Thursday, April 7, 2016

Varakevadine nädalavahetus Haapsalus

Minu armsal sõbrannal Kaidil on armas väike õde, kes elab lõpmata armsas Haapsalus. Kuna Kaidi õde oli parasjagu ära, siis mõtlesime Kaidiga nädalavahetuseks seda armast majakest valvama minna :) Kaasa tulid ka armas Mona ja üliarmas Tambet ning nii me end reisile seadsime.

Esialgu olime plaaninud, et tuleme mõnusat varakevadist ilma nautima. Reisi algus ehmatas meid küll täitsa ära, sest ilm oli kõike muud kui ilus: oli külm, pilvine ja lisaks kõigele puhus tuul. Kaidiga koos olles olen õppinud aga seda kõigega hakkama saavat optimismi, mis igas raskes olukorras toeks on ja nii ei lasknudki me end asjaoludest häirida, vaid panime usinalt maja soojenema ning mõne aja pärast läksime Haapsalu peale jalutama.

Mona ja Tambet ja Kaidi, taustaks klassikaline Haapsalu tänav:

Kuhu siis Haapsalus ikka mujale jalutama minna kui rannapromenaadile, eksole? Mis sest, et jahe ja tuuline, sellist vaikset merist jalutuskäiku Tallinnast ei leia. Autod ei sõida ja meri kohiseb mõnusalt.

Jalutame Mona ja Tambetiga Kuursaali poole. Isegi liiga varasel kevadel on Kuursaal ikka ilus, mis ilus:

Tegime väikese tiiru, ega kauem ei jõudnudki. Pärast katsumusi ja tubli-olemist läksime hoopis Müüriääre kohvikusse sööma. Toit oli hea ja seltskond veel parem. Saime sooja kontidesse:

Laupäeval ärkasime imelises hommikuvalguses. See oli ilm, mida oodanud olime. Terve päev kujunes täpselt selliseks nagu see võiks iga päev olla. Hommikusöögiks sõime Teele kohviku saiakesi. Kes Haapsalus on olnud, siis see teab, et niimoodi ongi kõige parem ühte hommikut alustada. Edasi tegime ilusa valgusega väga palju ilusaid pilte ning siis läksime jalutama.

Õues oli tunda kevadet:

Paralepa randa viis ilus sillake:

Mona püüdis pildile lendava luige:

Haapsalu on sõnaraamatu definitsioon "armsast linnast". Need väikesed puumajad, armsad tänavakesed ja rahu. Ma vahel mõtlen, et Haapsalus võiks oma pensionipõlves lausa elada, kui just mitte päris metsa minna. Mul ongi tunne, et Haapsalu ametlikust kümnetuhandest elanikust ongi enamik vanaemad, kes lastele Bullerby lapsi loevad ja suvel köögis moosi keedavad.

No vaadake kasvõi seda akent:

Haapsalu on minu jaoks väga tähtis ka teisel põhjusel. Selle lähedal asub nimelt Tuuru, küla, kus ma veetsin kindlasti viimaste aastate ühed meeldejäävamad suved. Pärast Haapsalu peal jalutamist sinna suundusimegi.

Järgnevate piltide pealkiri võiks olla "Kes teab, see teab." Kõiki tundeid on korraga raske väljendada, aga võin öelda, et see on segu milleski soojast, toredast, põnevast ja kallist.

Kes teab, see teab:

Selles kenas MTÜ majakeses hetkel ei ela ühtegi inimest, aga meie lemmikhaldjas Sirley hoolitseb kõigi loomade eest. Sirley tuli näitas meile ka kogu linnulaata:

Jalutasime ümber maja pikalt, mina tutvustasin sõpradele kõiki kasse ja rääkisin põnevaid lugusid ajast, kus koos teiste noortega elasime korraga sama katuse all kahekümnekesi.

Picasso ja aken. Klassika:

Kevad, lõpuks ometi:

Vana maja kõrval asub aga Altmõisa Külalistemaja. Viimasest kirjutan ükspäev lausa eraldi postituse, aga lühidalt võin öelda, et see on kindlasti külastamist väärt. Kindlasti!

Meie saime tänu Ly, Eha ja Kiina vastutulelikkusele külalistemajas õhtust süüa. Aitäh selle eest! Toit oli imeline nagu alati. Ma pole külalistemajas kunagi halba toitu saanud ja ometi olen ma nende sööke söönud või mekkinud ilmselt mingi sada korda ikka.

Samal ajal kui Vaikuselaagrist osavõtjad allkorrusel sõid, näitasin ma teistele väga vaikselt ülakorruse saali. Terve see maja on üks suur imeline kunstiteos. Jumal on teinud kunstiteose ka maja ümbrusse:

Laupäeva jään veel mõnda aega mäletama kui ilusat kingitust sombusesse kevadesse. Pühapäev muidugi tasakaalustas asja ja pakkus meie uuesti suurepäraseid vaateid pilvede taustal:

Haapsalu piiskopilinnus on 16. sajandist pärit hiigelehitis, mis on kindlasti Haapsalu krooniks. Kuna me kõik (peale Tambeti) olime seal nii mõnigi kord käinud, siis suundusime otsejoones eriti vingele varemete vahele tehtud mänguväljakule, et Tambetil ka lõbus oleks. Tegelikult me ise mängisime seal ilmselt rohkemgi :D

Pühapäeva hommikul sai tehtud ka teine tiir sellel kaunil promenaadil. Me poleks elusees uskunud, et me nii palju kalamehi näeme. Rannajoon oli inimesi täis, üks mees (ja ta polnud ilmselt ainuke) oli seal olnud juba kella viiest alates, see tähendab 6 tundi!

Palusin kalaga poseerida:

Meie väikese retke lõpetasime taas ilusas Müüriääre kohvikus.

Mona tegi mulle ja Kaidile ilusad patsid:

Sõime varast lõunat ja muidugi kooki. Haapsalu ja koogid käivad käsikäes.

Pildile õnnestus püüda aga võiku ja Tambet :)

Tallinnasse sõitsime tagasi pärast lõunat, ise õnnelikud ja rahul. Sellised väikesed käigud on lihtsad teha ja annavad elule värvi, isegi kui loodus seda veel ei paku :)

4 comments:

Unknown said...

Olen nii rõõmus, et üle tüki-tüki aja kodulinnast välja ja esmakordselt Su blogisse pääsesin! Aitäh meie sõitu kirja panemast ja meiega Tuurut jagamast! Paralepa, kohvikuskäigud ja inimtühjad linnatänavad olid nauditavad, aga nautisin ka meie öösse ulatuvaid vestlusi! Ja Sa ju õpetasid Tambetile kõikide teiste teie mängude vahel selgeks uue sõna - puu! Ta ei ole seda unustanud ja mina ka mitte! Uute reisideni!

Saara said...

Aitäh, Kaidikene! Öövestlused olid tõesti priimad ja kõik muu ka :) Tambetile kusjuures esimest korda seda sõna sai öeldud just teie maja kõrval ja sõnanäiteks oli see sirelipõõsas. Õnneks nagu kõik elusolendid on talle "i", siis ilmselt lihtsustab ta ka puid ja põõsaid kokku. Vähemalt loodame, et ta seda teeb. :)

Unknown said...

Vahva, et oskame ka Eestis ilu näha ja rõõmu tunda!

Saara said...

Jah, Liia, huvitav on see, et mida rohkem kaugel reisida, seda rohkem meeldib kodu ka. :)