Elevantide ja tiigrite keskel

Ah, milline ülivinge päev täna oli. Just selline nagu ma ette kujutasin, et tuleb, kui kodus seda reisi planeerisin. 

Ma ei saa tegelikult öelda, et ma täiesti ideaalselt reisi planeerinud oleksin, ikka tuli vigu sisse. Näiteks unustasin ma täiesti ära, et üksinda lapsega välismaale minekuks võiks olla kaasas teise lapsevanema allkirjastatud luba reisimiseks. Meil on see luba ju isegi tehtud notaris teineteisele kuni Felixi 18. eluaasta saabumiseni, aga näed, ikkagi unustasin maha. Seda ma ju ei kirjutanudki veel, et Soome piirikontroll mult seda luba küsis, mille peale ma hirvesilmadega neid vaatama jäin. Küsisid siis, et äkki ma saan Villele helistada ehk siis mina helistan ja nemad räägivad. Panin telefoni helisema ja nii nad seal vestlesid, et kas Ville teab, kus ta laps on jne... Ehk järgmine kord on mul meeles, elu õpetab või nii. 

Tänahommikune linnukene, elab vabalt, tuli puuris elavat sõpra tervitama: 

Aga selle eest kiidan ennast küll, et korraliku uurimustöö tegin selle kohta, kus on võimalik Tais metsikuid loomi näha, aga seda eetiliselt. Ma tõesti ei tahtnud kuskil nööri otsas peetavat ahvi paitada või kaubanduskeskuses tiigriga pilti teha. Leidsin mitmeid arvustusi ning lehekülgi, mis erinevaid kohti soovitasid, kus loomadele liiga ei tehta, aga ometi neid näha saab. Enamus keskustest olid Bangkokist liiga kaugel, kuid see koht oli täpselt õiges asukohas. 

Bufeehommikusöök, jee: 

Wildlife Friends Foundation Thailand (WFFT) on NGO ehk siis non-govermental organisation, mis Eesti mõistes on veidi nagu MTÜ - organisatsioon, millel ei ole riiklikku rahastust ja tavaliselt ei ole nende eesmärgiks teenida tulu. WFFT on tegutsenud aastast 2001 ning nende eesmärk on metsikute loomade päästmine kehvadest tingimustest nagu tsirkused, petting zood, illegaalsed paljundamiskeskused jms. Nad on oma asutamise algusest varjupaika pakkunud üle 1000 loomale. Nende juures tegutseb ka veterinaarkliinik. Organisatsioon on üsna suur, neil on 120 töötajat ning samuti võtavad nad vabatahtlikke ja seda päris suurel hulgal, korraga saab olla kuni 70 inimest. 

Kokad on tasemel, teevad väga head sööki, lõpuks ometi sai hommikuks ka pannkooke: 

Teadsin kohe, et tahan WFFT poolt korraldatud safarile tulla. Kuna see koht asub Bangkokist 2 sõidutunni kaugusel, siis pakuvad nad sellist teenust, et võtavad Bangkokist peale, toovad safarile ja viivad pärast tagasi, mis tähendab, et tegemist oleks 10-tunnise intensiivse päevaga. 5-aastase lapsega aga - ei. Mäletan küll neid Aafrika safaripäevi, see oli raske isegi täiskasvanule, mis see väike poiss sellise tempoga veel tegema peab. Teadsin, et peame ise tulema ja kuna ma auto kasuks juba otsustanud olingi, siis polnud seda raske korraldada. Samuti ei tahtnud ma väga vara sõitma hakata ega kohe pärast safarit uuesti teele asuda, seega võtsin meile siiasamma majutusasutusse veel 2 ööd majutust ka - ühe öö enne safarit ja ühe pärast. Kogu raha läheb nende organisatsiooni toetuseks, seega pole mul kahju maksta ka. 

Meie majutus on metsa sees ja sellel on veranda vaatega alale, kus elavad elevandid. Magamistoas magame meie Felixiga ja elutoas on nari, kus magab Johanna. Meil on nn peretuba, sobilik kahe vanema ja kahe lapsega perekonnale. Muide, me oleme mitu korda Johannaga mõelnud, et ei tea, kui paljud meid lesbipaariks peavad. :D Kaks naist väikese lapsega... Ma olen kindel, et niipidi mõtlejaid on olnud mitu. Kuigi jah, Johanna näeb must ikka oluliselt noorem välja. No eks ta ongi, muidugi. 

Hommikul oli vihmane. Pärast tõusmist ja hea hommikusöögi söömist hakkaski safari pihta. Sõitsime ringi ilma seinteta bussidega, päris safari tunne tuli peale. Esimene peatuspaik oli elevantide juures, keda on siin mitukümmend. Meie giid rääkis südantlõhestavaid lugusid, kuidas elevante on piinatud, kuidas nende vaim murtakse, et nad "töökõlbulikud" oleksid. Kuidas elevandipojad lahutatakse emadest, et piinamist läbi viia. Kuidas elevandid ei ole loodud enda raskusest suuremat koormat kandma ja kuidas WFFT varjupaika jõudes on nii mõnelgi neist selgrookahjustused ning nahk sadulast täiesti ära kulunud. Enamik neist on elanud terve elu kellegi tööloomana, seega nad ei saaks enam looduses hakkama ka, nende eest on vaja hoolitseda nende elupäevade lõpuni. WFFT kusjuures ei paljunda loomi kunagi, nad pigem kastreerivad neid või kasutavad kontratseptsiooni, sest vangistuses sündinud loomi ei saa kunagi loodusesse lasta ja seega see ei täidaks nende eesmärke. Paneb teisiti mõtlema ka meie Tallinna loomaaia eesmärke... Ehk on hea, et jääkarusid paljundada pole suudetud? 

WFFT-l on väga suur populatsioon inimahve nimega gibonid. Gibonid olid mu päeva kõige lemmikumad loomad, kusjuures. Nad teevad nii huvitavat häält, sellist hõikavat, hästi valju. Neid on mitu liiki, erinevaid värve ja lihtsalt täiesti lummav on neid vaadata ka. Targad loomad, talitajad ei lähe neile tavaliselt lähedale, annavad kaugelt söögi. Gibonid on monogaamsed ja kui nad leiavad paarilise, siis see jääb neile kogu eluks. Kui töötajatel on õnnestunud gibonile paariline leida, siis (ja ainult siis) lubavad nad neil ka lapse saada, sest kolmekaupa saab neid loodusesse lasta, kui neil pool-tehiskeskkonnas vähegi hästi läheb. Töötajad on nimelt teinud sellised "ahvisaared" ehk kaevanud saare ümber kraavi, kust ahvid läbi ujuda ei saa ja seega püsivad nad oma saarekese peal peaaegu nagu metsikus looduses. Kui ahviperekond ahvisaarel hakkama saab, siis viiakse see loodusesse. Ahvisaari on organisatsioonil praegu 7. 

Gibonid, kes paarilist leidnud pole, elavad suurtes-suurtes torudega ühendatud puurides, emased ja isased eraldi. Need suured puurid on tõesti ilmatuma suured. Väga erinev kohtadest, kust loomad varem tulid, milleks olid enamasti imetillukesed kongid, kust neid pildistamise ajaks välja võeti. 

Giboniaedikute ümber on väga suur metsaala, kus elavad hirved. Neid hirvi ei saa ka kunagi loodusesse lasta, sest need pole Tais elavad isendid. Lisaks varasemale eluaegsele vangistusele on see veel üks suur põhjus, miks loom jääb elu lõpuni WFFT varjupaika ja see on täiesti arusaadav ka. 

Kolmas põhjus püsielanikuks jäämisel on metsiku eluga kokkusobimatu kahjustus. Näiteks nägime ühe käega gibonit, kes oli loomaaiast pärit ja keda peeti karu kõrvalpuuris. Uudishimulik gibon pistis käe karupuuri ja karu ampsas selle otsast... Samal ajal on keskuses ka karusid, nägime ühte, kellel samuti üks jäse puudus, see oli jäänud karulõksu kinni. Karupüüdjad tahtsid ta sapipõievedeliku saamise jaoks vangistusse viia, sest sellel vedelikul pidavat tervendav mõju olema. Selliseid sapipõievedeliku tootmise karufarme pidi Tais väga palju olema, kuigi on ametlikult keelatud. Kusagil 14 000 karu piinleb sellistes kohtades üle kogu Taimaa. Ausalt, need lood, mida täna kuulsime, need on südantlõhestavad. 

