VaheldusRikkus

Meie vestlused perekond Lippustega on alati väga sisukad. Võiksime vabalt arutada päevad läbi igasugu probleeme, sündmusi, poliitikat, psühholoogiat... Vahel on teemasid, mille kohta arvamused ei kattu, kuid enamasti saame maailmast üsna ühtemoodi aru. Ka meie puhkuse-arutelu lõpuks olime sama meelt - inimesele on vaja vaheldust. Siis läheb tal hästi ka vähem vaheldusrikkamal perioodil.

Matkamine on minu ja Ville jaoks väga teistmoodi kogemus, sest kuigi käime iga nädal looduses jalutamas, ei ole me ekstreemselt aktiivsed matkajad. Enne seda reisi ei olnud mul isegi matkajalanõusid. Ka selle pärast on matkamine looduses tavaelule suureks vahelduseks ja eriti veel, kui seda iga päev teha saab.

Alustasime ka eilset päeva matkaga. A hike a day keeps the doctor away! Olen tõepoolest seda meelt, parem kui õuna süüa igatahes. :D Vanast kohast lahkudes vaatasime üle veel omaniku kolm poni ja kuulsime, kuidas majanduslanguse aegadel teised omanikud võistlushobuseid lihtsalt vabadusse ajasid, sest ei jaksanud neid enam pidada. Kui keegi lugejatest arvab, et hobustel vedas, siis seda kindlasti mitte, sest võidusõiduhobused ei saa üksinda väliskliimas hakkama. Enamik neist tuli raske kopsupõletiku tõttu magama panna.

Hommikumatkaks valisime Downhilli piirkonna. Ilm oli taaskord tuuline-vihmane-hall, aga tiigrikutsud trotsisid ilma ning nautisid ilusaid vaateid.

Tegelikult meil ilmaga siiski vedas, sest märjaks me ei saanud. Nägime ainult, kuidas eemal sadas, mis oli ka väga vinge!

Kohalikud sõbrad olid lausa T-särkides! Vaat, mida teeb Iirimaal elamine - muudab inimesi temperatuurikindlateks.

Siin on vahepeal nii palju loodust ja matku olnud, et mul alles nüüd tuleb meelde, et tegelikult me ei alustanudki eile matkaga. :D Läksime hoopis vaatama ühte teist Iirimaa kuulsat kohta - The Dark Hedges. Seda tahtsin näha kohe algusest peale, sest kõik pildid olid lausa imelised.

Tegelikkus:

Kui nüüd vaatate, et mida ma vingun, sest allee on tõesti kaunis, siis võin öelda, et ka teie olete pildireaalsuse vangis, sest päriselus oli tegemist üsna hõreda puudereaga, mille all sõidavad kõiksugu autod ja suured bussid, kes masse pildistama toovad. Vähemalt üks massiline tegi meist neljast ühe ilusa pildi:

Hõre puuderida viis veidi tihedama kindluseni, mille juures väikese tiiru tegime. Polnud midagi väga uhket, ka teie ei saa pildireaalsuse vangi jääda, sest vaadake vaid seda valget imekaunist autot, mis lossiga nii hästi kokku sobitub:

Lossi ümbritses golfirada. Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et peaks ikka selle mängu ära proovima. Pea kõik golfirajad, mida näinud olen, on väga ilusad.

Kaidi jookseb ilusal (veel pügamata) murul:

Jah, alles pärast hõrealleed ja lossi läksime jalutama. Ja siis läksime Bishopi vaatepunktile. Oh mind udupead.

Lõbusad modellid, taustaks imeline loodus ja ehtne Iirimaa treileripark (vaadake, kui suuuuuur):

Kui jalutamised jalutatud, rohelust nauditud, siis otsustasime, et elame veelgi vaheldusrikkamat elu ning võtsime esimest korda suuna suurema linna poole. Läksime Belfasti, Põhja-Iirimaa keskusesse.

Päris teistmoodi oli pärast looduspäevi taas linnas olla. Ei osanudki seal väga midagi vaadata või teha. Osaliselt tuli see ilmselt sellest, et olime kõik sama meelt, et Belfast ei ole linna kohta midagi erilist. Kogu linn on kuidagi imelik segu moodsast ja vanamoodsast ja nagu inglased ütlevad, siis all over the place.

Veitsa moodsat:

Ja veitsa vanamoodsat - City Hall:

Belfast pakkus meile siiski mõningal määral elamusi ja turgutust, nimelt toidu näol. Läksime Lonely Planeti poolt soovitatud Ginger Bistroosse sööma. Otsust me ei kahetse.

Esiteks, vaadake seda miljööd, see on ju lausa imeline:

Teiseks, heitke pilt toidule. Maitses sama hea kui välja nägi:

Belfastist saime ka suveniire ja postkaarte ja tänutunde, et koha ära nägime ja lähema aja jooksul tagasi tulema ei pea.

Roheline, eh?

Sillal:

Majutuskoht oli meil juba veidi rohkem lõunas, kuigi samamoodi maal nagu kõik teised kohad olnud on. Majake nägi välja selline:

Toake aga selline:

Toas me tegelikult väga olla ei tahtnud, sest õues oli nii palju parem! Läksimegi õhtujalutuskäigule. Nagu ikka, kohtasime erisuguseid pudulojuseid. Seekord vaatasime tõtt mullikatega:

Õhtu lõppes piljardi ja siidri ja õllega meie majutuskoha puhketoas. Kuigi Karpa ennustas, et minu ja Ville tiim võidab nende tiimi Kaidiga 4-0, siis asi lõppes hoopis nii, et nemad võitsid meid kõik neli mängu. Ah, kui kibe kaotus... Loodan, et elu pakub meile jätkuvalt vaheldusrikkust ja et täna õhtul võidame meie!