Tuulest viidud

Selle reisiga on vist küll nii, et see läheb iga päev järjest paremaks. Täna oli täiesti pahvikslöövalt ilus päev. 

Eile õhtul saadud meil küll veidi rikkus meie tuju - tänaseks broneeritud vaalavaatlusreis linnakesest nimega Hùsavik tühistati halva ilma tõttu. Asendusreise oli kokku kolm ja selleks ajaks, kui meie selle kurjakuulutava meili avastasime, olid esimesed neist juba ära broneeritud. Meile oleks jäänud kell 17:00, mis oleks selgelt liiga hiline, sest õhtuks pidime ju järgmisesse linna sõitma, kuhu oli samuti 2-3h teed. Ei, nii ei läinud mitte. Lükkasime pakkumise tagasi, nad lubasid raha tagasi maksta mingi hetk. Selles, kas nad maksavad, ma üldse ei kahtle. See on ikkagi Island ja siin keegi ei varasta. Maailma turvaliseim riik! 

Vaalavaatlusega läks siiski hästi, sest Ville broneeris meile õhtul kell 21 hommikuks uue tuuri, sel korral sealt samast linnast Akureyrist, kus ööbisime. Peab ju ikka ära nägema need Islandi vaalad, onju? 

Vaade Akureyrile:

Kell 8:30 astusimegi paadile. Meid oli hästi vähe - ainult 18 inimest, kuigi paati oleks mahtunud mitusada. Vedas vist. :) Saime merebioloogist giidilt palju küsimusi küsida ja kohe tema kõrval laevaninas seista. 

Hommikune "kohv" ka käes: 

Ilm oli tuuline, lausa väga. Müts oli peas ja kindad olid käes ja ikka oli külm. Õnneks ei sadanud, aga aeg-ajalt otsisin tekilt mingit posti, mille taga tuulevarjus seista. Ikka väga hull oli - kätega reelingust kinni, muidu lendad ära. 

Vaalasid nägime! Kahjuks mitte kuigi palju ja mitte kuigi kaua. Jälitasime ühte küürvaalakest, kes aeg-ajalt vee peale hingama tuli ja siis jälle põhja sukeldus. Nägime ta veepahvakuid, küürus selga ja saba, kui alla sukeldus. See oli meie 4. vaalavaatlusreis. Eelmised on olnud Madeiral, Hawaiil, Tenerifel. Peab ütlema, et neist neljast jäi see kõige lahjemaks. Madeiral on siiani parim kogemus olnud, seal nägime palju erinevaid vaalasid ja delfiinid ujusid laeva ninas. Mis seal ikka - loodus on loodus ja seda kontrollida ei saa. Meil on okei, pole pettunud ega midagi. Eelmised kogemused kannavad. 

Kohtasime laeva peal naist nimega Terry - Californiast pärit koolis töötav nõustaja, kes viimased aastad kogu oma vaba aja reisimisele on pühendanud. Nii tore, ameerikas ei ole see reisimise kultuur sama levinud kui Euroopas. Neile tundub reisimine tavaliselt ohtlik ja kõik ütlevad Terryle, et sa oled nii vapper, et üksinda lähed. Terry alati naerab ja ütleb, et olge nüüd, see pole mingi vaprus. Näiteks praegu on ta maailma turvaliseimas riigis, kaugelt turvalisemas kui ta oma kodumaa. 

Edasi oli meil plaan külastada ühte kraatrit, millel sinine vesi sees on, aga sinna sõites nägime hoopis inimesi tee ääres kogunemas, ilmselt oli mingi vaatamisväärsus kusagil. Parkisime siis meiegi oma auto ja läksime uurima. Tegu oli - taaskord - koskedega! Olime peatunud imekauni kose juures, millel nimeks Goðafoss. Goðafoss on väga suur kosk, kõrgust on sel 15 meetrit ning laiust 30 meetrit. No lihtsalt imeilus! 

Ville tegi must jälle paar pika säriajaga pilti. Ta ikka mõistab seda pildistamisvärki. :D Ideaalne Insta-abikaasa. :D 

Vahel palume, et keegi meist koos pilti teeks, ei ole koos ainult selfid kogu aeg. Õnneks inimesed tulevad hea meelega vastu. 

Nii, edasi siis see kraater. Aga ei! Juhuslikult lugesin oma Islandi raamatust, et seal samas piirkonnas on ka koobas, kus Ygritte Jon Snowlt süütuse võttis. Kui nüüd mõtlete, et millest ma ometi räägin, siis tegu on kultussarja Game of Thronesi tegelastega ning antud stseen on lausa ikooniline. Kes teab, see teab. 

Igatahes, see on see koobas, vesi oli nagu Jaapani vannis, oleks kohe ujuda tahtnud, hehe: 

Jalutasime "õues" ka. Imeline, mida see Maa küll kõike teha suudab. 

Koor praguneb: 

Okei, nüüd siis lõpuks sinna kraatri juurde. Kraatri nimeks on Viti ja see asub geotermaalselt aktiivses piirkonnas nimega Krafla. Sinna samma on ehitatud ka geotermaaljaam, väga põnev vaadata. Eks muidugi tulebki maksimum võtta, mis sellest soojusest raisku lasta, onju? 

Viti kraatrit nähes vajus küll suu lahti. Sellist värvi vesi ongi? Ei usuks, kui oma silmaga ei näeks. No niiiiiii ilus! Viti tähendab küll Islandi keeles põrgut, aga tegelikult näeb välja taevalik. 

Isegi lund oli kraatri servas. Ma muide pole neid pilte absoluutselt töödelnud, täpselt sellist värvi oligi. Inimesi näete? 

Veel üks koht, kuhu "juhuslikult" sattusime, oli tee peal asuv "mullitava muda" vaatluspunkt. Taaskord oli sinna palju autosid pargitud ja nii läksime ka meie luurele, et mis seal siis pakutakse ka. 

Sel korral meenutas maastik küll mingit ulmefilmi. Oleks võinud vabalt näiteks Marss olla... Sellise kõrbena seda tavaliselt kujutatakse. Kuigi jah, seal ei podise 100-kraadised mudakatlad. Ilmselt ei ole seal ka seda õudsat mädamunahaisu, mis meile juba nii tuttav on. Vulkaaniline tegevus on ikka samasugune, olgu see siis Islandil või Uus-Meremaal. 

Emme, vaata, ma olen Marsil! 

Ja vaadake lihtsalt, mis värvi on need järvekesed selles Põhja-Islandi piirkonnas, kas pole mitte ebareaalne? Nagu joonistatud lausa. 

Tahtsime ühte sellisesse järvekesse nimega Mỳvatn ujuma ka minna ja juba olimegi spaakotid ära pakkinud, kui selgus, et kõik kohad on välja müüdud. Meil ikka ei vea nende siniste kuumaveeallikatega. Õnneks sain sellest käigust inspiratsiooni ja broneerisin meile neljapäevaks Sinise Laguuni piletid ära. 

Siniste järvedega meie päev ei lõppenud. Edasi tuli selle päeva kõige vingem vaatamisväärsus - Dettifoss. Esialgu kõndisime küll pikalt kiviväljadel - nii kaugele kui silm ulatub, nägime ainult kive. Ei muru, ei linde, ei loomi - ainult kivid. Küll on ikka eriline see Island - nii palju külgi, mida avastada.

Aga Dettifoss siiski. Dettifossi ma polekski peaaegu meie plaanidesse pannud, kui mitte Tody mulle sellest rääkinud poleks. Aitäh, Tody! See oli IMELINE. 

Dettifoss on nimelt kogu Euroopa võimsuselt teine kosk pärast Rhine koskesid. Dettifossi kõrgus on 44 meetrit ja see on 100 meetrit lai. Võimsaks teeb selle aga hoopis see vee hulk, mis sealt läbi voolab - keskmiselt 193 kuupmeetrit sekundis. Kujutate ette seda kogust? Ma enne ei kujutanud, aga nüüd ma tean, kuidas see välja näeb. Väga, väga võimas! 

Inimesi näete?

Ma vaatasin suu ammuli. See on kõige võimsam kosk, mida kunagi näinud olen. Niiiiii palju vett. Uskumatu! Dettifoss oli muide isegi ühes kuulsas ulmefilmis - 2012. aasta ulmekas nimega Prometheus. 

Ja see vikerkaar oli täielikult kirsiks tordil. Loodus meile täna eriti vaalu ei pakkunud, aga pakkus Dettifossi juures sellise vaatemängu, et hoia ja keela. Aitäh!! 

Dettifossi juures natuke vastuvooli minnes on ka teine kosk, millel nimeks Selfoss. Jalutasime tuulest hoolimata ka sinna. Meil on ikka täiesti ideaalne puhkus. 

Edasi tuli 2,5-tunnine sõit. Olime selleks ajaks ikka täiesti vässud juba. Kõht oli ka tühi. Pärast paadimatka võtsime minu ärgitusel Subwayst saiad, aga sellest oli juba üle 5 tunni möödas. Tegin meile kiirelt singivõikud kasutades määrimiseks Ville uhket taskunuga. Maitsesid hästi. Sõime ja sõitsime samal ajal. 

Sõit Islandi idakaldale oli kummaline - väljade viisi tühjust. Ei taimi, ei loomi, ei midagi. Must pinnas ja kivid. Vahepeal mingi rohukirme paistis, aga muruks seda nimetada ei saa. Nii palju ruumi... Ei kellegi maad. Tühjust. 

Idakalda lähedale jõudes sõitsime nii kõrgel, et oligi talv käes. Mõtlesime auto peatada ja lund katsuda, aga olime selleks liiga väsinud. Teine kord. Ja pealegi - lund on meil Eestis ka. 

Majutuskoht asub seekord väikeses külas nimega Seyðisfjörður, otse fjordi kaldal. Imekaunis. Turvaline tunne - nagu oleks kogu maailma eest varjul väikeses rahulikus kohas, kaitsvate mägede varjus. Pelgupaik. 

Vaade AirBnb korteri aknast: 

Majutus on armas. Teisel pool seina elab pere, kes seda külaliskorterit omab. Lapsed mängivad. Kõik on hästi.