Hispaania reisi lõpust ja muust

Andke andeks, kallid sõbrad. Hispaania reisi lõpust alates oli mul tervisega probleeme ja selle tõttu jäi ka reisi lõpp korralikult kajastamata. Lisaks sellele oli mul mingi aeg tunne, et ma tahaksin üldse rohkem arvutivaba elu elada ja mitte liiga palju aega jäädvustamisele kulutada. Seega kaalusin kogu blogi kinnipanemist ja endale mõne muu hobi hankimist. Paraku on blogimine ikkagi mu lemmikhobi ja sinna ma midagi teha ei saa. Ei tea, kas see on siis mu ego või enesetõestamisvajadus, aga ma tunnen pidevalt, et tahan midagi teistega jagada. Üritan aga mitte üle mõelda ja lihtsalt teha seda, mis meeldib. Seega, siin see on: Hispaania reisi lõpp.

Meie viimasel täispäeval otsutasime minna tagasi Kataloonia Kunstimuuseumisse nagu ma eelmises postituses kirjutasin. Seekord teadsime juba täpselt, mis meil eelmine õhtu nägemata jäi ja mida me näha tahtsime.

Mina tegin esialgu ringi peale äranägemata renessansile. Neil oli isegi paar Velàzquezi ja Rubensi teost. Siin aga üks näide Seguidor de Robert Campini (kunstniku nimi ongi Robert Campini Järgija :D) teosest "Neitsi imetab last". Ühtaegu võigas, ühtaegu imelik (no vaadake selle lapse nägu), aastast 1520 pärit pärl:

Rohkem meeldisid mulle muidugi 19. ja 20. sajandi teosed. Ma olin näiteks täiesti lummatud 4 kunstniku ühiselt loodud mosaiikkeraamikast, kunstnikeks olid Homar, Serra, Pey ja Carreras ja teos valmis 1905-1906. Nimeks "Naised korjavad puuvilju" - hea lihtne nimi, kas pole?

Kogu püsiväljapaneku lemmikteos oli siiski Vidali kaunistatud klaasidega uks:

Katusel käisime emaga ka. Taaskord nägime ilusaid vaateid ja nautisime päikest. Mina olin selleks ajaks endale nii palju ville saanud, et pidin plätadega käima. Loomulikult tekitasid uued jalanõud veel ville juurde, niiet vahepeal ma täitsa lonkasin:

Vaade katuselt. See jurakas taustaks on Barcelona kuulus teletorn:

Vaade katusele. Taustaks Barcelona kuulus sinine taevas:

Siis veelüks pilt muusemi suurest saalist. Sellist valgust ei saa patta panna:

Kogu õhkkond kohe õhutas looma. Ilus valgus, rohelus soojus. Tegin emast mõned komponeeritud pildid:

Hispaania on tõesti väga viljakas maa ja ma ei mõtle ainult neid kasvuhoonemaasikaid, mida siin Eestis juba paar nädalat saada on. Ma ei olegi kordagi veel muusikast kirjutanud, kuigi ise lõpetasin klassikalise kitarri eriala ja hispaania autorite teoseid olen mänginud kui palju... Hispaania on tõesti ka kitarririik ja erinevatel tänavanurkadel näeb muusikuid tihti. Vähese ettevalmistuse tõttu ma kontserdipileteid meile ei hankinudki ja sellest on mul natuke kahju. Sellele vaatamata kuulsime mitmeid versioone nii klassikalistest lugudest nagu Bachi esimene tšellosüit kui ka "Girl for Ipanemast":

Aga nüüd siis, sõbrad - toit. Proovisin ära paella ja prae kõrvale pakuti tapasid. Kuna me sõime tavalises tänaval paiknevas välikohvikus, siis ilmselt tippklassi toitu oodata olekski palju olnud. Aga kahjuks ma pean ütlema, et mulle ei maitsenud see toit üldse. Eelroogadeks olid kartulikoogid ja juustusaiad, mille üle ma tegelikult ei kurda ka, aga see paella... Jep, toidureise ma ilmselt ei teeks.

Päeva teine vaatamisväärsus (normaalse tempoga kaks päevas ongi paras) oli Güelli maja. Või õigemini, paremini sõnastatult, Güelli palee. Ehitajaks loomulikult Gaudi ja valmimisaastateks 1886-1888.

