Kui muidu põhimõtteliselt kõik sel aastal seatud eesmärgid reisimise vallas on täiesti luhta läinud, siis vähemalt spaapostituse saan ikka kirjutada. Jess!
Käisime Alexandraga Kalev spaas. Kuigi minu kodust on Kalevi spaasse autoga 12-minutiline sõit, siis polnud ma seal ikkagi kunagi käinud. Lihtsalt ei sattunud. Pealegi, kui mõtlesin saunade ja spaade peale, siis kohe ei kutsunud, sest minu vaimusilmas nägi Kalev spaa siiani välja ainult selline:
See tegelikult ongi õige pilt, aga mitte spaast, vaid veekeskusest. Kalevi ujula ja veekeskus on eksisteerinud ju juba ilmatuma kaua aega, Ville käis seal lapsena isegi ujumistrennis (ja see oli Nõukogude ajal, jeerum küll). Ville vaatas nüüd järgi, et Kalevi ujulat ehitati 1956-1965, no ikka väga-väga ammu. Praegu näeb esiuks välja enam-vähem moodne:
Kui Alexandra pakkus välja, et võiks spaasse minna, olin käpp. Paaritunnine puhkus kulus meile mõlemale ära, sest ega beebide eest hoolitsemine on tõesti väga raske töö. See on palju raskem, kui 24-tunniseid EMO-valveid teha või nädalas kolmeks suureks eksamiks õppida. Otsustasime Kalev spaa kasuks, sest nad olid alles uue spaaosa avanud ja see oli 18+. :D Oh, seda õnne!
Riietusruumid on ka uue kuue saanud, ma olin kohe täitsa üllatunud. Kui stiilne! Kui moodne! Need mustad kahhelkivid ja kalasabamuster seintel on täielik luksus ja pesemisruumid olid vägagi puhtad. 5+ neile!
Kalev spaa veekeskuse osa on üsna selline nagu piltidel - suur 50-meetrine bassein, palju torusid, mõned mullivannid ja veemassaažibasseinid. Survevooluga bassein, kus Alexandraga mõned tiirud tegime. Alexandra lasi minu õhutusel isegi torust alla. Ma ise muidugi ei julgenud, millegi pärast on mul tunne, et see toru kisub tagumikult naha maha. :D Aga mul on hea meel, kui teised neist rõõmu tunnevad!
Survevoolubassein ja massaažibasseinid olid ka väga ilusad:
Nüüd siis aga - spaa ise. Nagu pesuruumgi, oli ka spaa sisekujundus tume - mustad kahhelkivid seintel ja põrandatel. Vaikus, rahu. Nagu kusagil koopas oleks! Samas pean tunnistama, et see oli tõesti väga mõnus, eriti pärast suur möllu veekeskuses. Lapsi ei olnud (jesss :D), täiskasvanuid oli, kuid see ei häirinud meid.
Spaaosa pole tegelikult Kalevis üldse väga suur - praktiliselt üks koridor, kus ühel pool on saunad ja teisel pool basseinid. Samas ei tundu see ka liiga väike, eriti, kuna privaatsel teisel korrusel on baar, kus töötab isegi baarmen, kes kokteile teeb. Baarist saab jälgida terviseskuses toimuvat ning pikutada valgetel patjadel. Baarist mul pilti pole, sest parasjagu oli seal mitmeid inimesi ja inimestest ma spaas äratuntavaid pilte teha ei taha. Küll aga klõpsasin paar vaadet spaaosast.
Saunadest olid esindatud aroomisaun, aurusaun, klassikaline Soome saun ja midagi eriti uhket - vihmametsa saun! See vihmametsa saun oli kogu spaa pärliks, sellist pole ma näinud mitte kusagil mujal. Tegemist oli siis ruumiga, mis veidi meenutas aurusauna, kuid seal polnud nii palju auru. Niiskus tuli hoopis peenest-peenest vihmast, mida nad laest alla siristasid. See tõesti oli imepeenike uduvihm. Kõigele lisaks asusid istumispingid suurte taimede vahel - täpselt nagu vihmametsas oleks. (Noh, mitte, et seal vihmametsas mingeid pinke oleks kusagil, aga just need taimed...). Jah, mõistan, et tegemist on kunsttaimedega, sest ega koopas taimi ei kasvagi, kuid need olid sinna ideaalsed. Peeglid andsid veel topeltefekti ja oligi täiesti VAU. Selle sama toakese pärast juba läheks uuesti.
