10 kõige lemmikumat kohtumist metsikute loomadega

Kui on midagi, mis mulle eluks ajaks meelde jääb, siis on need kohtumised metsikute loomadega. Need kuidagi lisavad elule kohe uue mõõtme, kas te ei leia? Muidu elame siin kivilinnas vareste ja varblastega, kes ka tegelikult metsikud on, kuid kui ookeanis sulle suur kilpkonn järsku kõrvale ujub, on ikka teine tunne küll. Minu jaoks on reis kohe palju täiuslikum, kui olen snorgeldades mõnda uut kalaliiki kohanud, taevas uut lindu näinud või lausa uut metslooma kohanud. 

Senise reisielu 10 kõige lemmikumat kohtumist metsikute loomadega on siin: 

1. Hawaiil delfiinidega ujumine

See juhtus juhuslikult. Teadsime, et mingites randades võib delfiine olla ja Big Islandi kohalikust putkast küsisime infot. Poemüüja ütles lähedalasuva ranna nime, läksime kohale ja juba kaugelt nägime, et uimekesed on väljas. Oh, seda erutust! Ujusime nagu jalad ja käed võitsid ning kui nad siis tulid... Ligi 20 delfiini, osa ujus meist üle, osa meie alt. Olime umbes 10 meetri sügavuses vees snorgeldamismaskidega. See hääl, delfiinibeebid, imestus selle üle, kui suured nad tegelikult on - see kõik on lihtsalt kirjeldamatu. Siiani minu elu kõige ägedam kohtumine. 2017 esimest korda ja 2018 samas rannas teist korda. Kui kunagi uuesti läheme, siis tuleb neid kordi veel. Mul tulevad külmavärinad peale, kui sellest mõtlen. 

2. Keenias Masai Maras gepardite nägemine

Masai Maras oli palju loomi, aga gepardid jäid mulle kõige rohkem meelde. Nägime õhtupäikeses ema oma teismeliste kutsikatega. Ema õpetas neid jahti pidama ja nii nad seal ühe jänese kallal mässasid. National Geographic omaenda silmade ees. Gepardid meeldivad mulle suurtest kassidest kõige rohkem. Nii elegantsed kuidagi. Eks see õhtuvalgus tegi ka oma töö ja nii ma armusin. 

3. Los Angelese koolibrid

Kui 2012. aastal esimest korda suuremale reisile läksin, esimest korda üksi ka veel, siis ei osanud ma unistadagi sellest, et saan oma silmaga neid ilusaid miniatuurseid linde näha. Aga võta näpust - nad on Californias osale rahvast nagu meile tihased. Koolibridele pannakse eraldi sööginõusid aeda, et siis verandalt neid imetleda. Mina imetlesin suu lahti. Kui teistmoodi on maailm teisel pool planeeti, soojas kliimas. Ja kui ilusad need linnud on - värvilised, armsad, erilised. Ja nii-nii-nii tillukesed, uskumatu! 

4. Vaalad ja delfiinid Madeiral

2018. käisime Villega oma pulmareisil Madeiral. Kogu reisi üks kõrgpunkte oli vaalavaatlusretk ookeanile. Ma polnud varem niimoodi vaalu ja delfiine vaatamas käinud. Esialgu merele minnes tundus, et ega me peale pilootvaalade (keda oli tõesti palju) muid liike ei näe, kuid peagi tuldi laeva ninaosasse laevaga kaasa sõitma ka valjasdelfiinid ja tavadelfiiinid. Kaugelt nägime kašelotti, heeringvaala ja tõenäoliselt ka nudivaala. See on olnud üks mu reisielu ägedamaid päevi. 

5. Hirved Nara pargis Jaapanis

Kohe, kui ma neid hirvepilte nägin, teadsin, et sinna me Jaapanis läheme. Päris hirved! Inimeste ligi! Wow!! Ja nii nad seal tõesti elavad, vabaduses ning inimestega üheskoos. Ööseks lähevad metsa, päeval tulevad inimestelt süüa lunima. See oli tõesti kummaline vaatepilt, neid oli seal tänavate peal ikka sadu ja oi, kui julged nad olid. Oli teisi isegi "kummardama" õpetatud, et kui pea alla lased, siis saad maiustust. Väga paljud oskasid seda. Kummaline, kummaline maailm. Ilus. 