Güelli palee asub väljaspoolt mittemidagiütlevas tänavas ja väga tagasihoidliku fassaadi taga. Seest on see aga tõeline meistriteos. Nii palju detaile ja kunsti ja läbimõeldud mõtteid...

Antoni Gaudi ehitas hoone tööstusmagnaat Eusebi Güellile ja tema perekonnale. See projekt oli üks Gaudi varasematest suurtest projektidest, praegu on hoone UNESCO kaitse all.

Kogu maja valmimiseks läks muidugi suur hulk varandust, vahepeal oli Güelli sekretär isegi täitsa mures olnud, kuigi Güell oli omal ajal üks maailma rikkamaid inimesi. Palees oli tõesti kõike uhket ja paremat: täispuidust seinad, põrandatest rääkimata, mosaiikvannitoad, imelised käsitöödetailid igas toas, mitmekordsed ornamentidega aknakatted ja värvilised vitraažid. Ainuke asi, mis mind veidi häiris, oli tõsiasi, et valgust oli ikkagi vähe. Põhjamaa inimene nagu ma olen, hindan suuri aknaid ja avarust. Ilmselt hispaania päikese käes elades ei olekski see nii rusuv, ehk nad tahavadki pigem pelgupaika kuumuse eest ja mõnusat jahedat atmosfääri?

Katus oli minu meelest kogu maja vingeim oma kaunistatud korstendega:

Toon-toonis:

Pärast põhjalikku uurimistööd Güelli palee valdkonnas läksimegi tagasi Sitgesesse, et hommikul omad asjad pakkida ja pärastlõunal Gironast tagasi Tallinna lennata.

Mis ma kokkuvõtteks võin öelda?

1. Emaga reisimine on raske, aga mul on ikkagi hea meel, et ma seda tegin. Õppisin nii ennast kui teda paremini tundma ja meil oli päris palju ilusaid hetki koos. Päris ausalt öeldes ilmselt teist korda täitsa kahekesi ei läheks, küll aga kambaga. Seltsis segasem!

2. Euroopas on palju avastada, ei peagi iga kord 10h lennukiga sõitma, et midagi uut näha.

3. Külmal ajal päikesereisile minna on jätkuvalt parem kui soojal ajal veel soojemasse kohta reisida.

Aga Barcelona plussid ja miinused ka.

Plussid:

1. See on hea soe linn, kliima on ideaalne, vähemalt aprillis kindlasti.

2. Väga-väga palju kultuuri, mida näha. Muusika, kunst, flamenko, arhitektuur. Ma ei tea, kui kaua mul aega läheks, et kasvõi kõik suuremad asjad nähtud saaks. Nädalaga ei õnnestunud.

3. Hea tšill õhkkond: meri, jalutamine, päike, baarid, noored ruladega, noored ilma ruladeta, kaunid daamid kokteilidega, kaunid daamid koertega... Mingi hetk tekkis tunne, et nad kõik siin ainult puhkavadki vist.

4. Barcelona on ainult 3,5 lennutunni kaugusel, rahaks ikka euro ja inglise keelega saab hästi hakkama. Kõik suured kultuuriasjad on paigas ja tuttavad (ma räägin vetsudest, kahvlist-noast, elementaarsest viisakusest ning toiduvalmistamisel kasutatud toorainest), pärast aasiareise olen hakanud mugavust rohkem hindama.

5. Ühistransport on väga mugav, metrooga saab kiiresti ja lihtsalt erinevatesse kohtadesse.

6. Hispaanias on kuidagi selline kuninglik õhkkond, vana ja pidulik, aga väga soe. Meenutab natuke "Game of Thronesi" Kings Landingut. Kes teab, see teab :)

Barcelona miinused:

1. Muuseumipiletid on kallid. Kui üldine hinnatase on Tallinnaga võrreldav, siis muuseumipiletid ja kultuuriüritused on ikka hoopis teisest klassist. Näiteks Sagrada Familia pilet läks kahepeale kokku 58 eurot, väiksemad kohad olid umbes 10-14 eurot inimese kohta. Muuseumide peale läks meil kindlasti rohkem raha kui toidu peale näiteks.

2. Kui Ryanairiga tulla, siis lennujaam on kaugel. See on üldine mure Ryanairi puhul, aga lihtsalt kui midagi saaks muuta, siis tahaks linnale lähemal asuvasse lennujaama maanduda.

