Tuesday, December 4, 2018

Uksed

Eile oli meie viimane täispikk päev Mauil ja Havail üldse. Päris mitu inimest on küsinud, et kas oleme kurvad, et ära peab tulema? Ma ei oskagi sellele väga vastata. Osaliselt kindlasti - pole paremat ilma, ilusamaid mägesid, sinisemat ookeani, puhtamaid randu ja kerguserohkemat õhkkonda.

Teisalt jälle on asju, mida igatsen. Tahaks näiteks kodutoitu: müslit, mis ei oleks nii magus, musta leiba, borši, Soome külmutatud Marrakeshi einet ja kõige rohkem - Värskat. Siis teiseks tahaks ise kodus süüa teha (uskumatu, aga tõsi), siin on ikka selline pigem väljas söömine ja tegelikult ei kulutaks poolt päeva sellele, et süüa vaaritada. Eile käisime isegi hommikust oma kodukohvikus Rannapomšis söömas.

Ville vaatab meela pilguga mu pannukaid, ei tea, kas kahetses oma omletivalikut?

Lisaks igatsen veidi küünlasära ja... Pimedust. Jah, just, pimedust. Ma peaaegu, et ei julgenudki siia seda kirja panna, aga panen ikka. Ma igatsen pimedust. Sellist sooja, hubast, jõulutuledega pimedust. Veidi hirmutav on, et ma ei saa seda järgmised kolm kuud doseerida, vaid pean kallama kanistrist, kuid no mis teha... Laeme siis oma sisemised patareid täis, et soojus südames püsiks. :)

Eile alustasime taas rannaga. Olime plaaninud veeta oma viimase päeva vees ja Ville tahtis veel surfama minna. Sõidutasin meid pooleldi kimades Paia randa, oli taaskord minu sõidupäev. Lahe ikka vahel autoga sõita. Üldiselt sõidab meil küll Ville, aga mul on hea meel, kui vahel vahetust teeme, saab Ville ka mägesid vahtida ning mina tuusalt ringi kimada. Eks ilmselt kui iga päev kiire kabrioletiga sõidaks, tüdineks ka ära, aga õige ongi nautida, kui hetk käes. Nagu ütleks üks mu suuri eeskujusid Esther Hicks: "Honey, would you buy me this car? It would make me so happy for the afternoon."

Paia rannas olid lained väga suured. Villel kohe silm säras, mina otsustasin randa kullipilguga merd jälgima jääda, kui Ville laintesse hüppas. Otsustasime siiski, et sinna pikemaks ei jää. Ville surfioskused on alles algtasemel ja mina ei oleks ka ilma lauata neist lainetest paanikahoota läbi minna, seega piirdusime 15-minutilise peatusega, kus Ville vette hüppas ja mina kaldal närve rahustasin.

Järgmisena läksimegi Cove randa, kus ka paar päeva tagasi käisime. Laineid polnud põhimõtteliselt üldse, aga see-eest puhus päris tugev tuul. Läksime mõlemad SUPiga merele ja meid saatsid surfipoe müüja hoiatused, et me ettevaatlikud oleksime ja kaldast liiga kaugele ei triiviks.

Tuul oli üllatavalt tugev ja tekitas kohe ristlaine, millega tasakaalu hoidmine eriti keeruline oli. Ville kukkus nii mitu korda sisse, et ma ei jõudnud lugedagi. :D Ta oli kauem püsti ka, mina ikka istusin või põlvitasin, kui asi "ohtlikuks" läks ja kordagi sisse ei kukkunudki. Siiski oli tegemist päris hea trenniga, lõpuks lausa veeretasin end ise vette, sest maru palav hakkas.

Lebopäev:

Mul on siin viimastel päevadel väike nohu peale tulnud ja otsustasi pärast märjaks saamist, et lähen kaldale puhkama. Ville andis mulle aga oma aeru (mõla??) ja läks laia SUPilauaga laineid püüdma. See tal ka õnnestus ja sai isegi ühe päris pika sõidu. Villele on see surfamine ikka väga meeldima hakanud siin olles.

Lõuna tuli vaevaliselt, sest me polnud taaskord söögikohta valmis vaadanud, kuid nälg näpistas juba METSIKULT. Oi, see hangry ikka segab meie elu vahel päris korralikult. Me pole viimasel ajal snäkke ka kaasa tassinud, kuidagi nii kodune on olnud. Õnneks ravib itaalia pitsa kõik näljast tingitud haavad ning lahendab mured. Vahel tahaks olla lõvi, kes vaid korra või kaks nädalas sööma peab.

Edasi otsustasime sõita Lääne-Mauile, et puhkusele korralik punkt panna ilusa päikeseloojangu ja ehk mõne rannagagi. Maui kuurortkeskusest, Lahainast, läbi sõites nägime inimesi pühapäevaõhtust ostlemistuuri tegemas, hulgaliselt suveniiriputkasid ja "raseeritud jää" müügipunkte. Armas külake.

Ranna leidsime ka. Kaanapali rand on mitmeid kordi hääletatud maailma kaunimaks. Kes see küll sellist tobedat võistlust korraldab ja kes need kvalifitseeritud hääletajad on, ei ole loomulikult teada, aga sellise mõttega esikoha saanud rannas jalutada pole paha.

Rannas tuli kohe suur armastusetunne peale. Mis oleks see reis ilma Villeta? Kuigi Havai päike jääb siia, siis mu oma päikene tuleb ikka kaasa. Väga klišee, eksole? Aga mis seal ikka! Nii on, nagu elu käib.

Jalutasime rannas ja tegime plaane. A ja B ja C... Vähemal kaks neist said ikka kuidagi Havaid sisaldama, meil on vist sõltuvus. :D Peamine küsimus oligi, et kas tulla siia tagasi või ei? Üks hetk Ville rannas surfareid vaadates ütles, et äkki ikka tuleks? Eks see pähkel jääb meile pureda järgmiste kuude jooksul. Eelmised Havai piletid ostsin ära 3 kuud pärast eelmist reisi. Saab näha, kas suudame kiusatusele vastu panna.

Jah, see reis on olnud imeline. Hea meelega elaks pool aastast siin. See pimedam pool siis. Teeks muudkui nalja ja... :D

Aga pole hullu, kodu ja pere ja sõbrad ja meie armas kassike ootavad. Uksed sulguvad, uksed avanevad...

No comments: