Monday, September 7, 2015

Alatskivi loss ja restoran

Ühel kaunil septembrikuu laupäeval tähistasime me perekonnaga mu ema 50. sünnipäeva. Ema tahtis seda teha Alatskivil. See ei ole meile mingi eriline paik, aga loss on ikkagi loss ja oli ka muid kokkulangevusi ning koht valitud saigi.

Alatskivi loss on valmis ehitatud 1885. aastal perekond Nolckenite poolt. Härra Nolcken ehitas selle oma naisele kingituseks. Alatskivi mõisakompleks rajati küll juba 14. sajandil, aga esinduslik eluhoone tuli ligi 500 aastat hiljem. Läbi ajastute on kompleksil olnud palju omanikke ja seda on sugupõlviti järjest edasi pärandatud. Viimaste eraomanike Nolckenite käes püsis loss aastani 1919, mil see ära riigistati. Lossis on pärast seda olnud nii kino, kool kui sovhoosimaja, aga praeguseks on lossi omanik Alatskivi vald, kes selle ka ilusti ära renoveerinud on.

Meie alustasime oma pidupäeva giidiga tuuriga, mida kindlasti kõigile soovitan. Palju huvitavam on, kui keegi ikka räägib, kui ise kusagilt raamatust lugeda. Meie giid oli hästi armas, teadis palju, tegi nalja ja vastas kõikidele meie küsimustele.

Loss oli ikka imeilus. Nad on renoveerimisega väga tublit tööd teinud (see kestis ka 12 aastat, mis seal salata). Tapeedid ja kardinad ja mööbel ja õhustik on väga tõetruud ja teisalt absoluutselt luksuslikud.

 
Tumedamad kivid on originaalid ja heledad keskel uued:

Kui lossi esimene korrus on puhtalt tolle aja stiili ja majarahvast tutvustav, siis lossi teisel korrusel asub Eduard Tubina muuseum. Tubin küll kunagi lossis ei elanud, aga selle lähedalt on ta pärit küll ja nüüd on tast saanud lossi aukülaline. Mis 20. sajandi alguses olid lossi külalistetoad, on nüüd Tubina isiklike asjade ja piltide muuseumitoad. Väga armas.

Tubin koos Krativärgiga (Tubina poolt kirjutatud "Kratt" oli eesti esimene ballett):

 
Heino Elleri koolkond:

Ka kelder ei ole vaid moosiriiulite jaoks. Keldris tegutsevad käsitöölised. Jah, päris inimesed! Nägime seal õmblejat ja pottseppa ja ühes toas olid kangasteljed. Üks suur tuba oli jäetud ka mõisatööliste tutvustamiseks. Vahakujud olid väga realistlikud.

Lossi ümber oli armas inglise stiilis park. Roosid ja muud lilled ja väikesed jalutusteed. Aktiivsemale inimesele meeldiks kindlasti ka discgolfirada, mis sinna nii kaunisti seatud oli. Üks perekond oli sinna mängima tulnud ja juba mitmendat korda. Ju siis sobib :)

Pärast tunniajast ringkäiku läksime mõisarestorani lõunasöögile. Toidud tellisime õigupoolest juba enne tuuri, et kokk need ikka valmis jõuaks teha :) Kuigi meie reserveering oli vist kuidagi kaotsi läinud, siis õnnestus neil kiiresti meile uued kohad valmis panna ja toit tuli täpselt õigeaegselt.

Söögi koha pealt võin öelda, et maitses. Minu vutipraad oli väga hea, teiste koha ja kana ja lambatall meeldisid ka. Porgandikook oli veidi kuiv, aga maasikasupp kummelibeseega jälle mõnus ja maitsed uued. Õelapsele, kes nisu ja piima ei söö, suutsid nad ilusti sobivatest toiduainetest oma söögi kokku panna, mille eest me väga tänulikud olime. Hindadest? Menüüga ja hindadega saate tutvuda siin.

Kokkuvõtteks võin öelda, et jäime kõik väga rahule, ema 50. sünnipäev möödus täiesti mõnusalt ja rõõmsalt. Soovitan kõigile, kellele vähegi vanaaegne stiil ja lossid meeldivad.

2 comments:

kristi said...

Oi, söök näeb väga hea välja :) ja appi kui suureks Tim on kasvanud. Millal kooli? :D

Saara said...

Jaa, kuule söök oli tõesti hea. Mu vutt oli minu meelest kõige parem ka. :)
Aga Tim saab 1. detsembril viieseks, niiet paar aastat on veel aega :)