3. Majutus kesklinnas on väga kallis. Sitgesi hotell aga oli täiesti okei. Seega - kellele ei ole kesklinna hotell hädavajalik, sellel pole probleemi. Teised, varuge raha.

Üks segamini toa pilt meie Sitgese majutuskohast:

See ongi siis selleks korraks kõik. Mu uus reis juba paistab silmapiiril ning vahepeal teen ehk mõned postitused ka meie oma Eestimaakesest :)

Kallid ja aitäh,

Saara

Mida sina reisilt ootad?

Barcelonal on kuidagi eriliselt nooruslik ja rõõmus vibe, ma arvan, et ranna- ja baarituristidele oleks see linn just see õige. Siin on soe, võrdlemisi odav ja hästi kerge tunne nii üleüldiselt. Ma ise tunnen, et see kergus mind ei tõmba, vähemalt hetkel mitte, aga teiste jaoks soovitaksin küll.

Sitgesis on samuti hea kerge, mõnus mereäärne olek. Jalutame pea iga päev rannapromenaadil ja nendel armsatel tänavatel. See tundub täpselt selline koht, kuhu tulla näiteks oma kirjanikutööd tegema.

Meie ei tulnud siia siiski kirjanikutööd tegema, kui mu igapäevane blogimine välja arvata. Meie tulime puhkama ja turistielu elama. Viimased kaks küll alati käsikäes ei käi, sest turistielu elamine on tihti päris väsitav. Samas olen lugenud, et puhkus ongi teistmoodi töö.

Eile alustasime oma päeva minnes Barcelona randadele, nn. Barcelonettasse. Sealt sai ka köisraudteele, mida tunniajasest ootejärjekorrast hoolimata ikka nägema pidime. Ootamine oli seda väärt.

Eriti meeldib mulle sopistunud rannajoon ja korrapäraselt kasvavad palmid platsil:

Barcelona rannasoppides on purjekaid ja laevu mustmiljon. Sellele vaatamata on meri ilus sinine:

Sõitsime üle linna ja üle nende ilusate kevadroheliste alleede:

Ülevalt mäelt oli näha ilusaid vaateid tagasi Barcelonale. Seal kuulsime korra ka eesti keelt, naised läksid aga nii kiiresti mööda, et ei jõudnud "Teregi" öelda. Tegelikult ma ei ole kindel, kas üldse peaks...

Vaade mäele oli samuti ilus. Kui ma kunagi rikkaks saan, siis ööbin seal hotellis:

Jalutasime pikalt läbi aia, lausa nii pikalt, et hiljem avastasin, et mu nägu on täiesti põlenud. Ise veel arst, aga päiksekreemi peale ei pannud, tahtsin Ville moodi ära päevitada ennast. Täna ma seda viga teha ei tohi. Vabandust, parandus: täna ma seda viga ei tee.

Läksime mööda ka staadionist, FC Barcelona fännid, vaadake:

Nägime palju ilusaid taimi, vahel mul on tunne, et ema ainult neid vaatabki. Ütleb mulle erinevate taimede nimesid ja kui mõnda ei tea, siis arutleb pikalt, et mis see olla võiks. Eks ta meil üks väike botaanik ole :)

Lasin endast kah ühe taimega pilti teha. Tüütasin ema küll kohutavalt oma nõudmistega (fokusseering, kompositsioon, suurendus), aga pilt tuli päris rahuldav:

Aga mida mina siis reisilt ootan? Minu lemmikelamusteks on ilusad vaated ja kunst/arhitektuur. See on ikka nii olnud ja ei ole ka seekord erinev. Kui päeva esimeses pooles nägime ilusaid vaateid köisraudteel olles, siis päeva teine pool oli täidetud kunstiga: külastasime Kataloonia Rahvusliku Kunsti Muuseumi.