6. Makaagid Malaisias Langkawi saarel

Ma polnud päris looduses neid ahve nii palju näinud või siis ei pakkunud nad mulle varem kuidagi sellist elamust. Siis sain neid näha looduses tegutsemas, mitte loomaaias, kuigi tulid teised inimeste juurde ka ja jõid pudelist, mängisid kilekottide ning muu prahiga. Nad on ikka nii inimeste moodi, uskumatu lausa. Sügav pilk, osavad "käed", tuttavad näoilmed. Ahvide jälgimine annab aimu, kust tuleme. Palju rohkem, kui nende luustikupiltide raamatust vaatamine.

7. Kilpkonnade kohtamine Hawaiil

Teate, et kilpkonnad võivad elada palju kauem kui inimesed? Aeglased, eelajaloolised loomad. Ometi on nad nii graatsilised, kui vees ujuvad. Mäletan ühte hetke Hawaiil Mauil, kui ujusime ja snorgeldasime ja äkki ehmatasin, sest mu kõrvale tuli suur "kala". Paar sekundit ja sain aru, et see oligi tegelikult kilpkonn. Olime kilpkonnaga koos vees ja ujusime. Heh, me mitte ei ujunud, vaid lendasime vees! See oli lihtsalt imeline ja on seda olnud alati. 

8. Barcelonas papagoide nägemine

Barcelona on vaid paari lennutunni kaugusel, kuid selle linna parkides elavad papagoid! Eestis olen alati vaadanud sõprade puuripapagoisid imetlusega. Nad on nii ilusad linnud. Need värvid! Eestis saab ju sulandumiseks ainult hallikasvalge olla. Äärmisel juhul pruun või rohekas. Barcelonas on aga värvilised papagoid. See linn ise on värviline. Kui ilus, kui eksootiline. Ah, tõeline Lõunamaa ja nii lähedal meile. Käisin esimest korda emaga Barcelonas aprillikuus - tulla hallist Eestist sinna kergesse ja ilusasse Barcelonasse nendest nunnudest papagoidest pungil parki jalutama... Nagu unenägu. 

9. Liblikad Kambodžas

Jah, enamik inimesi lähevad Kambodžasse Siem Reapi Angkor Wati vaatama ja nii läksime meiegi. Aga need templid asuvad ju ikkagi džunglis ja džunglis on loomi, linde ning putukaid vaatamata sellele, et seda piirkonda külastab aastas 2,6 miljonit turisti. Ühes kaugemas templitenurgas nägime puude vahel liblikaid ja kuigi templid olid ilusad, on nende liblikate nägemine siiani meeles. Suured, kuninglikud. Sain sealt ka oma parima liblikapildi, muide. Nüüd seisab see suurelt prindituna elutoa seinal. 

10. Ümisejad Šveitsis

See on minu kõige hilisem elamus loomade nägemisest. Eelmisel aastal, kui olime sõpradel Saas-Fees külas, guugeldasin huvi pärast, et mis turmileheküljed piirkonna vaatamisväärsusteks ka peavad. Üks neist oli "Ümisejate küngas" - mäenõlv, millel elavad ümisejad olid nii sõbralikud, et käisid inimestelt porgandeid ja pähkleid võtmas. Ah, suur oli mu rõõm, kui sellest lugesin ja teadsin, et tahan kohe minna. Läksimegi kõik koos, see oli nii äge hetk! Isegi meie väike 2-aastane Felix sai sellest osa ja andis ümisejale porgandi. Nagu filmis. :) 

Need on 10 kohtumist metsikute loomadega, mis hinge on läinud. Ootan juba uusi! Andke mõtteid, kuhu veel minna ja mida teha, et elus rohkem metsikuid loomi näeks. 

10 kohta, kuhu enam kunagi ei läheks

Lubasin augustis, et Reisile Saaraga 10. sünnipäeva puhul teen 10 postitust arvuga "10". Siit tuleb järgmine!

