Roheline on mu uus lemmikvärv

Kuidas see ei saakski olla, kui ärkad üles sellise vaatega?

Meie hotellis on väga vähe rahvast. Sõime kahekesi hommikusööki. Söök ei olnud just väljapaistev, aga hotelli miljöö on lihtsalt sõnatuksvõttev. West Wood hotell asub otse metsa ääres, kesklinnast läänes ning väga vaikses piirkonnas.

Võtsime hommikul rahulikult. Me tegelikult ei olnudki päevi ära planeerinud. Imestan, et ma kõige selle planeerituse sees ise nii rahulik olen. Mul on kuidagi tunne, et läheb hästi, ükskõik, kuidas. Sellisele vanale neurootikule nagu mina on see väga mõnus vaheldus :)

Siin on pilt gollumist ja ta tüdruksõbrast. Mõtlesime, et ei tea, kas kohalikud nii valgeid üldse kunagi näinudki on? Noh kindlasti on, aga olgem ausad, tänaval ei oleks ka porikamoflaažist abi. Üks selle reisi väiksemaid eesmärke on veidi päikest oma nahale saada.

Jalutasime pärast hommikusööki tunnikese Nairobi tänavatel. Ville ütles juba eile, et talle siin meeldib. Ville oli nimelt paar päeva tagasi just Mumbaist tulnud ja ütleme nii, et sinna ei taha ta mitte kunagi tagasi minna - auto autos kinni, must ja porine ja väga palju rahvast. Nairobi paistab esimese päeva järel päris puhas linn, teeb Aasiale kindlasti silmad ette (va Singapur siis, eksole). Tänavatel on ruumi ja vaatamata vasakpoolsest liiklusest, on sealt võimalik eluga üle saada ja mitte liiga palju selle juures paanitseda (meenutame siinkohal kohutavat Saigoni).

Muide, ma ei olegi veel Keenia kaarti üles pannud. Väike meeldetuletus geograafiast:

Et jah, sellise koha peal me siis praegu oleme. Et iseennastki veidi targemaks teha, siis esimeseks vaatamisväärsuseks valisime Nairobi Rahvusmuuseumi.

Muusem oli veidi vanaaegne, pigem inglise koloniaalstiili meenutav ehitis. Keenia oli Inglismaa koloniaalriik ja sai iseseisvuse alles 1963. aastal. Mõjutused on hästi tunda, kasvõi meie oma hotellis (mis on tegelikult supertore ja annab sellist mõnusat vanaaegset tunnet nagu filmidest oleme näinud).

Lisaks kogu Keenia looma- ja linnutopistele olid seal esimeste inimeste kondid ning tööriistad. See oli selle muuseumi parim osa. Keeniat loetakse ka inimkonna hälliks, sest just sealt on leitud meie esivanemate kõige vanemad jäänused. Nägin täna meie eellase koljut, mis oli 3.5 miljonit aastat vana. Miljonit! Me oleme ikka nii väikesed ja meie elu on lihtsalt üks etapp kogu selles hoomamatult pikas ajas. Minu jaoks pigem kergendav, kui hirmutav.

Kõndisime muuseumis mitu tundi. Seal oli näitus Keenia ajaloost, uuemast kunstist, siis Keenia panga 50. juubeliks tehtud rahanäitus ja eriti kaunis näitus akvarellmaalingutest. Tegime muidugi palju pilte. Üks säravamaid on siin, nimeks panin Ville Unenäoline Kimäärolend:

Muusemi kõrval oli madudemaja. Kui Kaidi pelgab rotte ja Miina ämblikke, siis minu jaoks on maod need, mille varjugi ma näha ei tahaks. Hoidsin Villel käest kinni nagu see 16-aastane, kelleks mind peeti. Enamik madusid olid oma akvaariumis ja läbipaistev, aga siiski usaldatav klaas hoidis vajalikku distantsi. Kandilise maja sisehoovis oli aga õu, kus maod vabalt ringi roomasid. Õnneks-õnneks-õnneks oli kogu jubedus piiratud suure aiaga.

Nägime akvaariumites igasuguseid madusid alates väikestest ja ohututest kuni kobrade ja mambadeni välja. Kõigil olid juures märkmed mürgisusest ja sellest, et milline vedelik nendest hammastest välja voolab - kas tegu on tsütotoksilise või neurotoksilise või hemorraagilise mürgiga. Päris rets. Keskplatsi oli ka raske vaadata, sest need puud ja kivialused olid kõik usse täis. Üks hakkas isegi seinast üles ronima, Ville oli juge ja tegi pilti samal ajal, kui ma kusagil teise seina ääres kössitasin.

