Väga püha reede

Kas Jumalasse usute? Portolased enamasti ilmselt usuvad, sest neid kirikuid ja pühakohti on siin tõesti palju. Eile käisime vaatasime neist nii mõndagi.

Alustasime aga hoopis lõunasöögiga, sest meie uimerdamise peale oli lõuna enne kätte jõudnud, kui üldse vaatamisväärsusteni jõudsime. Juba esimesel päeval olime valmis vaadanud sushikoha, kuhu kindlasti minna tahtsime. Ei kahetsenud raasugi. Vanalinna piiril olev sushikohvik oli pigem selline äri-inimeste lõunakoht, väga moodne ja peen igastahes. Meid võlusid ka hinnad. Kui sa neljateist euro eest saad ikka 18 tükki sushit, eelroaks 2 minikevadrulli ja suure Philadelphia temaki, siis ei ole küll millegi üle nuriseda. Ja kui ilus söök, nagu kunstiteos! Teenindaja oli nii nunnu ja kuna ootasime pikemalt, siis saime veel 4 tükki imehead sushit "vaevatasuks" + toodi meile pärast veel tasuta jaapani veini saket. No mida värki?

Kui see pole ilus, siis mis üldse on?

Edasi suundusime siis jällegi Tripadvisori soovitusel populaarse Clérigose Kiriku poole. Kiriku juures oli ka suur torn, mis pidi Porto üks sümboleid olema. Nii imelik ikka, kui inimesed nii mõtlevad. Oleks siis mingi eriti eriline torn või midagi:

Kõrgele sai muidugi tõusta küll. Mina värisesin taas haavalehe taoliselt ja vana sõber vertigo oli kohe platsis. Hästi aeglaste sammudega liikudes sain mõned pildid siiski tehtud. Vaate üle ei kurda :)

Kirikut oli ka huvitav pühakuju enda selja tagant vaadata:

Kirikurahvas oli seal ka ühe toreda näituse püsti pannud, Jessakese kujudest nimelt. No neid Okasroosikesi oli seal küll vast mingi sada ikka. Maalid ka. Keegi pühamees oli neid kunagi kogunud ja pärast vennaskonnale annetanud.

"Sa ei arva, et see oleks pühaduseteotus või midagi?" - "Absoluutselt mitte."

Püha reede sellega ei lõppenud. Ka kuulus kahetornine katedraal tuli ära külastada. Ilus kirik, mõnus sisehoov ja veitsa näitust. Klassika. Ei saa öelda, et igav oleks olnud, aga selleks hetkeks tundsime ilmselt mõlemad, et pühadust on veidi paljuks läinud.

Ville teeb jälle nalja:

Üks uhkem kirikupilt ikka ka:

Koju tulles õnnestus meil isegi hotellituba üles pildistada enne, kui me seal tavalisel kombel asjad laiali loopisime. No minu maitse jaoks täiesti korralik ja elatav, veitsa luks isegi:

Pühaduse mahapesemiseks plaanisime siis ikkagi kasvõi kord see ööelu järgi vaadata, tuletame meelde, et tegemist oli reedega. Ville tegelikult oleks ilmselt pigem hotellis kolm korda pooleli jäänud Blade Runnerit edasi vaadanud, aga ma veitsa surusin ja mis tal siis ikka üle jäi.

Kui kümne ajal toast minema saime, olime mõlemad nii väsinud kogu päevast, et oleks vist sinna samma välikohvikusse magama jäänud. Tellisime aga suure prae ja hakkasime veini jooma ja nii meil see elu sisse tuli. Tuli lausa nii hoogsalt, et kahest klaasist sai kahepeale viis ja meil oli tuju ikka väga hea pärast seda. Kohvikuonu arvutas arve ka valesti, prae eest kokku oli tegelikult 18 eurot, koondarve 26. No ei ole võimalik! :D Viis klaasi veini ja magustoit ja salat ei saa ju kokkku maksta 8 euri? Jätsime neile veidi tippi lohutuseks ja läksime naerdes minema.

Edasi oli kõik väga udune, sest ausalt öeldes olime... no ikka täiesti purjus. Rumm koolaga ja džinn toonikuga ei teinud asja paremaks. Jalutasime linnas, astusime mõnesse baari sisse, tantsisime ja naersime. Kõige vähem vilavate silmadega pilt sellest õhtust:

Ma lausa imestan, et ilma sekeldusteta koju tagasi jõudsime. Mäletan veel, et tantsisin Pharell Williamsi järgi toas ringi ja siis ei mäleta ma enam midagi.

Järgmisest hommikust (kahjuks see alati tuleb) siis juba järgmises postituses. Stay tuned!