Thursday, November 12, 2015

Murdes jääd ja tõstes lage

Tänane hommik oli parem kui eilne. Mulle meeldib see hotell, kus ööbin. See on Radissoni oma ja asub siinsamas Varssavi kesklinnas. Mulle meeldib 8. korrus, pehme voodi, puhas vannituba ja bassein keldrikorrusel. Mulle meeldib ka fakt, et sain selle soodushinnaga :) Ja mulle meeldib väga hommikusöök, mida pakuvad. Ma ei ole nii uhket valikut veel näinudki: peekon, munad, kišid, kõikvõimalikud saiad ja saiakesed ja võileivamaterjal, ökomüslid ja jogurtid ja kohupiim, mitu samovari teed ja kohvi, pudelites smuutid ja palju-palju muud. Oleksin tahtnud kõik üles pildistada, aga veidi imelik oleks olnud, seega otsustasin, et teen iga päev ühe pildi :P

Puuviljavaagnad ja smuutipudelid:

Pärast hommikusööki ja blogikirjutamist läksin jalutama. Mul ei olnud konkreetseid plaane. Vaatasin, et ikka väga palju inimesi on kuidagi tänavatel ja lipud ja märgid ja kogunemised ja... Jah, 11.11 on Poola iseseisvuspäev, mind rumalat küll. Mingisugune paraad oli kah seal keskplatsi juures, aga 1.62 on liiga väike pikkus, et toimuvat jälgida.

Olen ka varem maininud, et igas uues kohas tahan kunstinäitusele minna. Tundub, et ka kunstinäitused tahavad mind: leidsin end täiesti juhulikult taas galeriist. Ja ma pean ütlema, et see oli päriselt ka mu päeva tipphetk. Ma leidsin kunstniku, kelle kahtlemata saan üheks mu absoluutseks lemmikuks lugeda Rene Magritte kõrval. Ta nimi on Jan Dziaczkowski ja ta elas aastatel 1983-2011. Sürrealist. Ma pole ammu keset näitust üksinda naernud. Need tööd on täiuslikud. Ta kasutas palju lõika-kleebi-tehnikat ja üritas ühendada sürreaalsust tavamaailmaga, "et need saaks rahulikult koos eksisteerida."

Mõned näited:

Saalid ise nägid välja nagu "Leftovers"-i seriaalist:

Homme on vaba pääse. Ma lähen vist uuesti.

National Gallery of Art teisel korrusel oli sõjajärgse kunsti näitus, ilmatuma õõvastav. See, et Varssavi II Maailmasõja ajal peaaegu täiesti maha pommitati, ei lähe kellelgi kunagi meelest. Ja see on nii õudne. Ei tea, kui tihti need Varssavi 2 miljonit elanikku Teise Maailmasõja sündmuste üle mõtlevad?

Ka noortele kunstnikele oli ruumi jäetud:

Edasi jalutasin sihitult linna peal ringi, nägin ära Wisla, Varssavist läbi voolava jõe. Astusin kirikutesse sisse. Poolakad on tuntud oma katoliiklusega. Mõtlesin isegi, et kas peaks põlvitama ja risti ette lööma, aga see tundus liiast. Jälgisin parem vaikselt ja tegin paar pilti.

Chopini süda on maetud Varssavi Püha Risti Kirikusse:

Õhtul piilusin tuulekojast jumalateenistust. Miks ma küll poola keelt ei oska, nii oleks tahtnud kuulata, mida kirikuisa räägib. Ma usun, et ka vene keelest oleks kasu olnud.

Linnas jalutades sattusin ka ülikooli raamatukogu/botaanikaaia peale. Hämmastav ehitis, üleni taimedega kaetud. Aiad ise olid küll juba talveunne läinud ja need avatakse alles järgmisel aastal. Ebaõnn.

Iseseisvuspäeva linnapilt, millele Chopin kõlaritest tausta mängis:

Pimedaks läheb siin enne kella viite, see tähendab ühtlasi seda, et ma tulen "koju" ära, sest nii jänespüks olen küll, et üksinda pimedas ma tänavatel liikuda väga ei julge. Hotellis on ka okei, ujusin nende basseinis ja vaatasin telekast ratsutamist. Õhtusöögile läksin üle tee asuvasse le Creco restorani, mis minu suureks üllatuseks oli kreeka restoran (ega kõigile pole kiiret taipu jagatud nagu pildilt näha). Kuna lõunaks tellisin ühes kesklinna kohvikus borši ja mulle toodi kuum peedimahl, kus ei olnud mitte midagi sisuks sees, vaid anti kõrvale närida paar lihapirukat, siis õhtusööki tahtsin toekamat. Lammas, punane vein, juustukook ja tee olid sobivad. Nii õhulist juustukooki pole ma kusjuures kunagi söönudki.

Tunnen, et olen Varssaviga paksema jää murdnud ja see on taas mu lage tõstnud. Maailm tundub suuremana ning elu kergemana. Võib rahule jääda.

Soovite rahulolu tõestuseks ühte liftiselfit? Saab :)

2 comments:

Anonymous said...

Iseseisvuspäeva linnapiltVarssavis, aga tundub nagu oleks tegu Tartu linna päevaga ...

Saara said...

Aitäh kommentaari eest, ema :)
See, et Poola kuningas lubas Tartul punavalget lippu kasutada, on nii äge fakt, aitäh, jagamast!