Maja oli äärmiselt ilus, ehitatud 1929 maailmanäituse jaoks (sama näitus, kus suvel Milanos sai käidud) ning nüüd teenib ta meid edasi kui Kataloonia kunstimuuseum. Maailmanäituse jaoks olid ehitatud ka Hispaania väljak koos väravatega, millele muuseumi eest imeline vaade avanes:

Barcelona oma 4,7 miljoni elanikuga tunnetab väga hästi, et on Kataloonia pealinn. Üldse on siin katalooniks olemisele päris palju rõhku pandud. Neil on tegelikult oma keel (mis on näiteks Andorra riigikeelekski), Kataloonia lipud lehvivad igal pool, küsimustikes olen juba mitu korda pidanud vastama, et kas me ööbime Kataloonias või väljaspool seda. Kataloone loetakse ka ametlikult rahvuseks. Meie maakonnad nii iseteadlikud ei ole... Kaardi peal on Kataloonia siis selline:

Aga pöördugem tagasi kunstimuuseumi juurde. Kunst on midagi, mis mind alati liigutab. Samuti on see midagi, mille kaudu tunnetan, et elu on tõesti ilus. Ma ei saa ööbida alati viietärnihotellides ega süüa luksusrestoranides, aga maailma parimat kunsti vaadates on mul tunne nagu ma tõesti teaks, mis elu päriselt väärt on.

Muuseumis eksponeeritud teosed olid väga huvitavad. Enamjaolt oli tegemist võõraste nimedega, aga Casas ja Masriera ikka koitsid kusagilt. Vidal meeldis väga...

Meil mõelmal jäi üle poole muuseumist tegelikult nägemata, läheme täna tagasi, pilet kehtib väga mugavalt kaks päeva.

Sinna majja on ka lausa lust tagasi minna:

Ilusat reedet, sõbrad!

Andorra

Andorra on väike riik, mis asub Hispaania ja Prantsusmaa piiril Püreneede vahel kaitsvas orus. See on üks väiksemaid riike Euroopas, pindalalt Eestist sada korda väksem (467 ruutkilomeetrit). Inimesi elab Andorras 85 000.

Mina ei olnud Andorras kunagi varem käinud ja ema käis seal viimati 21 aastat tagasi. Meil mõlemal oli aeg seda riiki külastada ja nii me hommikul kell 10 oma rendiautoga sõitma hakkasime.

Ilm oli ilus ja vaated imelised:

Mäed hämmastasid meid mõlemaid. Sellise suure ilu nägemine on ikka täielik teraapia, väga hea vaheldus linnapuhkusele. Tegime mägede taustal pilte:

Meie hotellist Andorrasse oli 3,5 tundi sõita. Sinna sõitsin mina ja tagasi ema. Sygic kaardiks ja autoks Škoda, millega me mõlemad ka Eestis sõidame, mis seal valesti saab minna, eksole? Päris libedalt see reis siiski ei läinud, natuke närvitsemist oli appiga, natuke autoga ja natuke liiklusega, aga kohale me jõudsime.

Vahepeal sadas ka natuke vihma:

Andorras oli hoopis teistsugune õhkkond kui Hispaanias, pigem meenutas see mulle eelmisel aastal nähtud Šveitsi või varasemalt külastatud Austriat - väike linn, mäed ümberringi. Õhk oli palju jahedam, kui Hispaanias, vaid 13 kraadi. Ema vahetas seeliku pükste vastu ja hakkama saime ikkagi.

Lõunat sõime buffees, kus 16 euro eest sai süüa nii palju, kui hing ihaldab. Hinna sees olid ka joogid. Ma pugisin end ikka korralikult täis: alustasin sushist, siis vahemagustoit, siis karbid ja salat, siis teine magustoit ja vein ja siis veel kolmas magustoit. Kõnnitud sammud tuleb tasa teha, eksole? :D

Soolane vahepeala ja üks magustoitudest:

Edasi jalutasime Andorras ringi, leidsime ühe eriti armsa jalutusraja, millelt nautisime vaateid kogu Andorrale:

Viimase pildi tegemise ajal pidin peaaegu püksi pissima, sest nii jube oli. See kõrgusekartus läheb mul aastatega ainult hullemaks. Emal, nagu näha, kaob aga täiesti.

Kodutee oli juba pingevabam. Esialgu küll hoidsin tugevasti turvavööst kinni ja kurtsin kogu aeg, et ema sõidab liiga kiiresti, aga siis poole tee peal lõdvestusin. Kokkuvõtteks võib öelda, et läks hästi see meie väike väljasõit. Mina küll närvitsesin omajagu, selle ma tunnistan kohe üles. Ema hakkas mind tagasiteel isegi parodeerima. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, see kõik oli väga tõsi. Vahel on nii raske leida tasakaalu probleemide eskaleerimise ja nende unustamise vahel. Ma loodan, et ma ükspäev saan nipi kätte.

