Saturday, June 27, 2015

Soojus teeb südame soojaks

Täna oli nii mõnus päev. Hästi soe. Vaatasime isegi, et palju Eestis praegu sooja on - 14 kraadi keskpäeval. Pole mõeldud uhkustamiseks, pigem inspiratsiooniks - meil oli 30. Öösel praegu on 20. Ideaalne ilm. Arutasime just Villega ka, et mis tänase päeva kõige parem asi olnud on - soe õhk. Ja palju päikest muidugi.

Pärast rahulikku hommikut ja hotellihommikusööki läksime siis juttude järgi Milano kõige kuulsamat vaatamisväärsust kaema. See on Duomo ehk toomkirik. Massiivne ja võimas, ehitatud ligi 600 aastat ja kristliku maailma kirikuedetabelis on suuruselt 3. kohal.

Ma pidin ikka päris kaugele kõndima, et hoonet pildile saada:


Vaatasime väljast ja käisime sees ka. Olin endale isegi ekstra pika kleidi ja kampsi kaasa võtnud, et sisse lastaks (paljad õlad ja põlved Jumalale taaskord meelepärased ei ole...). Pugesin siis piletijärjekorras kleiti ja jäin oma aega ootama. Kogu suur Piazza del Duomo ehk toomkiriku plats oli inimesi täis ja klassikalist muusikat lasti suhteliselt kõvasti. Hästi rahulik, hästi romantiline. Okei, veidi liiga romantiline, minu jaoks kiskus lausa lamedaks. Aga ei kurda! Tore vaheldus.

Pilt platsile Duomo katuselt:


Kirik oli seest väga suur (nagu väljast arvata võiski :D). Lausa hoomamatu isegi. Samas väga pühalikku tunnet ei tekkinud, palju rahvast ja intiimsust oli vähe. Sissepoole vaatamiseks seda kohta ei eelistaks.


Ville nägi selle kuju peale pärast tulnukalahkamise unenägu:


Palju klaasvitraaže, palju eri lugusid:


Duomo katus oli aga meeletu. Kindel soovitus! Nii head vaated Milanole ja kogu Duomo arhitektuurile ka.



Tahtsin kindlasti näha ka Galleria Vittorio Emanuele II, suurt ostukeskust kõige kallimate brändidega. Noh, olgem ausad, Pradast ja Louis Vuittonist on mul jumala ükskõik, aga arhitektuur on see, mis loeb.

No vaadake lihtsalt seda:


Või seda lage siis. Vahel võib inimkonna üle uhke ka olla.


Lõunasöögi sõime välikohvikus, pidasime umbes tunni (või paar, tõesti ei tea) mõnusat rahulikku siestat. Seejärel tahtsin kangesti moodsa kunsti muuseumi minna kohe toomkiriku kõrval. Mis Villelgi muud üle jäi kui kaasa tulla. Ega seal tehelikult väga põnev ei olnudki. Reklaamitud Matisse ja Klee olid mõlemad esindatud vaid ühe (!) tööga. Okei, tegelt itaallaste omad kunstnikud olid täitsa vinged.

Mõni päris uus asi oli ka:


Siis pöördusime tagasi hotelli. Mõtlesime, et lebotame veitsa, aga nagu naksti jäime mõlemad paariks tunniks magama. See kulus ära küll.

Hotell on meil muidu selline budjet-tüüpi, ei midagi luksuslikku. Aga olgem ausad, kui ei ole kesklinnast väga kaugel, linad on puhtad ja tuba on vaikne, siis olen igati rahul. Rõdu on ka veel olemas:


Õhtusöögile läksime lähedal asuvasse Timeout 5 restorani. Pitsa, valge vein ja vestlus kõige toredama kaaslasega. Mul ei ole elult midagi muud tahtagi.

Õhtuinterjöör:


Ei saanud sirgeks, pole vajagi:

4 comments:

Anonymous said...

Nii mõnus! Kohe tulid flashbackid Rooma-reisist, kus jaanuaris oli samasugune päike, aga kohati oleks tahtnud lisaks jopele ja sallile ka kindaid kanda :D

Mida milaanolased söövad, kas pitsa ongi kohalik või tuleb mõni lamba siseorgan ka ära?

Saara said...

Hei, Kristi! Kuule midagi hullu ma küll proovinud pole, ilmselt ei proovigi :D nad söövad siin peamiselt ikka pastat ja pitsat oleme vaadanud, aga salatid on ka... Sihuke eurooplaste toit (jumal tänatud). Hommikuks saiakesed ofc :D
Nälga ei sure õnneks!

Anonymous said...

Vaatasin kohe järgi ja neil on traditsioonilised sellised.. plögased riisi- või maisiroad :D Aga kui hommikul saiakesi valite, siis leidke cannoncino'd, mis on pmst... munakreemi torukesed ja need on kindlasti head.

Saara said...

Nonii, kui cannoncino tuleb, siis kindlasti võtame!