Wednesday, June 14, 2017

Maatüdruku unistus

Olgem ausad, see pealkiri on ilmselge liialdus. Ma ei ole mingi maatüdruk, kaugel sellest. Olen alati armastanud linnas elamist ja kõiki mugavusi, mis sellega kaasas käivad. Võimalust minna poodi ja kinno ja restorani iga kell, kui tuju tuleb. Elu inimeste keskel.

Ma ei saa aga eitada, et kusagil minus on peidus see tüdruk, kelle jaoks muru ja hobuste lõhn on just see parim maailmas. Kes käiks igavesti suvaka dressipluusi ja tennistega, kui saaks. Kes armastab üle kõige ilusaid vaateid ja rahulikult asjade üle mõtiskleda ja avarust-avarust-avarust. Iirimaa on selle maatüdruku unistus ja ma naudin seda täiel rinnal.

Maal magan ma tavaliselt üsna hästi, eriti veel, kui eelmisel õhtul jalutamas saab käidud. Paraku eilne öö oli lausa kohutav. Olen oma linnamugavustest ära hellitatud ja vaevlesin terve öö ruumipuuduse käes, 140cm lai voodi tundus kahe inimese piinapingina. Lisaks helises majaperenaise äratuskell 5.40, kuid perenaine paistis üsna kõva unega olevat, sest see vibreeris lausa 15 minutit ning kostus imeliselt ka meie magamistuppa. Olime Villega hommikul läbi nagu läti rahad.

Eilseks päevaks olime Kaidiga juba ammu pikema matkamise plaaninud. Kui aga hommik koitis ja meie enesetunnet Villega lausa näruseks sai nimetada, siis otsustasime, et me ei liitu Kaidi ja Karpa 16.5km pikkuse matkaga Tollymore metsas, vaid läheme teeme midagi kergemat.

Otsustasime ronida Mourne mägede kõige kõrgemasse tippu - Slieve Croobi otsa. Slieve Croob on lausa 534 meetrit kõrge, millest meie läbisime oma matkal ainult viimased sada-kakssada ehk. Tegime rahuliku jalutuskäigu lammaste keskel.

Küll siin on ikka palju ruumi! See avarus on meeletu, Nii Palju Õhku. Sellest jätkub kogu maailma mõtete jaoks ja jääb ülegi. Korduvalt tundsin soovi ratsamatkale minna, küll oleks olnud tore hobusega mööda välju kapata. See kogemus jääb järgmiseks korraks.

See-eest on palju lambaid:

Ja maailma kalleim, kellega koos mäe otsa jalutada:

Kuna Kaidi ja Karpa andsid teada, et imelises Tollymore metsas läheb neil veel aega, siis otsustasime meie minna autoga ümber Mourne mägede viivale scenic route-le. Ka päike tuli välja!

Pilte Kaidi ja Karpa metsaseikluselt:

Pilte meie mägedereisilt:

Peatuse tegime täiesti juhuslikult tee ääres, mis viis vastavatud kohvikusse. No vaadake seda kiviaeda. Mul on ainult üks sõna - orjatöö.

Väikeses valges tarekeses oli kaminasse tuli tehtud. Paar vanadaami rääksid juttu. Võtsime tee ja istusime välja. Teate, pean ausalt ütlema, et see oli üks erilisemaid hetki selles päevas. Soe tee, vaade põldudele, linnulaul ja lammaste "mää" - see ongi maatüdruku unistus.

Rääkisime pärast teejoomist juttu daamiga, kes seda kohvikut pidas. Proua elab nimelt talviti Londonis, aga suved veedab Iirimaal. Uuris muidugi meie kohta ka, et kes oleme ja kust tuleme. Lõpuks viis meid kohviku aias oleva kivi juurde samal ajal mu käest haarates ja vaadates, kas seal kaunistusi on. "Yes, already done," ütlesime. :D Pidime siiski pildi tegema:

Kaidi ja Karpa saime kätte samast kohast, kuhu neid enne viinud olime. Edasi suundusime imearmsasse Newcastle linna. Võru-suurune linnake, kus elab umbes 7500 inimest, jättis mulle sooja tunde. Kui tahate kunagi Iirimaale puhkusele tulla ja päris maale pigem ei läheks, siis minge Newcastlesse. No vaadake neid vaateid, veidi nagu Šveits, aga meri on ka:

Söögikoha leidsime promenaadi äärest, taaskord midagi traditsioonilist:

Söögiks tellisin ribid. No mida portsjonit?

Olime mõelnud, et pärast matka tuleme koju ja magame, kuid õhtu oli juba nii õhtu, et lõunaune jaoks oli selgelt liiga hilja. Pikutasime veidi ja siis otsustasime, et... Läheme uuesti matkama. :D Lihtsalt kuna ilm oli nii hea, siis ei tahtnud seda raisku lasta, sest ühte asja on Iirimaa meile õpetanud - iga päikselise hetke üle tuleb tänulik olla ning kui võimalik, siis sel ajal matkata.

Ja nii läksimegi autoga taas Mourne'i poole. Meist keegi ei oodanud, et nii kaua kõnnime.

Õhtused mäed olid erilised nagu see kogu reiski on olnud. Värske õhk, lõokeselaul ja maalilised vaated - see on hea elu tunne. See on hea elu.

Õhtul proovisime oma jubedat kaotusseisu tasandada, aga ei õnnestunud. Eilse päeva skoor oli 2-1 Lippuste kasuks, kuigi enda kaitseks peab ütlema, et olime enamuse ajast üsna võrdses seisus. Mängisime ilma karistuslöökideta, otsustasime, et järgmisest reisist võtame need ka käiku. Ma küll kahtlen, kas see meie seisu parandaks. :D

Eile oli ideaalne maapäev. Täna oleme paraku juba linnas tagasi. Kõigest sellest aga täpsemalt juba homme, kui kirjutan kokkuvõtte, soovitusi ning toon välja plusse ja miinuseid.

Seniks särame reisijärgses õnnes ja üritame unetunde tagasi teha. :)

3 comments:

Unknown said...

Oh Saara, lugesin veelkord läbi ja olen juba nostalgiline ja hästi tänulik. Aitäh meile Iirimaad reisisihiks valimast, ettevõtlik ja lahe kaaslane olemast ja reisi blogis nii ehedalt kajastamast. Tean, et blogimine on Sulle nauditav, aga ikkagi on see reisil ju igapäevane kirjutamiseks aja ja koha leidmine. Inspiratsiooni viimaseks postituseks!

Kristi said...

Nii idülliline :) ja väga armas proposal stone'i pilt :D aaga mis puudutab 140cm laiust piinapinki, siis ma suuremast ei oska unistadagi. #meieigapäev

Saara said...

Aitäh, Kaidi! Tõesti tuleb kohe nostalgia peale. :) Ilmselt süveneb aastatega, aga siis saamegi pensionil meenutada häid aegu. :D Ja paremad on veel ees!

Kristile samuti aitäh ja mega palju jõudu 140cm laiuses voodis magamises! Uskomatonta!! :D