Ah, milline ülivinge päev täna oli. Just selline nagu ma ette kujutasin, et tuleb, kui kodus seda reisi planeerisin.
Ma ei saa tegelikult öelda, et ma täiesti ideaalselt reisi planeerinud oleksin, ikka tuli vigu sisse. Näiteks unustasin ma täiesti ära, et üksinda lapsega välismaale minekuks võiks olla kaasas teise lapsevanema allkirjastatud luba reisimiseks. Meil on see luba ju isegi tehtud notaris teineteisele kuni Felixi 18. eluaasta saabumiseni, aga näed, ikkagi unustasin maha. Seda ma ju ei kirjutanudki veel, et Soome piirikontroll mult seda luba küsis, mille peale ma hirvesilmadega neid vaatama jäin. Küsisid siis, et äkki ma saan Villele helistada ehk siis mina helistan ja nemad räägivad. Panin telefoni helisema ja nii nad seal vestlesid, et kas Ville teab, kus ta laps on jne... Ehk järgmine kord on mul meeles, elu õpetab või nii.
Tänahommikune linnukene, elab vabalt, tuli puuris elavat sõpra tervitama:
Aga selle eest kiidan ennast küll, et korraliku uurimustöö tegin selle kohta, kus on võimalik Tais metsikuid loomi näha, aga seda eetiliselt. Ma tõesti ei tahtnud kuskil nööri otsas peetavat ahvi paitada või kaubanduskeskuses tiigriga pilti teha. Leidsin mitmeid arvustusi ning lehekülgi, mis erinevaid kohti soovitasid, kus loomadele liiga ei tehta, aga ometi neid näha saab. Enamus keskustest olid Bangkokist liiga kaugel, kuid see koht oli täpselt õiges asukohas.
Bufeehommikusöök, jee:
Wildlife Friends Foundation Thailand (WFFT) on NGO ehk siis non-govermental organisation, mis Eesti mõistes on veidi nagu MTÜ - organisatsioon, millel ei ole riiklikku rahastust ja tavaliselt ei ole nende eesmärgiks teenida tulu. WFFT on tegutsenud aastast 2001 ning nende eesmärk on metsikute loomade päästmine kehvadest tingimustest nagu tsirkused, petting zood, illegaalsed paljundamiskeskused jms. Nad on oma asutamise algusest varjupaika pakkunud üle 1000 loomale. Nende juures tegutseb ka veterinaarkliinik. Organisatsioon on üsna suur, neil on 120 töötajat ning samuti võtavad nad vabatahtlikke ja seda päris suurel hulgal, korraga saab olla kuni 70 inimest.
Kokad on tasemel, teevad väga head sööki, lõpuks ometi sai hommikuks ka pannkooke:
Teadsin kohe, et tahan WFFT poolt korraldatud safarile tulla. Kuna see koht asub Bangkokist 2 sõidutunni kaugusel, siis pakuvad nad sellist teenust, et võtavad Bangkokist peale, toovad safarile ja viivad pärast tagasi, mis tähendab, et tegemist oleks 10-tunnise intensiivse päevaga. 5-aastase lapsega aga - ei. Mäletan küll neid Aafrika safaripäevi, see oli raske isegi täiskasvanule, mis see väike poiss sellise tempoga veel tegema peab. Teadsin, et peame ise tulema ja kuna ma auto kasuks juba otsustanud olingi, siis polnud seda raske korraldada. Samuti ei tahtnud ma väga vara sõitma hakata ega kohe pärast safarit uuesti teele asuda, seega võtsin meile siiasamma majutusasutusse veel 2 ööd majutust ka - ühe öö enne safarit ja ühe pärast. Kogu raha läheb nende organisatsiooni toetuseks, seega pole mul kahju maksta ka.
Meie majutus on metsa sees ja sellel on veranda vaatega alale, kus elavad elevandid. Magamistoas magame meie Felixiga ja elutoas on nari, kus magab Johanna. Meil on nn peretuba, sobilik kahe vanema ja kahe lapsega perekonnale. Muide, me oleme mitu korda Johannaga mõelnud, et ei tea, kui paljud meid lesbipaariks peavad. :D Kaks naist väikese lapsega... Ma olen kindel, et niipidi mõtlejaid on olnud mitu. Kuigi jah, Johanna näeb must ikka oluliselt noorem välja. No eks ta ongi, muidugi.
Hommikul oli vihmane. Pärast tõusmist ja hea hommikusöögi söömist hakkaski safari pihta. Sõitsime ringi ilma seinteta bussidega, päris safari tunne tuli peale. Esimene peatuspaik oli elevantide juures, keda on siin mitukümmend. Meie giid rääkis südantlõhestavaid lugusid, kuidas elevante on piinatud, kuidas nende vaim murtakse, et nad "töökõlbulikud" oleksid. Kuidas elevandipojad lahutatakse emadest, et piinamist läbi viia. Kuidas elevandid ei ole loodud enda raskusest suuremat koormat kandma ja kuidas WFFT varjupaika jõudes on nii mõnelgi neist selgrookahjustused ning nahk sadulast täiesti ära kulunud. Enamik neist on elanud terve elu kellegi tööloomana, seega nad ei saaks enam looduses hakkama ka, nende eest on vaja hoolitseda nende elupäevade lõpuni. WFFT kusjuures ei paljunda loomi kunagi, nad pigem kastreerivad neid või kasutavad kontratseptsiooni, sest vangistuses sündinud loomi ei saa kunagi loodusesse lasta ja seega see ei täidaks nende eesmärke. Paneb teisiti mõtlema ka meie Tallinna loomaaia eesmärke... Ehk on hea, et jääkarusid paljundada pole suudetud?
WFFT-l on väga suur populatsioon inimahve nimega gibonid. Gibonid olid mu päeva kõige lemmikumad loomad, kusjuures. Nad teevad nii huvitavat häält, sellist hõikavat, hästi valju. Neid on mitu liiki, erinevaid värve ja lihtsalt täiesti lummav on neid vaadata ka. Targad loomad, talitajad ei lähe neile tavaliselt lähedale, annavad kaugelt söögi. Gibonid on monogaamsed ja kui nad leiavad paarilise, siis see jääb neile kogu eluks. Kui töötajatel on õnnestunud gibonile paariline leida, siis (ja ainult siis) lubavad nad neil ka lapse saada, sest kolmekaupa saab neid loodusesse lasta, kui neil pool-tehiskeskkonnas vähegi hästi läheb. Töötajad on nimelt teinud sellised "ahvisaared" ehk kaevanud saare ümber kraavi, kust ahvid läbi ujuda ei saa ja seega püsivad nad oma saarekese peal peaaegu nagu metsikus looduses. Kui ahviperekond ahvisaarel hakkama saab, siis viiakse see loodusesse. Ahvisaari on organisatsioonil praegu 7.
Gibonid, kes paarilist leidnud pole, elavad suurtes-suurtes torudega ühendatud puurides, emased ja isased eraldi. Need suured puurid on tõesti ilmatuma suured. Väga erinev kohtadest, kust loomad varem tulid, milleks olid enamasti imetillukesed kongid, kust neid pildistamise ajaks välja võeti.
Giboniaedikute ümber on väga suur metsaala, kus elavad hirved. Neid hirvi ei saa ka kunagi loodusesse lasta, sest need pole Tais elavad isendid. Lisaks varasemale eluaegsele vangistusele on see veel üks suur põhjus, miks loom jääb elu lõpuni WFFT varjupaika ja see on täiesti arusaadav ka.
Kolmas põhjus püsielanikuks jäämisel on metsiku eluga kokkusobimatu kahjustus. Näiteks nägime ühe käega gibonit, kes oli loomaaiast pärit ja keda peeti karu kõrvalpuuris. Uudishimulik gibon pistis käe karupuuri ja karu ampsas selle otsast... Samal ajal on keskuses ka karusid, nägime ühte, kellel samuti üks jäse puudus, see oli jäänud karulõksu kinni. Karupüüdjad tahtsid ta sapipõievedeliku saamise jaoks vangistusse viia, sest sellel vedelikul pidavat tervendav mõju olema. Selliseid sapipõievedeliku tootmise karufarme pidi Tais väga palju olema, kuigi on ametlikult keelatud. Kusagil 14 000 karu piinleb sellistes kohtades üle kogu Taimaa. Ausalt, need lood, mida täna kuulsime, need on südantlõhestavad.
Nii tore ikka, et WTTF ja nendesarnased olemas on. Mulle väga meeldisid põhimõtted, mille järgi nad tegutsevad. Nad näiteks ei osta loomi, sest see taastoodaks kogu probleemi. Müüja võtaks raha ja hakkaks uut metsikut looma pidama, et järgmisena see maha müüa. Pigem saavad nad loomad otse omanikelt, kes need (pool)vabatahtlikult ära annavad, näiteks ei saa metsiku loomaga hakkama või siis kui on illegaalne loomapidamine, siis ähvardab WTTF kutsuda korrakaitsjad, seega neil on valik, kas loomast loobuda või siis hakata politseiga asju ajama, tihti valitakse esimene variant. WTTF kutsutakse kohale ka siis, kui mõni päriselt metsik loom on viga saanud, õnneks siis saavad nad looma üldjuhul kohe tagasi loodusesse viia. Kui keegi annab organisatsioonile vihje, et kusagil toimub loomade vedu salakaubana, lähevad nad ka sinna kohale. Viimati päästsid nad mingilt laevalt ära 15 lindu ning kaks leopardi.