Hirmust hoolimata jõudsin järeldusele, et tegelikult on maod ainult jalgadeta sisalikud ja pärast seda taipamist suutsin asju veidi rahulikumalt võtta. Nägime seal ka kilpkonnasid ja paari krokodilli. Puhkasime jalgu botaanikaaias, mis oli nii väike, et isegi mu vanaema kartulipõld teeb sellele platsile silmad ette. Roheluse taustal pilti teha oli samas päris tore.

Üritasin end ilusaks sättida: :D

Ville ei pidanud sättima, tema on niisama ilus:

Plaanitud nagu me olime, otsustasime järgmisena selle linnaga paremini tuttavaks saada ja läksime Nairobi Rahvusvahelise Konverentsikeskuse katusele vaadet nautima. See oli üks hea mõte.

Katusel oli neil seal 360-kraadine vaade kogu linnale. Lisaks askeldas meiega kaasa ka tore onu giid, kes veidi tutvust tegi. Õigemini rääkis ta nii kiiresti, et ma ei jõudnud kõike fikseeridagi. Ta oli päris nunnu.

Nairobi linnana just mingi eriline vaatamisväärsus ei ole. Puid on, aga slumme ka. Lõunas asub nende Nairobi National Park, kus elavad oma rahulikku elu pilvelõhkujate taustal sebrad ja kaelkirjakud, seega linn ise kasvab pigem itta, kus ruumi on küllaga. Praegu elab Nairobis 5 miljonit elanikku.

Slumme vaadata mulle meeldis. Veitsa aasia tunne tuli peale. Inimesi on palju, kõik on vaesed, aga siiski õnnelikud. Vähemalt ma arvan, et nad on õnnelikud. Ma loodan, et on.

Nairobi on tegelikult palju moodsam, kui ma arvasin. See ei ole mingi mahajäänud kõrbe- või džunglilinn. Inimesed käivad väga korralikult riides, kõik ülikondades ja ilusate kleitidega. Jumalasta läänelik kultuur ka. Esimese päeva järel ei ole tunnetki, et see kuidagipidi ohtlikum oleks kui Phnom Penhi või Saigoni tänavad.

Inimestest rääkides - nad on nii ilusad! Kui ma Aasias asiaate imetlesin, siis siin on aafriklased need imetlusobjektid. Kõik on nii stiilsed ja räägivad nii hästi inglise keelt ja on nii sõbralikud ja üldse... Vau.

Vaated olid tõesti uhked. Tegelikult oli seal torni otsas helikopteri maandumisplats. Ma ei saanudki täpselt aru, et kas enam siis ei olegi või mis. Istusime seal noorte keenialastega nagu miškad ja nautisime päikest. Ma ei tea, mis saanud oleks, kui see suur kopter sinna prantsatanud oleks.

Pärast tornielu läksime sööma. Ja nüüd võin end kiita - sõime kohalikus restoranis, kus ei olnud burgereid. Friikad siiski olid küll. Võtsime lihafileed. Meiega sõid koos tavalised inimesed tänavalt, ühtegi valget ei olnud, seega ilmselt oli tõesti nende tavatoit. Ja toit oli hea.

Pärast seda, kui toit lauale toodi, aga enne sööma hakkamist, tõi teenindaja suure metallkannuga vett ja veel ühe kausikese kaasa. Ma ei saanud alguses üldse aru, et mis siin toimub. Vesi oli käte pesemiseks! Uskumatonta. Pesime sooja veega käsi otse laua taga oma toolidel istudes. On alles maailm.

Enne hotelli tagasi minemist käisime poes. Võtsime väikeseid kollaseid banaane, probiootikumidega jogurtit (kõht on korras, aga igaks juhuks ikka) ja veitsa märjukest. Vaatasin, et müüvad ka hapukoort, aga oli hoopis:

Meie õhtu hotellis on olnud nagu vanas inglise filmis. Istusime ilusate riietega välisterrassil, jõime veini. Tangomuusika mängis ja üks segavärviline seltskond harjutas tantsimist. Mõnus suveõhtu. Taevas oli näha veidi tähti. Lagi tõuseb ja tõuseb.