Ema tahtis homme vara alustada, eks ma siis poen ka põhku. Buenos noches kõigile!

Kirikud ja erootika

Täna oli kuidagi kehva päev. Magasin halvasti, nägin unes igasugu tülisid ja hommikul vihastasin end seaks, kui juba mitmendat korda valesti kaarti olin vaadanud.

Hommikune mereäärne jalutuskäik tundus aga nagu tõeline puhkus, see rahustas:

Rongiaknast vaatasin ka rahustavat Vahemerd:

Barcelonas tahtsime kõigepealt selle Katedraali siis ära vaadata kui ühe põhilise vaatamisväärsuse Barcelonas. Hiigelkirik, mida ehitati umbes 600 aastat, pidi olema üks võimsamaid ja ilusamaid Hispaanias, ehk kogu katoliku kiriku maailmas üldse.

No jaa, seest pole paha:

Väljast on ka päris kobe, eksole?

Detailid olid ilusad:

Katusevaadete üle ei kurda:

Paraku jäi aga kogu kirik siiski veidi magedaks, enamjaolt selle tõttu, et La Sagrada Familia oli nii ilus, nii helge ja nii terviklik. Nende raudvõrede taga olevad pühakukujud olid kuidagi eriti ängistavad ja mul ei olnud mingit tunnet, et oleksin Jumalale lähemale saanud. Gaudi vaatas tulevikku, La Catedral aga minevikku. Katus oli ka tagasihoidlik, Milano Duomoga ei anna üldse võrrelda. Igastahes, veidikene pettumust tuli juurde.

Üks teine pettumus oli Basilica de Santa Maria del Mar, mis ei olnudki see, vaid hoopis Basilica de Santa Maria del Pi. Seda avastasime alles siis, kui sees olime :D

Sain ühe ägeda pildi sellest väikesest kirikust, see veidi korvas ebaõnnestumistunnet:

Pärast kirikuid oli meil pühadusest kopp ees ja otsustasime sööma minna. Veensin ema minuga ilusasse restosse tulema ja see oli tegelikult üks mu päeva tipphetk :) Ilus kolmekäiguline set meal ja kaunis vaade Barcelona vanalinna tänavatele.

Uhke koht, kas pole?

Söök meeldis mulle ka:

Pärast pidurooga ja mõnusat jutuajamist otsustasime midagi toredat teha. Barcelonas on Hispaania ainuke Erootikamuuseum ja sinna me suundusimegi.

Lapsed, ärge vaadake.

Muuseumis oli ajaloo erinevatest etappidest kõikvõimalikku erootilist. Ma pilte ei hakka siia panema. Panen hoopis ühe tsitaadi Marilyn Monroelt, mis mulle väga meeldis:

Keegi muuseumitüdrukutest etendas Monroed ka rõdul, et külalisi meelitada:

Minu meelest oli üsna huvitav ja vinge muuseum, ema meelest oli Kopenhaagenis olev samalaadne toode palju ägedam. Eks siis ole näha, kui kunagi sinna jõuan :)

Päeva lõpetuseks jalutasime niisama linnas ringi, mööda jalakäijate alleed La Ramblat ikka allapoole mereni. Nägime suveniirikauplusi, lillepoode, välikohvikut. Kanepi lõhna tundsin küll iga 10 minuti tagant. Koeri on ka palju, nendega nad siin jalutavad oma rahulikus tempos. Kasse olen 4 päeva jooksul näinud kahte.

Turul käisime ka korra, seal oli tõesti kõike paremat:

Tänavakunstnikud olid väga uhked:

All mere ääres oli suur sammas Columbusele, kes ise oli teadupärast itaallane, aga kes seilas Hispaania katoliiklike monarhide nime all ja kellest sai alguse hispaania kultuuri levitamine Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, mis meile praegugi väga tuttav on.

Tubli oled, Columbus:

Päeva viimase pildi panen kaasaegsematest purjekatest. Need on ka ilusad :)

Kokkuvõttes polnudki päeval ju midagi erilist viga, aga puudus see "vau-effekt", mida alati ootan. Loodan, et see ei tule sellest, et ma juba nii mõneski kohas käinud olen ja uut leida ei suuda. Peaks vist ise rõõmsamalt ja avatumalt ringi käima ja mitte vihastama tühiste asjade peale. :)

Üritan homme oma parima anda.