Thursday, April 14, 2016

Andorra

Andorra on väike riik, mis asub Hispaania ja Prantsusmaa piiril Püreneede vahel kaitsvas orus. See on üks väiksemaid riike Euroopas, pindalalt Eestist sada korda väksem (467 ruutkilomeetrit). Inimesi elab Andorras 85 000.

Mina ei olnud Andorras kunagi varem käinud ja ema käis seal viimati 21 aastat tagasi. Meil mõlemal oli aeg seda riiki külastada ja nii me hommikul kell 10 oma rendiautoga sõitma hakkasime.

Ilm oli ilus ja vaated imelised:

Mäed hämmastasid meid mõlemaid. Sellise suure ilu nägemine on ikka täielik teraapia, väga hea vaheldus linnapuhkusele. Tegime mägede taustal pilte:

Meie hotellist Andorrasse oli 3,5 tundi sõita. Sinna sõitsin mina ja tagasi ema. Sygic kaardiks ja autoks Škoda, millega me mõlemad ka Eestis sõidame, mis seal valesti saab minna, eksole? Päris libedalt see reis siiski ei läinud, natuke närvitsemist oli appiga, natuke autoga ja natuke liiklusega, aga kohale me jõudsime.

Vahepeal sadas ka natuke vihma:

Andorras oli hoopis teistsugune õhkkond kui Hispaanias, pigem meenutas see mulle eelmisel aastal nähtud Šveitsi või varasemalt külastatud Austriat - väike linn, mäed ümberringi. Õhk oli palju jahedam, kui Hispaanias, vaid 13 kraadi. Ema vahetas seeliku pükste vastu ja hakkama saime ikkagi.

Lõunat sõime buffees, kus 16 euro eest sai süüa nii palju, kui hing ihaldab. Hinna sees olid ka joogid. Ma pugisin end ikka korralikult täis: alustasin sushist, siis vahemagustoit, siis karbid ja salat, siis teine magustoit ja vein ja siis veel kolmas magustoit. Kõnnitud sammud tuleb tasa teha, eksole? :D

Soolane vahepeala ja üks magustoitudest:

Edasi jalutasime Andorras ringi, leidsime ühe eriti armsa jalutusraja, millelt nautisime vaateid kogu Andorrale:

Viimase pildi tegemise ajal pidin peaaegu püksi pissima, sest nii jube oli. See kõrgusekartus läheb mul aastatega ainult hullemaks. Emal, nagu näha, kaob aga täiesti.

Kodutee oli juba pingevabam. Esialgu küll hoidsin tugevasti turvavööst kinni ja kurtsin kogu aeg, et ema sõidab liiga kiiresti, aga siis poole tee peal lõdvestusin. Kokkuvõtteks võib öelda, et läks hästi see meie väike väljasõit. Mina küll närvitsesin omajagu, selle ma tunnistan kohe üles. Ema hakkas mind tagasiteel isegi parodeerima. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, see kõik oli väga tõsi. Vahel on nii raske leida tasakaalu probleemide eskaleerimise ja nende unustamise vahel. Ma loodan, et ma ükspäev saan nipi kätte.

Ema tahtis homme vara alustada, eks ma siis poen ka põhku. Buenos noches kõigile!

6 comments:

Saskia said...

Mul on Teie üle väga hea meel - tundub olema nii sisemiselt kui väliselt rikastav reis. Jaksu Teile koosolemisse ja jätkuvaid vahvaid seiklusi!
Tervitused ülitöiselt õelt/tütrelt.

Saara said...

Aitäh, Saskia! Eks jaksu on ikka vaja :D Reisi selgroog on küll juba murtud ja näed siiamaani räägime, hehe.
Palju jõudu töödesse! Kallid!

Unknown said...

Vapper oled, Saara. Rendiautoga Lõuna-Euroopas, mägedes! Ja kui pead vastutama orienteerumise eest, siis see lisab pinget muidugi. Aga no millised mäed ja kui õisi täis puud või siis põõsad..üks sama phuuu kõik. Nüüd aga olete juba soojas tagasi!

Saara said...

Hilinenud vastus nr. 2:
Eks iga kogemus lisab pagasisse jõudu. Järgmine kord (mis kindlasti tuleb), on juba lihtsam ja siis ei ole vaja nii palju närvitseda :D
Mäed on tõesti ägedad! See sõit sinna oli kindlasti närvitsemist väärt.

Meelis said...

Tere Saara.
Kas Andorras on autole ka parkimis tasu või saab seisma jääda ning minna jalutama ilma et tagasi tulles leiaks trahvi sedeli.

Saara said...

Tere, Meelis! Aitäh kirjutamast.
Ma kahjuks pean ütlema, et ma absoluutselt ei mäleta seda parkimist seal... Minu meelest me tegime sohki jah ja ei maksnud, aga trahvi ka ei saanud - seda mäletan kindlasti.