Tõstes lage

Minu viimasest reisist on möödas liiga kaua aega. Ma tunnen seda sellest mandumisraskusest, mis mu õlule on tulnud. Loomulikult mängivad mandumises rolli ka oktoober ja november ja detsember ja pimedus ja külm ja no teate isegi, kõik see. Mandumistunne tuleb justkui nagu madal lagi mu toale ja mõjub nii, et arvangi, et elu on väike ja tavaline ja rutiinne ja ega siin midagi uut nagunii ei tule. Reisimine on parim ravi selle vastu.

Seekord reisime Villega Keeniasse. Kui küsite, miks just selline valik, siis ega ma muud öelda ei oskagi, kui et nägime Reisidiilides head pakkumist ja mõtlesime, et miks mitte? Ville ei ole Aafrikasse varem reisinud, ma ise olen käinud kunagi ammu õega Marokos, aga ega seegi päris Aafrika-Aafrika pole. Lisaks tahtsime näha suuri loomi omas keskkonnas, nii kaua, kui neid seal veel on. Nii see Keenia siis laetõstmiseks valitud sai ja nüüd me siin oleme. Kõik on nii põnev!

Meil on olnud päris pikk päev. Ville ärkas hommikul kell 5.05. Imeinimene, ma ütlen. Magama läksime aeglase pakkimise ja viimase hetke koristamise tõttu 1.30, Ville isegi hiljem. Ma keeldusin enne 5.30 voodist välja ronimast. Olgem ausad, ikka päris raske oli tõusta. No millal sa ometigi varem valmistuma hakkad, mu Saarakene? Lennuk läks 7.25, seega väga kaua mökutada võimalik ei olnud. Asjad kokku, juhtmed seinast, põrandakütted maha, Tulika takso ja lennujaam. Midagi erilist ei juhtunud (lennupäevade puhul alati hea märk). Ainult hambapasta konfiskeerisid.

Kutid teevad aega parajaks ja äratavad ajurakke üles:

Ahjaa, üks huvitav asi juhtus ikka. Nimelt, kui olime pagasit alla andmas, siis lähenes check-ini ka tuttava näoga naisterahvas. Mõtlesin hoolega, et kust ma teda küll tean. Mõne hetke pärast tuli teine veel, täpselt sama nägu! Sel hetkel muidugi taipasin, kellega tegu on. Vihjeks võin öelda, et ka nende abikaasad on kaksikud. Kes teab, see teab :D Meil oli au lennata daamidega lausa samal lennul. Lend Tallinn-Amsterdam (tere-tere, vana hea Schiphol) oli lühike, mõnus. AirBaltic oli täitsa rahuldav, saime tunnikese magada ja Amsterdami jõudes oli juba veidi värskem tunne.

Päikesetõus lennukis:

Üle Saksamaa lennates mõtlesin hetkeks tõsimeeli, et kas pilved teevad maastiku mustvalgeks?

Kuna AirBaltic, nagu odavlennufirma ikka, oma klientide kõhukeste eest lühikestel lendudel ei hoolitse, siis Amsterdamis võtsime hommikusöögi. Peaks ikka teinekord lennujaamast väljas ka käima. Läheks kasvõi kunsti ja lauanõude pärast. No vaadake neid siniseid iludusi:

KLMi peale pääsemist pidime ootama ikka omajagu. Rahvast oli päris palju ja üllatavalt oli enamus neist valged. Ei tea, kas turistid või? Ville tegi ühest valgest pilti ka:

Antud kohal kommenteeriksin seda, miks mul on seljas see sama pusa, mille oma 5 (või rohkem) aastat tagasi Takko Fashionist ostsin. Mul endal on tegelikult juba veidi imelik, et ma kogu aeg sama pusaga käin (okei, no mida teemat, aga pean selle südamelt ära rääkima). Nimelt - ma ei ole leidnud ühtegi paremat. Ausõna, see on pidanud vastu kõik need aastad, auke ei ole ja soe on ka. Otsisin eile tegelikut taas poest uut pusa, et blogipiltidel veidikenegi moodsam välja näeksin, aga ei, paremat ei ole. Teistele, kellel lennukireis ees on, soovitan kapuutsiga pusa iga kell. Hea magada, kaitseb veitsa müra ja valguse eest, on soe. Üks õige lennukipusa on ikka parim, eriti pikkade lendude jaoks.

