole väga tähelepanuväärne ega tähendusrikas, aga see, mida inimkond kokku saavutanud on ja saavutab, selle nimel on mõtet elada. Suur kunst loob suurema "meie"-tunde ja sinna kuulume ka mina ja sina, me väiksed eestlased, sest kõik koos olemegi suured.

National Gallery Londonis:

Van Gogh Chicagos:

Imeline-imeline avastus Varssavist - Jan Dziaczkowski:

7. Aasia fenomeni avastamine

Ainuke punkt, mis on seotud konkreetse piirkonnaga. Kui ma esimest korda Singapuris lennujaamast välja astusin, muutus mu maailm. Aasia on midagi hoopis teistsugust. Jah, muidugi, ka Ameerika ja Aafrika on täiesti teistmoodi kui Eesti, aga ma pean ütlema, et Aasia on minu jaoks ikkagi kõige suurema elamuse pakkunud. Ma tegelikult ei teagi, milles see fenomen seisneb, kas on see lõpmata suur hulk inimesi, kes kõik väga sarnased välja näevad, on need hoopis täiesti teistsugused kombed või siis high-tech ühiskonnad vs low-tech vaesed riigid ja nende mõju vaheldumine, aga üks asi on kindel - seda sõnadesse panna on raske. Kes teab, see teab ja tõesti soovitan teada saada.

Kaks absoluutset lemmikpilti Aasiast, mõlemad tehtud Myanmaris:

Kontrastiks aga pilt esimesest päevast Singapuris:

8. Võõramaa loomadega kohtumine

See ei pea olema Aafrika safari, ka väike ahvipärdik puu otsas on mulle uskumatult ägeda elamuse pakkunud. Loomad on lihtsalt nii erilised. Vabalt elavad papagoid, paddlingboardi kõrval ujuvad delfiinid, tee ääres rohtu söövad sebrad ja põõstastes lendavad hiigelliblikad - see kõik ei olegi ainult filmis ja isegi need, kes ennast loomasõpradeks pidada ei saa, ei saa öelda, et loomade nägemine kergelt meelest läheks.

Gepardite nägemine on üks mu reisielu suursündmusi:

9. Kohalikega suhtlemine

Riik ei ole enam kunagi lihtsalt riik kaardil, kui oled mõne kohalikuga juttu vestnud. Sellest riigist ja sellest linnast ja sellest külast saab nägu ning inimene näo taga. Ma arvan, et see on universaalne tõde ja ma tahan jätkuvalt areneda kohalikega suhtlemise vallas. Isegi Soomes, kus ma käin iga nädal nüüdseks juba üle kolme aasta, on kohalikega rääkimine ikka veel huvitav ja annab alati midagi juurde. Kõik inimesed, keda kohtasin Couchsurfingu kaudu, kõik taksojuhid, kõik sõprade sõbrad ja ühised reisikaaslased, kellega juttu rääkinud olen, nad kõik on minu elu mõjutanud viisil, millest ma tõenäoliselt isegi aru ei saa.

Rocio, mina, Jesus, Lisa ja Hector Los Angeleses. Kui südamlikud ja toredad nad olid...

10. Uue toidu söömine

Minu kõige nõrgem lüli, aga siiski, need krevetid (mida ma Eestis jälestan), olid Long Islandi Lobster Festivalil kõige paremad, samamoodi nagu see krabikaste selles Kuala Lumpuri hiina restoranis, kuhu äripartneritega läksime ja litšid, mille Yangkoni tänavatelt ostsime. Siinkohal ütlen endale, et ole julgem uusi sööke proovima, Saara, ja elamusi tuleb nagu niuhti!

Hommikusöök Singapuris. Ei meeldinud:

Vahepala Kambodžas. Meeldis väga:

Selline on siis minu väike nimekiri kogemustest, mida väga erilisteks pean. Selle blogiga alustamisest on varsti möödas viis aastat ja pean tõdema, et olen nende viie aasta üle väga uhke, vähemalt reisimise osas kindlasti. Ma ei teeks midagi teisiti ja loodan kogu südamest, et järgmised viis aastat tulevad vähemalt sama reisi- ja elamusterohked.

Alustan taas juba järgmisel nädalal :)

2 comments:

kristi said...

Nii hea postitus! Tahaks seda kõike kogeda. Ja Saara, 14,5% maailmast on ikka megalt hea saavutus.

Saara S said...

Aitäh, Kristi! Olen siin mitu korda arvutanud, et kui tahan sajani jõuda, siis et mitu aastat läheks. No ikka mingi 50 vähemalt... Muud pole teha, kui loota, et 80-aastaselt jalad kannavad :D