"Ei" elevantidega sõitmisele ja "Jaa" eetilisele loodusturismile!
Lõunaks tulime tagasi restorani, meile pakuti imehead Tai toitu, millest Felix vaid linnunokatäie sõi. Pärast sai jäätist, et ülejäänud safari vastu peaks. Nii ebapedagoogiline, ma tean, aga ma ei jäta teda nälga sellisel hetkel 30-kraadises kuumuses.
Tuuri jätkasime suurte kaslaste vaatlusega. Tiigreid oli ja leoparde ja kalakasse. Tiigreid oli kõige rohkem. Üks suur ports triibulisi tuli neile valitsuse kõne peale, kui politsei oli avastanud illegaalse tiigrite "aretusfarmi" kusagilt metsast. Aretajate "bisnis" käib siis nii, et loomi paljundatakse ja kutsikad võetakse ema juures ära, et siis kellelegi lemmikloomaks viia või turistidele tiigrikutsu pudeliga toitmist proovida anda. Tegelikult ikka suht absurd. Giid rääkis, et mõndade loomade pealt on näha, et siin on perekonnasisest aretamist harrastatud, sest nad ei näe välja nagu üks normaalne selle liigi esindaja välja peaks nägema. Näiteks sellel tüdrukul on kaugelt liiga lühikesed jalad ja ebaproportsionaalselt suur pea:
Covid oli kusjuures loomadele suureks õnnistuseks, sest turistide vähesuse tõttu pandi palju loomaparke ja pildistamiskohti kinni ning loomad jäid täiesti hooleta, mis sisuliselt tähendab, et neist loobuti vabatahtlikult. WTTF sai Pattaya loomaaiast enda varjule tuua näiteks ligi 10 tiigrit, kõik alatoidetud ja enda uriini sees maganud, lamatised juba peal. Nüüd ei pea nad enam kellelegi esinema, saavad rahus suurtes-suurtes aedikutes elada, neil kõigil on oma tiik ja puud, mille otsas ronida. Giid rääkis, et mitmete tiigrite jaoks oli nende varjupaik esimene koht, kus nad päikest nägid ning muru peal kõndisid, enne elasid nad siseruumis betoonpõranda peal.
See šimpans elas 32 aastat 4x4 meetrit puuris. Tema omanikuks oli üks kooliõpetaja, kes puuri keset kooliõue vedas ja lastel ahviga "mängida" lubas, mis tähendas, et lapsed said teda puuri vahelt keppidega togida. Vett joob ta siiani vaid pudelist, sest muudmoodi ei oska. Loomakaitsjad küll üritasid õpetada, aga siis lõpetas ta veejoomise üldse ära, seega nad peavad talle neid veepudeleid ka sinna saarele andma.
Tuuri lõpuks saime väikese lähikontakti elevandiga ka - võisime igaüks talle lõigu arbuusi londi peale asetada. Giid palus, et me samal ajal teda ei õrritaks ega londi pealt silitada prooviks - see pole loomapark, nad on metsikud loomad. Väga austan neid sellise lähenemise eest.
Oh, mul oleks veel nii palju huvitavaid lugusid rääkida. Väga silmiavav päev on olnud. Proovisin Felixile ka võimalikult palju seletada looduskaitsest ja loomadest. Rääkisin, et elevante ei tohi kunagi ketti panna, seda teevad ainult pätid. Loomadele ei tohi haiget teha. Neile ei tohi toitu anda, mis nende toit pole. Seletasin, miks ahvil kätt pole, miks karul ühte käppa pole. Miks ei tohi loomadele väga lähedale minna. Ehk jääb midagi külge? Ehk saab põhimõte selgeks? Saab näha.
Pärast safari lõppu olimegi päris väsinud nagu ennustanud olin. Ütlesin teistele, et ülejäänud päeva võtame puhkamiseks. Oleme palju ringi rassinud ja tundsin, et nii Johanna kui Felix vajavad veidi taastumisaega.
Esimene punkt taastumiseks oli ujumine ja nagu te näete, siis võis isegi basseinist kauguses toimetavaid elevante vaadata:
Teine väga tähtis punkt oli hotellitoas lösutamine. Kõik said ekraanides olla, palju tahtsid. Felix tahtis ainult tunnikese, siis hakkas jälle toimetama. Mängis poodi, mängis elevandimängukatega, mis siin naride peal on, panid Johannaga neile nimedki jne. Selline mõnus olek.
Õhtusöögiks läksime jälle restorani. Mõnus mahe valgus, hea tai toit, hea seltskond. Rahul, ma olen väga rahul.
Kõige suurem National Geographicu hetk on aga nüüd, kus istun meie metsamaja verandal ning kohe veranda juures metsas askeldavad kaks elevanti.










