Ma üldiselt olen nii suur reisimise fänn, et läheks kogu aeg ja igale poole, aga mõtlesin, et panen ikkagi kirja kohad, mis kindlasti mu eelistustesse ei kuulu. Kes sama meelt ei ole, andke siis teada, on kõigile huvitav! Panen kohad kirja ilma pingereata, mul pole "kõige vähem meeldivat kohta". Ja lisaks mainin veel, et tegelikult oli seda nimekirja ikka päris raske teha ka. 

1. Mombasa, Keenia

Mombasa on imeilusa rannajoonega asula Keenia lõunaosas, India ookeani kaldal. Hotelle on seal palju, üks luksuslikum kui teine. All Inclusive pakkumisi leiaks ilmselt kümnetes ja kümnetes. Küll aga pole seal minu meelest no ikka mitte midagi muud erilist kui see ilus rannajoon, hotellid ja soe ilm. Linn on tagasihoidlik, tavaline, prügine, nagu ikka. Valged liiguvad enamasti taksodega. Olen Mombasa hotellipuhkust tegelikult nii mitmelegi sõbrale soovitanud, aga ise ma enam ei läheks, sest lihtsalt - nähtud. Maailmas on nii palju kohti ja Mombasa pole mu südant võitnud. 

2. Varssavi, Poola

Peaaegu nagu kodu, onju? :D Kui ma 2015. aastal üksinda Varssavisse bussireisile läksin, oli elu põnev - 5-tärnikas ööbimine, üksinda tänavatel jõlkumine, vaatamisväärsuste uurimine. Küll aga on mul sellest reisist vist mingi trauma, sest Varssavi tundub no nii... mahajäänud, et lihtsalt ei taha. Jah, nad on vanalinna ilusasti taastanund, jah, see juutide muuseum on imeline ja igasugu asju saab osta väga odavalt, aga no ei. Euroopas on ka muid (pea)linnu. 

3. Odessa, Ukraina

Odessa oli omamoodi ilus sellel 2018. aastal, kui õega seal käisime, kuid see oli ikkagi räämas. Muidugi oleks huvitav näha, kuidas see vana linn on sõjale vastu pidanud, kuid see oleks ka kõik. Me juba käisime ooperiteatris, juba sõime musta torbikuga jäätist, juba nautisime art noveau stiilis ehitisi. Las see jääda teistele. Mujale Ukrainasse tahan siiski veel minna ja olen täiesti kindel, et lähengi. 

4. Ho Chi Minh, Vietnam

Kogu sellest 2016. aasta alguse reisist oli Ho Chi Minh kõige jubedam koht. Nii palju rahvast, nii palju motikaid, sattusid ka väga kehvad toiduelamused (clear soup - ainuke selgus on see selge jube maitse). Paadituur Mekongi jõel oli õudne-õudne turistikas. Sõjakoleduste muuseum ajas südame pahaks. Mingi hea tunne oli seal tegelikult ikkagi korraks ka, selline kergus pärast Malaisiat, aga kui valida saaks, siis valiks pigem ümberkaudse, kasvõi Vietnami kesk- või põhjaosa. 

5. Bratislava, Slovakkia

Bratislavas oli veidi sarnane tunne, mis valdas Varssavis. Kui ma mitte kuhugi mujale reisida ei saaks, siis käiks sealgi tihedasti, vaataks muuseume ja prooviks uusi restorane ja jalutaks vanalinnas, aga muidu on ikka liiga sarnane Tallinnale, liiga lähedal. Natuke vana ja siis palju uut, mordernset ja vanaga võrreldes hingetutki. Tülpinud tunne tuleb peale. (Ma tegelikult mõistan oma privileegipimedust, et te teaksite.)