Just ärganud Saara ja Ville:

Ma ei tea, kas asi oli selles pusas või mu sassis juustes, aga Amsterdami passikontrollis küsiti Ville käest, et kas ma olen ikka üle 16 aasta vana.

Amsterdamist Nairobisse sõita oli pika lennu kohta üllatavalt okei. Esimene rõõmusõnum oli see, et lend kestab 8 tundi selle 11 tunni asemel, mida olin arvanud. Ma ei ole detailides kunagi hea olnud. :D Teiseks olid toidud päris maitsvad, saime 2 korda suurt sööki ja 2 korda snäkki. Kõige suurem pluss oli siiski see, et lendasime päeval. Ma olen valmis kogu päeva lendamisele kulutama, aga öösel tahaks ikka horisontaalasendis olla. Parim pikk lend siiani :) Kiitma pean ka vaateid: üle vahemere oli nii äge lennata ja Egiptuse liivadüünid nägid ülevalt eriti uhked välja, ikka päris kõrb. Täielikult uus kogemus.

Vahemeri:

Pilvemeri:

Päikeseloojang lennukis:

Nairobi lennujaamas oli taksojuht meil vastas, kaardil oli minu nimi. Nii armas :) See taksojuht oli väga tore. Ta rääkis meile linnast ja soovitas vaatamisväärsuseid ja kurtis muret Keenia pärast ja arutles meiega Euroopa ja Aafrika erinevuste üle. Väga intelligentne inimene.

Ja nüüd, pika reisupäeva järgselt jõudsime hotelli. Ville juba magab ja ma lähen ka. Õues on soe ja palmid ja suvi.

Tallink Silja Europa

Ma tegin eile midagi metsikut - sõitsin Helsingist Tallinnasse kruiisilaevaga. Jep, ma sõin oma üle-eelmises postituses väljaöeldud sõnu. Vaadake, aga asi oli nimelt nii, et mul oli võimalus minna 18.30 laevale ja jõuda 22.00 Tallinnasse või siis oodata neli tundi Helsingis 22.30 laeva, mis mind kella poole üheks kohale oleks toonud. Mina aga tahtsin ikka võimalikult kiiresti koju jõuda nagu korralikule Lindatütrele kohane.

Minu imehea plaan oleks kusjuures peaaegu vett vedama läinud. Esiteks, minu buss haigla eest läks 15.20. Paraku juhtus aga tööpäeva viimasel tunnil eriti palju uusi patsiente tulema, juhendajal oli vaja muud paberitööd teha ja nii ma siis lugesin oma epikriise lindile kiiremini kui kunagi varem. Jõudsin bussijaama, et külmas hilinevat bussi oodata. Eile oli Soomes ka päris käre torm, teed tuiskasid ja autod liikusid nagu teod. Buss jäi Helsingi bussijaama 23 minutit hiljaks ehk jõudis 17.58. Kes Tallinkiga sõitnud on, see teab, et check-in lõppeb kell 18.10 ja kes maas, see maas. Trammiga minna enam ei jõudnud. Palusin jumalat/ingleid/kosmost/kõrgemat mina ja keda kõike veel, et kiiresti takso leida. Kusagilt suvakalt tänavanurgalt selle siis ka leidsin. Palusin veelkord neid samu tegelasi (no ikka üldse ei tahtnud veel neljaks tunniks Soome jääda) ja sain oma check-ini tehtud umbes täpselt 10 sekundit enne väravate sulgemist. Astusin sellise peale:

See pilt on puslekastilt nagu näha võite :D Tegemist on siis Silja Europaga, mis nagu ikka, kuulub Tallinkile. Guugeldasin siin laeva nime ja Wikist leidsin päris huvitavat informatsiooni, nimelt on Silja Europa üks suuremaid kruiisilaevu maailmas. No ei või olla :D Ma olen siin vaikselt unistanud Kariibi mere kruiisist ja näinud ennast mõnel suurel basseiniga laeval bridži mängimas, aga no kui Silja Europa juba üks suurimatest on, siis andke andeks - millise paadiga nad seal Kariibidel käivad?? Aga olles päris aus, siis tegelikult on Silja Europa ikka päris suur. Ma kohe ehmatasin, kui sisse läksin:

Mul tuli hetkeks isegi paanika peale, et kas ma kiirustades mitte valele laevale ei tulnud? See oli kuidagi liiga uhke, pärast olen Tallinnas alles hommikul nagu ühele korralikule kruiisilaevale kohane ja minu väike kassike jääb ju täitsa nälga. Läksin hirmuga infoputkasse ja küsisin, et mis laev see on? "Silja Europa" ei öelnud mulle alguses samuti midagi, sest ega ma ju laeva nime ei vaadanud bookingut tehes, teadsin ainult, et mingi uus laev. Aga jah, Silja Europa it was ja kõik oli korras. Huhhhhhh....

