Saturday, June 3, 2017

Emadepäev Mäetagusel

Enne, kui alustan uut välisreisi (juba nädala pärast!!), oleks tegelikult tore kustutada vanu võlgu. Jätkan oma Ida-Virumaa sarjaga. Oleme perega juba mitu aastat emadepäeva Eesti kirdenurgas tähistanud ja ka see aasta ei olnud erand. Nagu pildilt näha, siis on kevad (või peaks ma ütlema juba suvi?) nüüdseks lõpuks ometi koju jõudnud, aga paar nädalat tagasi võis jakita ilmast ainult unistada. Külma kevade vahepalaks oligi tore need paar tundi soojas spaas veeta ja pärast seda vähe pidulikumat sööki nautima minna.

Seekordseks külastuspaigaks sai valitud Mäetaguse. Mäetaguse mõisa on kirjalikes allikates mainitud juba 1542. aastal, aga varaklassitsistlik peahoone püstitati paarsada aastat hiljem - 1796. Perekond von Rosenid omasid kogu kompleksi kuni 1919. aastani, pärast seda on majas olnud muuhulgas vallavalitsus, koht, kus kultuurisündmusi korraldada ning tänaseks on sellest saanud mõisahotell koos juuresoleva spaaga.

Mäetaguse spaa on väike, paar basseini ja saunad. Toila spaast tulles tundub kogu puhkekeskus justkui kellegi eraomand ja mitte rahvale mõeldud lõõgastuskoht. Samas on väiksusel ka eelis - tegu on tõeliselt privaatse kohaga. Emadepäeval olime vähemalt poole basseiniajast ainuke perekond, kes veemõnusid nautima oli tulnud. Luksus!

Pikk bassein on 25 meetrit pikk, seega ka harrastusujujatel on ruumi liigutada samal ajal, kui väikesed laiskvorstid nagu mina mõnusalt mullivannis lebotavad.

Saskia ujus meist vist kõige rohkem (kuniks Johanna kiusama hakkas): :D

Massaažijoad:

Minu väikeõed mullivannis:

Basseinide kõrval on talveaed ping-pongi lauaga ja eriti nunnude liblikatega laes:

Üldse kiidan väga sisustust ja valguselahendusi, nad on osanud teha paiga helgeks, aga samal ajal hubaseks. Sooja päikese all:

Mäetagusel on ka kaks Soome sauna, eraldi meestele ja naistele, ja üks ühine aurusaun, kus naistejutte rääkida sai. :D Mis seal saunas muud ikka teha on...

Olles kõik naljakad jutud ära rääkinud läksime juuresolevasse restorani sööma. Ühest hiljutisest artiklist lugesin, et restoran "Tõllakuur" on üks Ida-Virumaa huvitavamatest restoranidest. Kuna ma ise ei ole teistes mainitutes käinud (välja arvatud Sakal), siis ei oska ma paremusjärjestust kommenteerida.

Kokku mahutab restoran 60 inimest, meie mahtusime oma väikese perega kenasti ära:

Kui ma päris ausalt ütlen, siis ma toidust ülivaimustunud just ei ole, päris mitu rooga jätsid mind pigem külmaks. Kuid siiski, oma lemmik oli ka mul. Nimelt, söödavas kausis serveeritud lõhe-avokaadosalat oli nii maistev kui silmale ilus vaadata:

Postimehe artikli põhjal on nad köögi stiili püüdnud kujundada segades kodanliku-Eesti-aegset toidukultuuri ja tänapäevast allergia- ja gluteenivaba mõtteviisi. See salat seda ka oli! Lisaks meeldis mulle supivalik:

Magustoidu ajaks olid meie kõhud toidust punnis. Enamiku jagasime naabriga:

Üritus lõppes klassikaliselt pildistamisega. :)

Kokkuvõtteks võib öelda, et taaskord leidsime Ida-Virumaalt ühe armsa pärlikese, mida ma ka teistele soovitan, eriti spaad ja eriti neile, kes privaatsust hindavad. Ja muidugi ka neile, kes 7-liikmelise perega välja sööma minnes kokku alla 100 euro tahavad maksta. Ida-Võlumaa tõepoolest!

No comments: