Sunday, November 20, 2016

Purilennukiga lendama

2016 on olnud päris lennukas aasta, kui nii võib öelda. Juba aasta alguses sünnipäevade paiku sai meil Villega kokku lepitud, et läheme väikelennukiga lendama. Mõeldud-tehtud. Okei, võtsime tegelt päris kaua hoogu ka...

Ville sai aga sünnipäevaks veel teisegi lennu - sõbrad ja sugulased kinkisid talle kõrgema pilotaažiga tutvumislennu purilennukiga. Kui me oma esimese plaaniga jäime hiljapeale, siis teine plaan oli peaaegu, et viimase hetke oma, sest kinkekaart oli aastaks ja hooaeg sai läbi oktoobriga.

Meie õnneelement seisnes seekord selles, et kolisime oma uude koju augusti lõpus ja avastasime, et naabriks on mees, kes kogu seda sõitu korraldab. Nii saimegi otse temaga kokkuleppele, millal minna. Vaatasime yr.no-st välja päeva, kus oli veidi ilusam ilm ja et päikest ka paistaks. Aga noh oh seda Eestimaakest küll... Loomulikult oli kohutavalt külm ja kohutavalt vastikult pilves. Nagu ikka.

Tallinna Aeroklubi MTÜ lennutab oma masinakesi Rapla lähedal Kuusiku lennuväljal. Sõitsime sinna õigeks ajaks kohale, aga nagu juba eelnevalt mainitud, siis ilm oli ikkagi päris halb ja piloot soovitas meil kõigepealt veitsa Raplas ringi jalutada. Külma peletamiseks sõime seljankat. Siis läksime tagasi.

Selleks, et õhuakrobaatikat teha, peaks olema kõrgust vähemalt 700m allpool pilvi. Meil oli aga 300m, pilved madalamad kui muda. See oli selge, et mingeid surmasõlmesid siin küll tegema ei saa hakata. Piloot-naaber pakkus aga välja, et äkki teeme siis ühe kõrgema pilotaaži lennu asemel kaks väiksemat tutvumislendu, et mina saaks ka proovida.

Mul on hea meel, et Ville mind kohe tanki pani ja ma asjale pikemalt järele ei jõudnud mõelda, sest no olgem ausad, ilma mootorita lennukisse minna ja veel vabatahtlikult?? Püsti hull oled, Saara, ütleks ma iseendale. Eriti palju aitas kaasa veel see, kui õpetati, kuidas hädaolukorra puhul langevarju avada ja piloot lisas: "Aga kuna me nii madalalt lendame, siis ega langevarjust nagunii abi poleks."

Olin alguses ikka päris närvis. Üritasin Villele siiski head nägu teha ja veidike poseerida kuniks pooleldi soome keeles rääkiv vene härrasmees lennukile trossi külge pani.

Ja siis see hakkas. Teisel pool põldu seisev suur auto tõmbas rullikutega köit edasi ja lennukit õhku. Täitsa lõpp, kui jube see oli. See oli ikka täiesti hull!!

Kui tross lennuki küljest ära kukutati, oli tunne, et nüüd me kukume. Ja niimoodi tundsin umbes 20 korda selle lennu jooksul kindlasti. Piloot oli enne näidanud, kus kilekotid asuvad, noh oksendamise jaoks. "Vahel pean neid ikka Selverist juurde ostma." Lisaks oli mulle enne näidatud, milliste lõngajuppide järgi saab aru, kuidaspidi lennuk parasjagu on. Mitte üldse turvaline :D Ime, et ma püksi ei pissinud.

Mis seal salata, vaade oli muidugi ilus. Ja üldse on tagantjärgi lahe mõelda, aga lennu ajal küsisin ma piloodilt küll mingi viis korda, et kas kõik on ikka korras ja jahusin seal mingist pulsi- ja vererõhuteemast. Kuna kogu lend salvestatakse GoPro abil ja pärast saab lendu ilusasti üle vaadata, siis korduse nägemine ajas ikka naerma küll. See lend mõjus mulle nii nagu mingi narkootikum. Adrenaliin annab sellise eufooria, et hoia ja keela. Pärast maandumist ma lihtsalt naersin ja naersin ja naersin...

Kui Ville end valmis hakkas panema, siis suutsin juba rahuneda. Aga hakkasin taas uuesti naerma, kui nägin, kuidas ta sinna kabiini hästi ära ei tahtnud mahtuda :D

Lahe oli tegelikult Villet seal lennukis vaadata, ta tõesti sobis sinna hästi :) Naaber veel ütles pärast, et suvel lähevad kindlasti koos sõitma.

Lendamine sümpatiseeris Villele ka palju rohkem, kui mulle. Oli nagu vana kala ise. Ütles, et talle just meeldis see adrekas ja kerge kukkumistunne iga poole minuti tagant :D

Ville tahab kindlasti surmasõlme tegema minna. Kui nad aprillist jälle hooaja avavad, eks siis proovime naabrimehega uuesti minna. Võinoh, Ville proovib. Ma ei teeks seda tappes ka nagu mu sõbranna Maarja ikka öelnud on.

Igastahes, mina soovitan selle ilma mootorita lennukiga lendamise ära proovida ikka! Argpüksidele on parem, kui keegi neid lihtsalt äkitselt kokpitti paneb ja ütleb, et nüüd lendad. Ma oleks põnnama löönud, ausõna. Valige siis hea ilm ka, sest siis kestab lend pikemalt, kuna sooje õhuvoole, millele lennuk toetub, on rohkem. Ja vaade on ka muidugi ilusam :) Raha peaks varuma kingitus.ee põhjal vastavalt kas 59.- või 159.- eurot olenevalt lennust, aga ma soovitan tegelikult ikkagi kodulehe kaudu ise helistada, nad on nii toredad seal :)

4 comments:

kristi said...

:D :D nii lõbus postitus!

Saara said...

Hehe, tänks :D Mõtlesin, et paneks need lennuvideod ka youtube-i üles, aga oleks liiga suureks mässamiseks läinud. Tulete külla, siis näitame!

Saskia said...

Lahe Saara!
Sa oled ikka nende reisimistega julgemaks läinud. Sa ju kardad kõrgust ikka megalt... kõik need võrestikega trepid ja sillad - ei julenud Tartu botaanikaaiaski käia :D :D
Võid enda üle uhke olla!
Muah
S

Saara said...

Tänks, Saskia! Ma kusjuures Just Täna üle klaaspõranda kõndides mõtlesin, et julgus on ikka harjutamise asi ka :)
Kallidpaid, nüüd juba Keeniast!