Nii tore ikka, et WTTF ja nendesarnased olemas on. Mulle väga meeldisid põhimõtted, mille järgi nad tegutsevad. Nad näiteks ei osta loomi, sest see taastoodaks kogu probleemi. Müüja võtaks raha ja hakkaks uut metsikut looma pidama, et järgmisena see maha müüa. Pigem saavad nad loomad otse omanikelt, kes need (pool)vabatahtlikult ära annavad, näiteks ei saa metsiku loomaga hakkama või siis kui on illegaalne loomapidamine, siis ähvardab WTTF kutsuda korrakaitsjad, seega neil on valik, kas loomast loobuda või siis hakata politseiga asju ajama, tihti valitakse esimene variant. WTTF kutsutakse kohale ka siis, kui mõni päriselt metsik loom on viga saanud, õnneks siis saavad nad looma üldjuhul kohe tagasi loodusesse viia. Kui keegi annab organisatsioonile vihje, et kusagil toimub loomade vedu salakaubana, lähevad nad ka sinna kohale. Viimati päästsid nad mingilt laevalt ära 15 lindu ning kaks leopardi. 

"Ei" elevantidega sõitmisele ja "Jaa" eetilisele loodusturismile!

Lõunaks tulime tagasi restorani, meile pakuti imehead Tai toitu, millest Felix vaid linnunokatäie sõi. Pärast sai jäätist, et ülejäänud safari vastu peaks. Nii ebapedagoogiline, ma tean, aga ma ei jäta teda nälga sellisel hetkel 30-kraadises kuumuses. 

Tuuri jätkasime suurte kaslaste vaatlusega. Tiigreid oli ja leoparde ja kalakasse. Tiigreid oli kõige rohkem. Üks suur ports triibulisi tuli neile valitsuse kõne peale, kui politsei oli avastanud illegaalse tiigrite "aretusfarmi" kusagilt metsast. Aretajate "bisnis" käib siis nii, et loomi paljundatakse ja kutsikad võetakse ema juures ära, et siis kellelegi lemmikloomaks viia või turistidele tiigrikutsu pudeliga toitmist proovida anda. Tegelikult ikka suht absurd. Giid rääkis, et mõndade loomade pealt on näha, et siin on perekonnasisest aretamist harrastatud, sest nad ei näe välja nagu üks normaalne selle liigi esindaja välja peaks nägema. Näiteks sellel tüdrukul on kaugelt liiga lühikesed jalad ja ebaproportsionaalselt suur pea:

Covid oli kusjuures loomadele suureks õnnistuseks, sest turistide vähesuse tõttu pandi palju loomaparke ja pildistamiskohti kinni ning loomad jäid täiesti hooleta, mis sisuliselt tähendab, et neist loobuti vabatahtlikult. WTTF sai Pattaya loomaaiast enda varjule tuua näiteks ligi 10 tiigrit, kõik alatoidetud ja enda uriini sees maganud, lamatised juba peal. Nüüd ei pea nad enam kellelegi esinema, saavad rahus suurtes-suurtes aedikutes elada, neil kõigil on oma tiik ja puud, mille otsas ronida. Giid rääkis, et mitmete tiigrite jaoks oli nende varjupaik esimene koht, kus nad päikest nägid ning muru peal kõndisid, enne elasid nad siseruumis betoonpõranda peal. 

See šimpans elas 32 aastat 4x4 meetrit puuris. Tema omanikuks oli üks kooliõpetaja, kes puuri keset kooliõue vedas ja lastel ahviga "mängida" lubas, mis tähendas, et lapsed said teda puuri vahelt keppidega togida. Vett joob ta siiani vaid pudelist, sest muudmoodi ei oska. Loomakaitsjad küll üritasid õpetada, aga siis lõpetas ta veejoomise üldse ära, seega nad peavad talle neid veepudeleid ka sinna saarele andma. 

