Mul on siin augusti lõpus nüüd selline tore elu, et lausa kolmel nädalavahetusel järjest saab sõprade pulma minna. Kristini ja Hendry pulm oli esimene ja kuna see toimus Leigol, siis oli sealt järgmisel päeval hea veidi ringi vaatama ka minna. Villega, nagu ikka.
Üks ilus Eesti metsa pilt kohe alustuseks. Kas pole mitte mõnusam kui nii mõnigi välismaa loss või rand? Pidevalt kaugemale reisides hakkab ka Eesti rohkem meeldima.
Miks Kääriku? Villel oli kunagi Käärikul lähedal Sangaste linnamäe jalamil maakodu ja ta tegigi mulle ühe tutvustava tuuri, mis koosnes kolmest kohast ja ühest kohvikust. Viimane oli tegelikult ekspromtkülastus.
Üks kaardike ka, et suurem pilt tekiks:
Kõigepealt siis Kääriku järv. Wikipedia kohaselt elab Kääriku külas Valgamaal lausa 48 inimest :) Järv on päris suur, ma arvan, et nad kõik mahuks korraga sinna ujuma ka.
Ville hüppab:
Mina krimpsutan nina, sest mulle ei meeldi vesi. Aga suure veenmise peale ma kuidagi ikkagi ennast sinna järve libistasin.
Siis käisime Ville vana maakodu juures, kus nüüd on miski väikene puhkekeskus. Kuna me salaja läksime ja luba ei küsinud, siis pilte ma ei pane ka.
Kolmas koht oli selle päeva parim osa - Harimäe vaatlustorn. See oli ikka eriti eriti kõrge (netist uurisin, et 28 meetrit tuleb ära). Kui ma oleks kohta pildilt näinud, siis ma ei oleks uskunud, et see on Eesti.
Kaks teaser-pilti torni juures lendavatest lohemadudest:
Ja nüüd - vaade:
Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Harimäe vaatetorni külastamine on seda väärt. Saate oma lõbuks ka kileda häälega "Kas tõesti Eestimaa on ikka nii ilus vä?" kaugusesse hüüda.
Miinuspooltest? Olen endiselt argpüks :) Pildistamine ei tulnud kergelt..
Päevapoolik lõppes Rukki Restoraniga. Nagu postituse pealkirjast võite juba ennustada, siis oli asi üsna nutune. Tegemist oli sellise külapoe kõrval asuva söögikohaga, kus sai istuda sees või väljas terrassil. Istusime väljas ja kuulasime kõlaritest ilmselt pool Ivo Linna plaati ära. Ma ei olnud kohe üldse mitte vaimustunud. Samuti oli see toit... No pehmelt öeldes tagasihoidlik. Ainuke mittetagasihoidlik asi selle juures oli soola kogus.
Oskaksite ilusamini teha? Ma pean ütlema, et ma oskaks ilmselt. Pildil siis grillitud lõhefilee ja rukkipaneeringus juustukattega seakaelakarbonaad.
Väikese lisapunkti saab Rukki Maja ilusa menüükujunduse ja rammuse rukkikamavahu eest. Muus osas tulevad miinuspunktid.
Eks elus peabki erinevaid asju kogema, siis oskan paremini valida :)
2 comments:
Nii väikses kohas ilmselt ei tooda ülepäeviti värsket lõhet/liha sisse :( Nii et ilmselt enne külmutamist olid need asjad natuke paremad :D Ma arvan, et nii tehakse?
Muide Käärikult pole üldse kaugel Kuutsemäe oma vaatetorniga, kus suvel ei ole tunglemist üles :) Ja kõrge on ka ja tuuline. Üles saab metallvõrest keerdtrepist. Prr!
Jep, seda külmutamist ma pole mõelnudki... Aga muidugi oli see lõhe nii kuivaks küpsetatud, et see külmutamine neid ei päästa. : (
Kuutsemäe vaatetornis ma pole käinud, päris vinge! Selle panen TO DO listi, nii lahe, aitäh! (Kuigi metallvõrest keerdtrepp on lausa kananahka väärt :D)
Post a Comment