6. Göteborg, Rootsi

Kui ma vaatasin oma blogi paremal serval olevat reisitud riikide ja paikade nimekirja (nähtav ainult veebiversioonis), siis seda nimekirja tehes hakkas kohe silma Göteborg. Meil tegelikult oli sinna Kadri ja Maarjaga suurepärane kontsertreis, Ed Sheeran laulis nii ilusasti ja see linn oli mõnus ja suvine, kuid no mitte midagi ei tõmba tagasi. Ed Sheeran tõmbaks, kui ta ainult seal kontserte teeks aga õnneks ei ole seegi tõsi. Teised Rootsi väikelinnad, siit ma tulen! (See oli nali, Göteborg on suurem kui Tallinn tegelikult). 

7. Kyoto, Jaapan

Käidud ja nähtud ja... ei jätnud erilist muljet. Jah, Tokyosse läheks küll veel, see on ikka üks eriti suur linna ja seal on kindlasti vaadata lõpmatus koguses värke. Kyoto aga on väikene, tagasihoidlik, kõige suuremad vaatamisväärsused nägime ära ja sellest täiesti piisab. Kui tahaks kuhugi väiksemasse kohta minna Jaapanis, siis Kyotot selleks ei valiks. 

8. Malta

Lõpuks jõudis ka Malta siia nimekirja. Tegelikult tõesti saime Maltal kõik asjad ära näha, mida päriselt näha tahtsime. Isegi need ilusad rannad ei kutsu enam uuesti, kuigi tõesti, need olid väga ilusad. Pigem vaataks juba muid Vahemere saari, kus käinud ei ole. Maltal ei olnud ju ka üldse metsasid ega lopsakat rohelust, kuhu võiks niisama nädalaks sukelduda ilma, et turistikaid teeks. Jah, Malta, tõenäoliselt näeme järgmine kord järgmises elus. 

9. Phnom Penh, Kambodža

Phnom Penh on räpane, lärmakas, suur. Meie hotell seal oli luksuslik ja katusebassein ilus, aga ainult hotellis istumiseks pole vaja Phnom Penhi heitgaase sisse hingata. Rahvusmuuseum ja Kuningapalee olid ilusad ja tõesti, ainult sinna läheks mõlemasse paariks tunniks küll, aga näiteks Genotsiidimuuseumisse mitte kunagi, muid budistlikke templeid on terve Kagu-Aasia täis. Seega - ei. Kui Kambodža, siis pigem juba kohe Siem Reap. Seda õudsat jõepaadiga ühest linnast teise sõitmist ei teeks ka enam mitte kunagi. 

10. New Haven, Connecticut, USA

Kuigi Yale ja kogu selle ülikoolikompleks oli nii-nii-nii lahe, siis New Haven on täielik pommiauk. Never again. Kui keegi kutsuks mind ainult Yale-i ja kõik sündmused toimuksid selle sama ülikoolilinnaku territooriumil ja sammugi välja astuma ei peaks, ehk siis... Muus osas jäi liiga ebaturvaline tunne. Võin vabalt pigem poole ööni üleval olla ning online sündmusest osa saada kui sinna kohapeale minna. 

Kuidas teil? Olete minuga nõus? Jagage palun oma "Mitte-kunagi-enam" sihtkohti. 

Kokkuvõte Malta reisist

Kolmapäeval enne lendu pakkisime end korralikult sisse, tegime AirBnB majakese korda ja läksime ema ja Felixiga jalutama. Ville tundis end jätkuvalt kehvasti ja jäi "koju" pikutama. Meie aga nautisime veelkord seda atraktsiooni nimega Victoria Lines, seekord palju rohkem korras hoitud teid. 

Rendiautole olime teinud ühe kriimu, saab näha, kas selle eest võetakse mingi raha maha või ei. Muidu läks seal vasakpoolses liikluses sõitmine täitsa hästi nii mul kui Villel, polnud üldse enam sellist paanikat nagu 2021 lõpus Küprosel. 

Lend jäi tund aega hiljaks ja niimoodi ei saanud ka ema oma viimase bussi peale Tartusse tagasi, läks siis varahommikusega. Elu... 