Tuuri lõpuks saime väikese lähikontakti elevandiga ka - võisime igaüks talle lõigu arbuusi londi peale asetada. Giid palus, et me samal ajal teda ei õrritaks ega londi pealt silitada prooviks - see pole loomapark, nad on metsikud loomad. Väga austan neid sellise lähenemise eest. 

Oh, mul oleks veel nii palju huvitavaid lugusid rääkida. Väga silmiavav päev on olnud. Proovisin Felixile ka võimalikult palju seletada looduskaitsest ja loomadest. Rääkisin, et elevante ei tohi kunagi ketti panna, seda teevad ainult pätid. Loomadele ei tohi haiget teha. Neile ei tohi toitu anda, mis nende toit pole. Seletasin, miks ahvil kätt pole, miks karul ühte käppa pole. Miks ei tohi loomadele väga lähedale minna. Ehk jääb midagi külge? Ehk saab põhimõte selgeks? Saab näha. 

Pärast safari lõppu olimegi päris väsinud nagu ennustanud olin. Ütlesin teistele, et ülejäänud päeva võtame puhkamiseks. Oleme palju ringi rassinud ja tundsin, et nii Johanna kui Felix vajavad veidi taastumisaega. 

Esimene punkt taastumiseks oli ujumine ja nagu te näete, siis võis isegi basseinist kauguses toimetavaid elevante vaadata: 

Teine väga tähtis punkt oli hotellitoas lösutamine. Kõik said ekraanides olla, palju tahtsid. Felix tahtis ainult tunnikese, siis hakkas jälle toimetama. Mängis poodi, mängis elevandimängukatega, mis siin naride peal on, panid Johannaga neile nimedki jne. Selline mõnus olek. 

Õhtusöögiks läksime jälle restorani. Mõnus mahe valgus, hea tai toit, hea seltskond. Rahul, ma olen väga rahul. 

Kõige suurem National Geographicu hetk on aga nüüd, kus istun meie metsamaja verandal ning kohe veranda juures metsas askeldavad kaks elevanti. 

Bangkokist välja maaelu otsima

Kirjutan seda postitust meie väikesest majakesest keset metsa. Linnud laulavad. Köögiaknast paistab üks ahv. Nii värskendav ja rahulik on, mul on hea meel, et me oleme Bangkokist väljas. 

Üks naljapilt alustuseks:

Eile oli tegelikult suur päev. Algas sellises mõõdukas tempos asjade kokkupanemisega. Aitäh, Column Hotel, oli tore peatumine. Selline midrange hinnaklassis majutus oma ilusate vaadetega, basseiniga, suure toaga, kuid üsnagi kulunud interjööriga. Köögis oli siiski pliit, aga mitte ühtegi potti ega panni näiteks. :D

 

Hommikust sõime viimast korda seal samas. Tellisime Felixile peekonit ja friikaid ja loomulikult oli tal vaja järjekordset banana spliti. Selle üle oli mul küll hea meel, et uue hommikusöögi peale saab minna. Huvitav, et kodus võin sama hommikusööki süüa 5 aastat jutti, reisil on juba kolmas päev ilmselge liig.

Ja siis algasid seiklused. Esimene seiklus oli lennujaama saada. Tellisime takso. Juht ei rääkinud põhimõtteliselt sõnagi inglise keelt. Kui midagi öelda tahtsime, näiteks, et meil oleks vaja autorendi juurde minna, siis pidime seda tegema läbi Boldi rakenduse, mis meie keele kohe ära tõlkis. Kuidagi me sinna lennujaama siiski jõudsime ja mis suurem ime - läbi selle segaduse jõudsime ka autorendiputkani. Ega lihtne polnud, sest see lennujaam on hiigelsuur. Nägin kusagil lihtsalt Sixti märki ja läksin neilt küsima, nad juhatasid õige otsa kätte. 

Aga jah - autorent! Ma tõesti olen nii hulljulge, et rendin Tais, vasakpoolse liiklusega riigis, meile parempoolse rooliga auto. Mõtlesin eile kiirteel sõites, et tõesti, ma ei tea ühtegi oma sõbrannat, kes sama julgeks teha. Perepeale ehk veel võiks autot rentida ja mees siis rooliks, aga et keegi sõbrannadest üksinda, laps tagaistmel - vist olen ikkagi ainuke hull. Mis teha, selline ma juba olen. Ma lihtsalt kaalusin kõiki plusse ja miinuseid ning leidsin, et autorent on parim viis näha kohti, mida näha tahame. 

Ja palun, siin see on, meie Honda: 

Vasakpoolses liikluses olen tegelikult ju omajagu sõitnud. Olen seda teinud Suurbritannias, Maltal, Küprosel, sadu kilomeetreid Austraalias ja Uus-Meremaal (ja seda veel matkaautoga!). Eks esialgu oli eilegi veidi kõhe, Johannal palusin kullipilguga radu ja kaarti jälgida, sest mul endal oli liiga palju tegemist, et vasakpoolses reas püsida, aga mitte põõsasse sõita, sest vasakut külge on väga raske tunnetada. Lisaks näitasin järjepidevalt suunda kojameestega, sest no nii käe sees on see vasaku käega suunatule sättimine. Aga näete, saime hakkama. Saime sõidetud linnast välja lääne poole ja veidi lõunassegi. 

Meie esimene peatuspaik on praeguseks minu elu sürreaalsete paikade nimekirjas teisel kohal. Ma muidugi ei teadnud seda siis, kui koha peatuspaigaks välja valisin. Tundus tore kunstinäitus, mida Felixiga koos vaadata, pildi pealt nägin, et seal oli isegi Hulk, Felixi lemmik tegelaskuju Avengerist.  Kohta reklaamiti kui taaskasutatud metalliosadest tehtud kujude näitust.

Kujusid seal oli: 

Küll aga ei saanud me Google Mapsist aru, et tegemist on siiski mahajäetud lõbustuspargiga. Juba pileti ostmine oli keeruline. Kedagi piletikioskis ei olnud, lõpuks tuli jooksuga keegi naine kusagilt nurga tagant ja ütles, et me ootaks ning läks kedagi teist otsima. Keegi teine võttis meilt piletiraha (kokku 250 bahti ehk umbes 7 eurot) ning küsis, kas võib meist pilti teha. Eee... Okei... 

Ja see koht ise - no ausalt. :D Metallist kujusid oli ilmatuma palju, osa rohtu kasvanud. Lõbustuspargimasinad ei töötanud. Mingi hais oli üleval, Johanna pakkus, et see on peidetud laipade hais. 

Meil oli pidevalt tunne, et oleme kusagil filmis. Õudusfilmis isegi. Lootsime, et mõrvastsenaarium selles filmis puudub. Mina, mõeldes kõikidele nendele ulmekatele, mida elu jooksul näinud olen, lootsin, et me ei ole sattunud ajamasinasse või teisele planeedile või 10000 aastat tulevikku, kus inimkond juba ammu välja surnud on. 

Osade puidust sildadega kartsin, et need kukuvad konkreetselt läbi. Proovisin turvalisemaid kohti leida. 

Selle paiga nimi oli muide The Holy Land ehk siis Püha Maa, vahel tõlgitakse sellist nime kristlikes tekstides ka Tõotatud Maa. Lihtsalt... Mul ei ole sõnu. Ainuke sellest sürreaalsem koht, mida elu jooksul näinud olen, oli see Küprose mahajäetud kirik ja plastikust jõuluvanadega täistuledes turuplats. 

Kõige imelikumad olid siiski kuhugile tribüünile paigutatud metallist inimestekujud. Kui see ei ole hirmus, siis ma ei tea, mis on. 

Kuigi Felix oleks hea meelega sinna kummalisse paika edasi jäänud, siis meil sai Johannaga sellest haisust villand ja ütlesime, et peame ära minema. Läksime käisime vahepeal hoopis Macis söömas. Drive Inn, keegi normaalset inglise keelt ei oska. Kui oskab, siis aktsent on nii hirmus, et arusaamiseks peab küll kõiki kõrvu kasutama. 