Esimene asi, mida lisaks suurusele märkasin, oli luksuslikkus. Kui oled harjunud nende kahetunnistega sõitma, kus rahvas juba aegade algusest peale joonud, laaberdanud ja lägastanud on, siis ei osanud isegi unes näha, et üks laev saab nii puhas ja ilus olla. Mul vajus lõug lahti.

Ma alguses ei julgenud väga liigutadagi, ei teadnud, millise uhke resto sealt valima peaksin. Valisin kõige tagasihoidlikuma koha välja, tellisin ühe fäänsu hot dogi ja hakkasin tööd tegema. Mu klassikaline laevasõit just nii välja näebki - teen tööd kuni nett ära kaob (mis juhtub Soome lahe keskel alati). Kuna aga see käru liigub ju aeglasemalt kui keskmine jalgratas, siis oli seda netivaba aega meeletult. Kõigepealt läksin tšekkasin baarid üle.

Siin sihuke klassikaline pubiõhkkond:

Siin aga veinibaar:

Vanainimesed tantsivad Besame Mucho taustal:

Ühesõnaga, kõik klassikalised baarid olid olemas. Ja oli ka karaoke. Ma siiamaani mõtlen, et mis paganama tuju mulle sisse puges, et ma nimelt otsustasin proovida just karaoket laulda :D :D Läksin sinna vaatama ja kõrvus kõlas sõbranna Anna öeldud lause: "Võta seda kui kogemust." Okei, ma never ever ei oleks seda teinud, kui ma seda lauset kusagil ajusopis kuulnud poleks. Aga nojah, seal ma siis olin. Valisin välja biitlite "Can't Buy Me Love" ja panin end järjekorda. Niisiis, kaine peaga, täiesti üksinda, otsustasin minna karaoket laulma. Mul on peaaegu tunne, et ma nägin seda unes. Kahjuks siiski mitte :D

Kuigi need purjus soomlased ei olnud just parimad lauljad, siis mina paistsin teistele ilmselt ikka päris totakas: laulu algus läks sassi, palusin DJ-l uuesti mängima panna, ta ei saanud, laulsin suvaliselt poole pealt edasi. Okei, whatever. Võtan seda kui kogemust :D Umbes samal ajal tuli minuga juttu rääkima ka mingi pool-brasiilia-pool-ameerika kutt. "Palun ei," mõtlesin omaette, aga üritasin siiski viisakaks jääda. Rääkisime veitsa karaokest, sihuke tavaline jutt, aga no siis muidugi hakkas ta pakkuma mulle jooki välja teha. Keeldusin kategooriliselt. Pärast neid jubedaid aeglaseid minuteid viisakas vestluses suutis ta siiski küsida, et kas ta võib mind Tallinna teinekord vaatama tulla. Jess! Õige küsimus. Vastasin: "Of course, you can come visit me and my boyfriend." -"It was nice meeting you." Pääsesin.

Õnneks keegi teine minuga rääkima ei tulnud selle aja jooksul. Käisin hoopis toas nimega "Kasiino" ja vaatasin, kuidas inimesed nende mänguautomaatidega mängivad. Aega oli ikka veel meeletult. Kui tavaliselt hakkan ma pool tundi enne maaleminekut valmis sättima, siis sel hetkel sain aru, et meil on veel 2 tundi sõita. Oh issand küll.

Vaatasin siis poodidesse:

Kiikasin lastetuppa:

Imetlesin kauneid magavaid jaapanlasi:

Nii see aeg seal veeres. Lõpuks jõudsime Tallinna. Oeh. Kusjuures unustasin vahepeal isegi selle koogi osta, mille olin plaaninud. Vahel läheb aeg ruttu ka :D

Laeva tavaline liiga kallis söök:

Igastahes, mis ma kokkuvõtteks võin öelda? Äge kogemus oli! Kui kellegagi koos minna, siis miks mitte, aga üksi on see kolm ja pool tundi lihtsalt liiga pikk aeg. Laeva ma kiidan, ilus ja puhas ja uhke. Muide, viimasel korrusel on isegi saun ja ilusalong koos juuksuriga.

Aga nüüd tuleb lausa 3 nädalat ilma Põhjamere laevadeta! Juhhuu!

2016 ja spa ja plaanid

Enne, kui ma vanast aastast kokkuvõtte teen ja uue aasta plaanidest kirjutan, tahan jagada ühte hotelli- ja spakogemust. Mõtlesin siin tegelikult, et ei tea, kas teid, lugejaid, üldse huvitaksid meie oma Maarjamaa erinevate hotellide, looduskäikude ja spade arvustused? Samas kuna nii mõnigi sõber on öelnud, et huvitaksid ikka, siis ma sellest ka kirjutan. Eks reisimine ja uute kogemuste saamine ole seegi :)

Tegime endale Villega puhkusekingituse, kui Tartus mu perel külas käisime - ööbisime Dorpat Spas. Miks just Dorpat? Tegelikult tahtsin kangesti minna sinna Lõunaka juurde uude spasse, aga kujutate ette või mitte, 25. detsembriks olid KÕIK toad broneeritud. Uskumatu. Surfasin siis muudkui booking.com-is ja isegi airbnb.com-is ringi ja võtsingi üsna esimese ettejuhtuva - Dorpat Spa. Hotelli nimi on tegelikult Dorpat Conference Hotel, sellel on kolm tärni ja see asub kesklinnas.

Nad ise kirjeldavad ennast booking.com-is nii: "Tartu hotell Dorpat Conference asub Emajõe ääres ning pakub kaabeletelevisiooni ja tasuta WiFi-ühendusega tube. Kohapeal on ka tervisekeskus." Bookingu hinne kümnest on 8,5. Tube on kahte eri sorti ja valida saab kas standardi või äriklassi toa vahel. Viimase erinevus tavalisest seisneb vist ainult selles, et sul on jõevaade. Kuna Ville ei ole Emajõge näinud neid tuhandeid kordi, mis mina, siis võtsin meile ikkagi vaatega toa. Ega igapäev Emajõge ei näe. :D

Jõudsime hotelli üsna hilja, kui õigesti mäletan, siis kella 2-3 ajal. Tuba oli veidi külm :/ Osaliselt on see arusaadav, sest seal oli tõesti suur aken, aga radikas oli samuti poole peale keeratud. Oleksin väga õnnelik olnud, kui nad oleks külaliste jaoks toa sooja pannud. Aga mida iganes, vähemalt oli 6. korruse vaade päris ilus (linnatuled siis, turuplatsist soovitasin Villel mööda vaadata).

Voodi oli okei, parajalt lai ja õnneks varustatud 2 eraldi tekiga. Samuti pakuti meile reklaamitud kaabeltelevisiooni, selle suurepärase võimaluse jätsime siiski kasutamata. Mul on vist arvutiekraan ka suurem kui see telekas seal. Samas väga hea nipp telekavaatamise vähendamiseks maailmas. Rohelise elu propageerine on alati suureks plussiks!

WC-s ei olnud põrandakütet ja see on meie kliimas miinuseks. Vannitoa disain mulle meeldis, rätikud olid ka olemas. Ville, tõsi küll, ei olnud disainist kohe üldse mitte vaimustuses. Ütles, et talle meenutab see pigem mingit nõuka-aegset peldikut. Võta siis kinni...

Hambaharju, -pastat, šampoonipudelikesi nad ei pakkunud, seinal olid siiski kaks universaalset pesuvahendit. Lihtne elu, seep on seep.

Vee eest küsisid nad samuti raha ja mitte vähe:

Riinale olen puhtuse eest tänulik, ühtegi halba sõna pole öelda. Okei, see nimi ei ole tegelt Riina, aga ma ei suutnud paremat välja lugeda:

Hommikusööki pakuti kella kuuest kuni kümneni. Väga ebamugav, kui alles pool kolm magama saad. Nädalavahetusel oli söögiaeg 7-11 vist, aga vaatamata sellele, et 26.12 on punane püha, et teinud hotell erandit. Jep, see oli ööbimise 2. suurem miinus (põrandaküte oli esimene ja jahe tuba saab kolmanda koha).

