Prantsuse unistus

Kui ilus päev täna oli. Täielik prantsuse unistus. Vahel on ikka nii, et kujutad midagi ette, aga välja tuleb hoopis midagi muud. Tänase kohta seda küll öelda ei saa. Tegemist oli imeilusa päevaga.

Ärkasin ja tundsin, kui pehme on voodi, kus magame. Kohe hommikul tuli mu peale selline õnnis olek, täielik rahutunne. Päike paistis ja taevas oli sinine. Vaade rõdult oli täpselt see, mida olin oodanud.

Peale blogikirjutamist ja ennast prantsuse tänavateks valmis seadmist oli järgmine eesmärk hommikusöök leida. Ville on plaanimises super, ta oli valmis vaadanud Lonely Planeti poolt soovitatud hommikusöögikoha. Prantsusepärasemat kohvikut oleks raske leida olnud: pannkoogid, mahl, kakao, ettekandja, kes kõvasti gospelmuusikale kaasa laulis. See on idüll, ma ütlen.

Tänavatel oli hommikupoole just selline paras jakiilm, mis päeva peale muutus lühikeste varrukatega ilmaks. Osa rahvast käis muidugi peaaegu bikiinidega ja teine osa kandis talvejopet. Me olime keskmised ja uhked selle üle. Mulle tegelikult meeldib massi sisse sulanduda, mõnus rahulik tunne.

Nice'i põhiliseks vaatamisväärsuseks on vanalinn. Oli tõesti üsna uhke, ilusad majad ja purskkaevud, aga üldsegi mitte suur. Äärelinn meenutas eelmisel aastal nähtud Sitgesi.

Nice on siis üks suuremaid Provence mereäärseid linnu. Rahvast veidi vähem kui Tallinnas, aga tundelt pigem Tartu - rahulik ja soe. Suvel saab sellest ilmselt täielik turistikas, Lonely Planetil on nii õigus, kui soovitab Lõuna-Euroopat just sügisel või kevadel külastada. Ja kevad siin ka on: kastanid õitsevad, toomingas lõhnab ning Ville on jälle allergiarohu peal.

Meie eesmärk oli jõuda linna keskel mäe otsas asuva lossipargi juurde ja otsustasime, et erinevalt varasematest reisidest võtame kohe vabalt ja naudime päeva, puhkame nagu seda päriselt teha võiks. Seega jalutasime aeglaselt ja laisalt nagu kohalikud vanainimesed :)

Pensionärid reas merevaadet nautimas:

Tee mäe otsas asuva lossipargi juurde nõudis mõningast pingutust, aga vaated olid seda väärt. Nice'i rannajoon koos rannapromenaadiga, mille nimeks Promenade des Anglais:

Teisel pool küngast saime näha tõelist luksust jahtide, sinise mere ja uhkete kortermajadega. Tõepoolest, mis nii viga elada:

Ja teiseks, mis nii viga elada, kui sul on maailma parim kaaslane:

Ja siis veel, kui 18. sajandil ehitatakse valmis kunstlik juga, mida 21. sajandil ikka veel vaatamas saab käia:

Nagu te aru saate, siis tegemist oli tõepoolest täiusliku päevaga. Ilm läks ka aina soojemaks ja soojemaks. Mingi hetk ajasime vammused seljast. Ostsime apteegist lausa pihku mahtuva päikesekreemipurgi, et oma õrna golluminahka selle tugeva kevadpäikse eest kaitsta.

No muidugi oli meil tarvis külastada ka muuseumi. Valisin välja Musèe Matisse. Taaskord, aitäh, kallis õpetaja Priidu Beier, kes sa mulle kunstiajaloo igaveseks mälusoppidesse oled vajutanud. Matisse oli nimelt kuulus prantsuse kunstnik 19. sajandi lõpust ja 20. algusest, kes oma elu lõpu just Nice'is veetis. Kahjuks pean aga ütlema, et muuseum ise väga sügavat muljet ei jätnud, teoseid oli vähe ja tutvustused prantsuse keeles, mida ma kahjuks, nagu ikka, ei räägi. Suht matsi tunne taaskord. Ville on õnneks haritum kui mina ja põhiasjad saab tasapisi öeldud, kuigi ka temal on viimasest prantsuse keele tunnist ligi 20 aastat möödas.

Matisse stiil tema küpses eas:

Portree Madame Matissest. Väga meeldib:

Jalutasime täna ikka päris pikalt, üle 15 tuhande sammu, ehk isegi üle 20 tuhande. Kuigi jalad olid väsinud, siis kogu linnaelu nägemine oli seda väärt.

Presidendivalmised on tulemas:

Prantsuse vanameeste seas on pétanque mängimine üllatavalt populaarne. Nad on nii nunnud oma hõbekuulikestega, nägime mitut seltskonda härrasmehi niimoodi aega veetmas:

Ja muidugi - kevad.

Õhtuks jõudsime tagasi kodupiirkonda. Meie korter on täiesti kesklinnas, suurem tänav on kohe ümber nurga. Samuti on nurga taga ka üks huvitava nimega kirik.

Basilica of Our Lady of the Assumption:

Ja imelised mandariinipuud:

Nüüd istume koos, joome oma punast veini, sööme poest toodud juustu ja õunu, mina kirjutan blogi ja Frank Sinatra laulab oma laulukesi.

Olin enne pikalt rõdul ja mõtlesin elu üle järele. On palju kurbust, aga on palju rõõmu ka. Kallistan kõiki neid, kellel hetkel raske on. Saadan soojust ja headust ja rahu. Rasked ajad lähevad mööda ja paremad on ees. Palju armastust teile, kallid.