Järgmine peatuspaik teel oli hoopis teistsuguse võnkega. Tegemist oli ülisuure koopaga, mille sees, otse loomulikult, olid buddhakujud. Seekord nägime ka esimest korda ahve! Jee, Bangkokist välja, loodusesse! Üks tahtis küll Felixit rünnata mingi hetk, mille peale õpetasime poisile, et ahvile ei tohi silma vaadata. Selle peale kõndis ta kogu aeg pea maas, mis oli teine äärmus, mida murda üritasime. Lõpuks mängis Johanna ahvi ja mina Felixit ja demonstreerisime, kuidas on okei ahvidega suhelda, et ei peaks pea maas käima. 

Aga koobas oli tõesti vinge, nimeks Tham Khao Luang: 

Felix kartis vahepeal, et pikutav Buddha ärkab üles nagu mingi kivikoletis Johanna telefonimängus. Meenutasin talle, mida Buddha inimestele ütleb, et ta on sõbralik ja tahab, et ka kõik teised sõbrad oleksid. Rahunes. :) 

See valgus oli taevalik: 

Päeva viimaseks peatuspaigaks valisin ranna. Olime juba mitu päeva Tais olnud ja randa polnudki veel jõudnud! Seda viga tuli parandada. 

Ühtlasi soovisime Eestile palju õnne sünnipäevaks! Olen kord varem olnud Eesti sünnipäeval välismaal, see oli 9 aastat tagasi Angkor Watis. Nüüd jälle ja kusjuures üldse mitte kaugel Angkorist. Noh, maailma mastaabis. 

Ööseks sõitsime Elephant Rescue Centerisse, kus oleme järgmised 2 ööd. Ja täna on juba safari, mis algabki 15 minuti pärast! Mul pole muud öelda, kui, et armastan seda elu!

Perepäev

Täitsa lõpp, mul olid eile korralikud blogikirjutamisplaanid, aga jäin lihtsalt lambist Felixiga magama. Meil oli eile perepäev, tuli siis ühine magamaminek kah teha. 

Selle reisi perepilt: 

Otsustasin siis, et pärast üleeilset veedame päeva koos, ei lase neid enam silmist. Kohe alguses muidugi feilisin, sest ma olin nii väsinud, et ei jaksanud nendega hommikusöögile minna, jäin koju puhkama. :D Johanna ja Felix käisid ise oma american breakfastil. Mina sõin ärgates poest ostetud porgandeid, õunu ja müslit. 

Noortel oli ikka sama värk: 

Meie esimene ühine ettevõtmine oli Mahanakhon Skywalki külastamine. Taksoga keeldusin minemast, ma lihtsalt ei või seda ummikus passimist enam ära kannatada. Saime hoopis esimest korda Skytraini kasutada! 

Tere hommikust, Bangkok!

Skytraini ooteplatvorm: 

King Power Mahanakhon on oma 314. meetriga Tai kõige kõrgem ehitis. Selles on nii kortereid kui äripindu, samuti hotell. Korterid pidid maksma 1-17 miljonit dollarit ning seega olema ühed kõige kallimatest terves Bangkokis. 

Skywalk oli muidugi põhjus, miks torni nii väga külastatakse - tegemist on ikkagi 76. korrusel paikneva klaasist põrandaga ja ideaalse kohaga, kus Instagrami pilte teha saab, Tai siluett taustaks. 

Muidugi läksime ka meie sinna. Ma ei tea, kas olen maininud, aga ma kardan kõrgust. Aegade jooksul on see paremaks läinud ning madalamaid kõrguseid saan juba ületada, kuid 314 meetrit on ka minu jaoks selgelt liiga palju. Felixil sama lugu, tema ei julge läbipaistva põranda peal üldse kõndida ja seda juba beebist alates. Panime siiski need kohustuslikud sussid jala otsa ja võtsime end kokku. 

