Iirimaa reis alaku!

Tere kõigile! On taas see imeline aeg elust, kui saab raporteerida otse reisilt. :) Minu kolmas reis sel aastal on alanud. Seekord olen reisinud ennast Iirimaale, suuruselt kolmandale saarele Euroopas peale Suurbritannia ja Islandi. Reisikaaslasi on lausa kolm: mu kallis Ville ja meie sõbrad Kaidi ja Kaarel.

Meeldetuletus geograafiast:

Miks Iirimaa? Esiteks, ma pole siin varem käinud. Teiseks, Ryanair pakkus otselende Tallinnast. Kolmandaks, need pakutud lennud olid odavad. Ja neljandaks - oh bloody hell, why not? (Nagu ütleksid iirlased, eksole. :D)

Ja juba me tõusemegi Eestist õhku:

Eile enne õhkutõusmist oli veidi sekeldusi ka. Arutasime lennujaamas neljakesi, kuidas see lennujaama jõudmise aeg nihkub järjest kaugemale sedamööda, mida vanemaks saame ja rohkem reisinud oleme. Seekord jõudsime sinna umbes 40 min enne lennu väljumist, mis siiski, tuleb tunnistada, veidi hilja oli, sest need paar närvilisemat jooksusammu oleksid võinud ka olemata olla. Lennujaam oli nimelt umbes Belgia jalgpallifännidest ning meie värav oli see õnnetu 14 kõige kaugemas otsas. Lisaks avastasin oma suureks kurvastuseks, et olin fotoaparaadi autosse unustanud ja kuigi üritasime seda kiiresti Kakumäelt lennujaama saada, siis see ei oleks ka parima tahtmise juures võimalik olnud, sest just sellel õnnetul juunikuu päeval otsustas Ryanair maru täpne olla. No mis seal ikka, iPhone-pildireis siis seekord.

Lennukis hakkas juba veidi parem, harjutasime Villega lollitamist:

Ryanair oli, nagu ikka, odav ja talutav. :)

Ja vaated olid, nagu ikka, lihtsalt imelised!

Iirimaale maandusime päikeses ja peame seda heaks endeks. Päikseline Iirimaa tekitas lihtsalt nii hea tunde, ideaalne algus puhkusele:

Üks pluss sõpradeg reisimise juures on see, et autorent tuleb kambapeale ikka märkimisväärselt odavam. Autorent on aga midagi, milleta Iirimaale tulles läbi ei saa, eriti, kui tahad külastada väiksemaid kohti, kauneid matkaradu ja vältida turismimasse. Auto rentisime seekord Europcarist.

Autoga sõitmine siin Iirimaal on loomulikult siiski täiesti omamoodi asi, sest neil on ju vasakpoolne liiklus. Otsustasime, et ametlikeks juhtideks märgime poisid, kuna neil on rohkem kogemusi. Alustasimegi Karpaga roolis ja Villega kõrvalistmel, kes meile kogu kaardimajanduse valmis oli vaadanud. Küll nad on ikka tublid!

Kuigi Iirimaa ei ole Eestist isegi mitte kaks korda suurem, vaid ainult 1.9, on siin siiski väga palju, mida näha ja teha ja mida kogeda. Kuna meil ei ole võimalust veeta Iirimaal 2 nädalat, siis pidime tegema valiku piirkonna osas, mida külastada ja selleks osutus Põhja-Iirimaa. Ajasimegi autole hääled sisse ja hakkasime põhjapoole liikuma, et õhtuks esimesse ööbimiskohta jõuda.

Küll see Iirimaa on ikka ilus! Nii-nii-nii roheline. Siin on lambad ja aedikud täpselt nagu filmis. Ja siin on meri ja siin on merelinnakesed ja lõpmatud ridaelamud ja kajakad ja see hirmus naljakas inglise keel. Tegime tee peal peatusi, et kõike seda sisse hingata. Uued kohad on nagu narkootikum - veel ja veel ja veel peab saama. Reisimine on sõltuvus tõepoolest!

Karpa ja Kaidi:

Õnnenägu:

Kõik ööbimiskohad on meile valmis pannud Kaidi ja juba esimene nendest oli nii armas. Ööbisime tõelises Põhja-Iirimaa butiikhotellis: lilledega voodipesu, hobusepildid seintel, armas 60-ndates vanapaar majapidajatena. Autentne reisikogemus, tõepoolest!

Kuna oli laupäev ja kell ei olnud hilja, siis järgmiseks liikusime edasi pubiotsingutele, on ju pubis käimine ometigi ühe korraliku Iirimaa reisi osa. Olime sõiduga jõudnud linnani Larne, kuid meie võõrustajad soovitasid mitte minna Larnesse, vaid hoopiski kohalikku külapubisse The Meeting House. Nii tegimegi. Enne võtsime siiski poest ka veidi õlut juhuks, kui meile pubis meeldima ei peaks.

See oli asjatu kartus. Pubis meeldis meile väga! Kui te kujutate ette ühte Iirima maapubi laupäeva õhtul, siis ilmselt oletegi õigel rajal, sest klassikalisemat kohta ma ei teagi. Sel õhtul esines isegi live-ansambel The Castaways, mis meile eriliselt hea mulje jättis. Grupis oli 5 meest, vanim neist 71 ja noorim ilmselt üle 50 veidi, mängisid vanu rokilugusid ja energiat oli taevani. Kuigi ajavahe Eestiga on 2 tundi ja pärast sõitu olime üsna väsinud, siis ei saanudki ära minna enne, kui bänd lõpetas, see kõik oli lihtsalt nii soe ja lõbus ja nauditav!

Ilmselt oli kogu küla baari tulnud, sest mingi hetk tuli keegi meilt küsima, et kas me oleme tõesti Eestist. :D Ütled ühele, ütled kõigile. Olid nad vast nunnu kamp, nii sõbralikud, viskasid nalja. Iirlaste külalislahkus ei ole tühi jutt. Siin nad tantsivad ja laulavad tuttavatele lauludele kaasa:

Ööbima jõudsime tagasi kell 1 (kell 3 Eesti aja järgi). Rampväsinutena, kuid väga õnnelikena vajusime pehmete lilleliste linade vahele magama. Kui tore algus reisile!