Basseinidest olid esindatud lamamiskohtadega bassein, massaažibassein, Jaapani vann - see väga kuum, minu lemmik ja siis Sinine Laguun - midagi, millest Alexandra oli Marimelli blogist lugenud, kuid mida ta alguses ei uskunud, et see ongi see. Vesi pidi olema täiesti sinine, kuid see siiski seda ei olnud. :D Tavaline bassein sinise põhjaga.
Mis mulle aga erilist muljet avaldas, oli fakt, et kokteilidega sai basseini tulla. Kokteilid tehti plastikust topsidesse ja nii me seal istusime oma šampusepokaalidega, mis küll ei kõlisenud, kuid siiski väga luksuslikud tundusid, sest olime ikkagi spaas ja basseinis ja minipuhkusel. Olime selle külastusega kokkuvõttes ülimalt rahul ja kavatseme peagi järgmisesse lastevabasse spaasse minna. Ning kindlasti külastan Kalev spaad uuesti.
Aga kui me siin juba oleme... Ma siis kirjutan kohe otsa ka sellest, et juhuslikult sattusime samasse majja paar nädalat hiljem uuesti, sest läksime Villega oma iganädalasele kohtingule ning seekord restorani Allee, kus me kunagi käinud polnud. Ega ma tegelikult poleks ka sinna kunagi minna teadnud, kui poleks olnud sellist üritust nagu Toidunautleja restoranide nädal, kus sai 20.- eest kolmekäigulise eine ühele. Millegi pärast jäi silma just Allee restoran, ilmselt selle tõttu, et oli tähestikulise järjekorra eesotsas. :D
Restoran ise on ilus, nagu pildilt näha võib. Taimed ja äge lagi loovad atmosfääri, akendest näeb pimedat sügist, mis meenutab, kui hea on tegelikult soojas õdusas restoranis olla. Teenindajad olid viisakad. Jah, miljöö kohta midagi halba öelda küll ei ole. Selles samas restoranis söövad hotellikülastajad ilmselt hommikust ka ja see ehk seletab kergelt määrdunud diivaneid, kuid needki olid sellised vaid siis, kui hoolega uurima hakata. Miks uurisin, ei tea...
Esimeseks käiguks oli kitsejuustusalat, mis mulle vist kolmest käigust isegi kõige rohkem meeldis. Värske ja mõnus, kitsejuust polnud ka liiga vänge. Jõime Villega veini ning nautisime.
Pearoa saime valida kas kana või lõhe. Mina võtsin kana ja Ville lõhe. Kana oli kahjuks üsna kuiv ja köögiviljad veidi liiga vähe maitsestatud ning toored (äkki on toored moes, ma ei tea). Ville lõhe oli okei. Ega ma kogu selle toidu kohta ütlekski "okei". Hinna ja kvaliteedi suhe oli paigas. :D Aga need ägedad klaasid olid ilusad ja väike kastmekauss armas, neid ikka nautisin.
Magustoiduks tuli šokolaadi panna cotta. Taaskord - okei. Mulle enda tehtud panna cotta meeldib rohkem küll. Purgist oli vahelduse mõttes vinge süüa.
Miljöö pärast ma Alleed ikkagi soovitaks, kasvõi niisama kohvi/tee/jutuajamise jaoks. Me saime Villega küll väga pikad jutud maha peetud. Vaikuses ja rahus, sest isegi restoranitäis rahvast on rahulikum kui väike 9-kuune poiss. Õhtu lõpuks jalutasime Vanalinnas, olime tassid täis saanud ning koju jõudsime juba paremate lapsevanematena.
Kirjutamiseni!
No comments:
Post a Comment