See oli väga hirmus, ma ei julgenud alla vaadata. Põhimõtteliselt võtsin protesteeriva lapse sülle, jooksin kiirelt üle põranda, Johanna tegi pildi ära ja tulime tagasi. :D Johanna ise kõndis rahulikult ringi ja poseeris mulle. Ütles, et ta ka kunagi kartis, aga nüüd enam mitte. Tegi mingit tsikibrikit oma mõistusega. 

Pärast vaatasime niisama seda Bangkoki linna. Bangkok on Tai kõige suurem linn ja ühtlasi ka riigi pealinn. Bangkokis elab 9 miljonit, metropolis üle 17 miljoni inimese. Ja kuigi ma eile näitasin neid vaesema piirkonna pilte, siis tegelikult on suur osa linnast siiski pilvelõhkujate päralt. 

The Essence of Parenthood: 

Piletid Taevakõnnile on olnud kõige kallimad vaatamisväärsuste piletid siiamaani, kokku maksin umbes 72 eurot meie kõigi eest. Samal ajal võrreldes muude linnade vaatamisväärsuseid, siis on ikkagi odav. Lisaks katuse külastusele saime külastada ka multimeedia näitust, see oli veel kõige lahedam. Ma nii armastan neid valgusemänge, võiks Eestis ka rohkem selliseid olla. Mängisime ja trikitasime ja tegime palju pilte. Kui ma muidu ei viitsi väga mängida, siis valgusega - hea meelega! 

Külastuse lõpuks olid meil kõhud väga tühjad, läksime kõrvalasuvasse hoonesse lõunat sööma. Ma võtsin järjekordse pad thai, Johanna rameni ja Felixile saime salati, jess! Seal sai selle ise kokku panna ning seega oli ideaalne. Suskasime sisse kõik, mida see poiss üldse sõi ja ta tegelikult sõigi üle poole salatist ära, oli väga rahul ja mingit friikartuli küsimist ei tulnud. 

Aga see polnud veel kõik! Perepäev on ikka perepäev, seega meie järgmine sihtkoht oli üks järjekordne Bangkoki kuulus tempel. Ma tahtsin, et Johanna ja Felix ka seda kogeda saaksid. Johanna oli alguses kahtlev, aga ütlesin, et sinna saab paadiga ja siis ta leebus. Natuke ronge ja paar sammu ja paadipeatuses me olimegi. Paadid on siin ühistranspordi osa, mis on äärmiselt mugav. Kahjuks on ka prügi ühise eluviisi osa ja see ei ole enam üldse mugav: 

Meie sihtpunkt Wat Arun ehk Koidikutempel: 

Wat Arun oli igal pool nimekirjas kui üks peamisi vaatamisväärsuseid Bangkokis (lisaks nendele teistele peamistele vaatamisväärsustele, onju). Ma juba leppisin, et sinna ei jõuagi, aga siis otsustasin ikkagi eile, et ah, lähme vaatame järgi. Kuigi see päev oli ülikuum, väljas oli 34 kraadi ja niiske ning me jõime vahetpidamata, siis mul on hea meel, et käisime, nii enda, kui noorte pärast. 

Wat Arun oli ise ka võimas muidugi. Need stuupad olid palju suuremad kui ma oleks arvanud, sinna kesksele stuupale sai poole peale ronida hästi järske treppe mööda, ka see oli elamus. Rahvast oli muidugi palju, mis seal salata ja vahel tundus, et minestame kuumast, kuid ära me selle tiiru tegime. 

No vaadake, kui suured: 

Detailid olid ka ilusad. Kulda oli vähem, aga halli-värvilise kombinatsioon oli äge: 

Päris palju inimesi oli mingites aasia printsesside ja printside kostüümides ja lasid end pildistada. Johanna arvas, et äkki on mingi koolilõpetamine vm. Ma ise arvan, et need on need rendiriided, mida templi sissepääsu juures pakuti. Saad riided ja siis Wat Aruni taustaks ja pärast naudid neid kiitvaid kommentaare ja laike. 