Hommikusöögisaal oli väga kaunis. Söök ise aga keskpärane - valikut oli, söönuks sai, midagi erilist meelde ei jäänud. Aasia viietärnikate hommikusööke mäletan näiteks ka aasta hiljem.

Ilusad müslikotid ja hommikusöögi jaoks liialt magusad koogitükid:

Pärast hommikusööki oli meil tegelikult plaanis unevõlga kustutada, aga ma ei saanud võitu kiusatusest proovida ka nende spa-poolt. Dorpat Spa on, nagu mulle registratuuris öeldi, päevaspa. See tähendab, et mingit ujulat ega saunasid ei ole. Seal on näohoolitsused, massaaž, küünetehnikud ja kõik sarnane. Hotellikülastajad saavad protseduuridelt -10% (muide, kes ujuda tahab, siis lähedal asuva Aura veekeskuse pilet on mäletamistmööda külastajatele tasuta). Mina siis helistasin pärast hommikusööki ja küsisin, et kas massaaži saab. "Kui te viie minutiga siin olete, siis pooleks tunniks saab." Mõeldud-tehtud. Oli mõnus. Rahulik muusika, puhas tuba. Taaskord, ei midagi erilist, aga mõnus ikka. Olin rahul. Isegi massööri pikad küüned kannatasin ära ;)

Kokkuvõtteks võib öelda, et täitsa okei oli. Kui vaja oleks, võiksin veel käia. Kui saaks, prooviksin midagi uut. Nii lihtne ongi.

See oli siis reisilõpp minu 2016. aastale. Olen aastaga päris rahul: tegin 4 reisi nagu plaanis oli, külastasin 6 riiki (Malaisia, Vietnam, Kambodža, Hispaania, Šveits, Saksamaa) millest 3 olid täitsa uued mu jaoks. Veetsin reisides umbes 5 nädalat. Seda, kui palju raha kulus, ei hakka ma isegi kokku arvutama. Ma pakun, et umbes 2 tuhat, vb ka veidi enam. Ma peaks ikka seda excelit korralikumalt täitma... Reisisin Villega, emaga, Kristiga ja üksi.

Kõige meeldejäävamad hetked on kindlasti Villega mopoga läbi džungli sõitmine selles mõnusas niiskes lõhnas, mootorpaadiga saaremägede vahel kihutamine, ahvibeebid, Kuala Lumpuri kaubamajad, kodune tunne Saigoni pitsabaaris ja need lõputud mootorrattad tänavatel, kogu prügi Kambodžas, Khmeri rahvustants, kõik templid Siem Reapis, piiritajad ja õhtutaevas basseini kohal, emaga reisimise plussid ja miinused, Kataloonia kunst, Sitgesi rand, Sagrada Familia ja see uskumatu tunne, mida seal tundsin, kõige südamlikum Triin ilusas Zürichis, lehmakelladega lehmad ja mäed-mäed-mäed, Coldplay kontsert keset vihma, hipitunne Berliinis, Viini Filarmoonikud, jutuajamised Kristiga kohvikus ja tänaval ja metroos, kui väike on Tallinn lennukist vaadates, ääretu adrenaliin purilennukil, Kaidi ja Karpa ja Villega mööda Pärnu jõge liuglemine ja 1000 asja veel. Nii ilus aasta. Nii palju kogemusi! Aitäh Sulle, 2016!

2017 tuleb vähemalt sama äge! :) Jätkan selle 4-reisi-aastas plaaniga. Esimene reis on juba valmis! Saladuskatte all võin öelda, et kuulete sellest juba vähem, kui 10 päeva pärast. Ootan väga-väga. Ülejäänud 3 reisi on lahtised. Feissbuk pakkus paar päeva tagasi kaarti, millele märkida piirkonnad, mida külastanud olen. Kaardi järgi olen külastanud umbes 4.5% maailmast. Oh jeerum... No pikk tee on minna :) Tee on siiski väga põnev ja käin sellel rõõmuga. Tahan ka sel aastal reisida kohtadesse, mida varem külastanud ei ole.

Tänan kõiki lugejaid, kes aastal 2016 minuga olid ning kutsun Teid jälle kaasa virtuaalsetele reisidele, mida pakub reisikorraldaja 2017. Seniks olge mõnusad ja peatse kohtumiseni!

Kallid,

Saara