Päeva üks ilusamaid osasid oli, kui istusime Felixiga Buddha ette maha ja sosistasin talle, kes see Buddha on ja miks ta selline on ja miks meie kõrval inimesed tema ees kummardavad. Felix kuulas huviga ja küsis palju küsimusi. Vot see on mälestus eluks ajaks. Läheb kindlasti parimate mälestuste kausta. Minu jaoks väga suur asi. 

Hiljem uudistasime gongi. Felix kaebas jälle selle üle, et kõik talle "baby, baby" ütlevad. Ta ei ole ju beebi!! Isegi hiljem hotellitoas panin tähele Minecrafti tegelaste omavahelist vestlust, kus üks ütles teisele "Baby" ja siis teine vastas: "I'm not a baby, I'm a kid!" Selliseid dialooge võib selle väikese pea seest siis leida. 

Buddhakujusid oli seal templikompleksis muidugi rohkem kui vaid see suur, palju rohkem oli neid. Omamoodi sürreaalne isegi... 

Templis kõndisid ringi mungad, ka nendest rääkisin Felixile. Üks munk pani nööre inimestele randmete külge, õnnistas neid isegi, see oli terve rituaal ja soovijaid oli vist üle 20 seal sabas. Väga huvitav vaadata, taaskord. Felix muidugi küsis, et miks see munk niimoodi teeb, aga sellele ma ei osanudki vastata. 

Aga eks tõsi ta on, et keskpäevases kuumuses me seal kaua olla ei jaksanud. Läksime siis hoopis sinna Lumphini Parki, mis eelmisel päeval õnnetult külastamata jäi. Olin Felixile parki tutvustanud sellega, et seal saab vee peal "luikedega sõita". Johanna oli ka üllatavalt elevil. :D Nad on ikka naljakad mul, ausalt. 

Luige peale meid siiski ei võetud, see oli väiksematele inimestele. Saime pardi peale minna, Felix keskele. Niimoodi me seal järve peal siis väntasime, purskaevust sai aeg-ajalt jahutust. Kogu atraktsioon oli veel tasuta ka, täitsa uskumatu. Kuigi ausalt, eks siin pooled asjad ongi põhimõtteliselt tasuta. Wat Aruni pilet oli näiteks 5 eurot ja 80 senti. Veepudel (ka koka ja sprite jms) maksab tänaval 58 senti, poes poole sellest. Poes nägin tegelikult isegi 17-sendist veepudelit. 

Lumphini pargis saime ka esimese mänguväljaku kogemuse. Felix oli sillas. Hüppas ja kargas ja ronis seal koos teiste turistide ja kohalikega. Teised lapsed olid väga erinevad temast, teiste riietega, teiste nahavärvidega, hoopis teistsuguste vanematega. Felix ei teinud teist nägugi. Ta pole mu käest näiteks kordagi küsinud rassiga seotud küsimusi. Nii huvitav on vaadata. Tema jaoks pole see midagi, mille peale ta mõtleks. 

Lumphini park on kuulus ka oma varaanide poolest ja neidki me Felixiga nägime (Johanna läks vahepeal Uniqlosse šoppama). Kusjuures olime õnnega koos, sest nägime kahte pooleteisemeetrist isendit kaklemas. Tüliõunaks oli üks suurem kala, mida nad siis muudkui teineteiselt ära tõmmata üritasid. Lõpuks tulid ka varesed oma osa saama ja nii seal see külavõitlus siis toimus. 

Koju jõudsime napilt enne, kui bassein kinni pandi. Saime nautida meie viimast ujumist selles kohas taustaks päikeseloojang ja pilvelõhkujad. Väga ilusad hetked. Ideaalne perepäeva lõpp. Felix saab järjest julgemaks ka, juba hüppab ise suurde basseini vette, mida ta veel Tallinnas ujumistunnis teha ei tahtnud. 

Okei, see polnud tegelikult perepäeva lõpp. Käisime ikka õhtusöögil ka. Seekord sai Felix friikaid ja banana spliti, Johannal oli pad thai ja mul ananassiriis krevettidega. Täitsa okei. 

Ikka megailus päev oli! See oli ühtlasi ka meie viimane päev Bangkokis, edasi tulevad juba uued seiklused, nii ootame! Aitab sellest suurlinnaelust.