Sõime selles lärmakas Malta lennujaama Hard Rock Cafes veidi "prügikartuleid" ja burkse: 

Lend oli täitsa okei. Felix sõi krõpsu ja vaatas multikaid ja aknast välja ja tegeles kleepsuraamatuga. Muidugi istus mu kuklal ja rahmeldas ringi ja jalutas mööda vahekäiku, aga taaskord - null nuttu, mitte ühtegi suuremat pahandust. Vaatamata kõigele on ta ikka väga hea lennukilaps. 

Aga nüüd! Hea magus osa nimega "Malta plussid ja miinused".

Plussid: 

1. See riik on tõepoolest nii väikene, et jõuab ühest saare otsast teise alla tunniga ning isegi vähese ajaga omajagu näha. 

2. Kütus on nii odav! Tavaline bensiiniliiter oli 1,3 eurot. Vahemaad on väikesed ja kütus odav, transpordile ei kulu üldse palju raha. 

3. Kuna Malta oli Briti impeeriumi osa, siis enamik kohalikke räägib ka inglise keelt täiesti vabalt. Inglise keel on neil lausa teiseks riigikeeleks. Malta keel on samuti mõnusalt ladina tähestikus, kuigi sugemetelt araabia keelele sarnane. Kohanimesid siltidel on lihtne lugeda. 

4. Maltat peetakse Euroopa parimaks snorgeldamis- ja sukeldumisriigiks. Seda ma ei tea, kas see tõsi on või ei, aga snorgeldamishuvilised pettuma ei pea. Nii palju ägedaid randu, nii erinevaid - kiviseid ja liivaseid, sügavaid ja madalaid, populaarseid ja vähempopulaarseid. Tõsine rannafänni maiuspala. 

5. Malta on Eestile lähedal ja vähemalt praegu läheb sinna Tallinnast ka otselend. Kes Lõuna-Eestis elab, siis ka Riiast saab otselennuga. 

6. Hinnad on väga okei, üsna sarnased Eestile ja isegi odavamad. Väljas kesktaseme restoranis on suur-suur praad umbes 15 eurot (sellest saaks vabalt 2 inimest söönuks), odavamates restoranides saab ka alla 10 euro söönuks. 

7. Kliima on sügisel ja kevadel ideaalne, kevadel saab palju kohalikku värsket kraami ka. 

Miinused: 

1. Alustame sellega, millega eelmine nimekiri lõppes - kliima. Suvel on kraade üle 40 ja talvel alla 15, aga kütet neil majades ei ole. Seega eestlaste jaoks ongi sobiv aeg Maltat külastada kevadel ja sügisel. Talvel ka sajab palju. Suvel ei saja üldse ja kõik taimed kolletuvad. 

2. Maltal on hästi rõske, vähemalt suvevälisel ajal. Meie riided ei kuivanud ära ei õues ega toas. Lõpuks panime ühes toas konditsioneeri tööle ja uksed kinni, et see õhku kuivataks. Siis saime enam-vähem kuivaks. Rõskusest enamik maju seest hallitab. 

3. Majad on üsna pimedad, vähemalt traditsioonilised küll. Kuigi selles traditsioonilises majas elamisel olid oma võlud, siis järgmine kord võtaksin ikkagi midagi moodsamat ja valgemat. Hallitusest ei pruugi see päästa muidugi. 

4. Maltal on päris palju prussakaid, ka meie korteris oli mitu hiiglaslikku. Samas mürgimadusid ei ole ühtegi. 

5. Liiklus on kaootiline. Mitte küll nii hull kui Kagu-Aasias, aga "Anna teed" märki enamik ei austa, sõidab see, kellel rohkem kuraasi. Vasakpoolne liiklus ka veel + miljon ringteed. Nad tõesti armastavad ringteid, neid on pandud isegi sirge tee keskele ja mitte ainult ühes kohas. Parkimiskohti on raske leida.

6. Restoranid avatakse õhtul alles kella 19 või 20-ajal, mis meie jaoks oli veidi hilja. 

7. Söök koosneb enamasti pastast, pitsast ja igasugu küpsetistest. Jäneseliha on väga populaarne. Ei ole väga tervislik, ausaltöeldes. 

8. Maltal on palju-palju inimesi, looduslikke vaikseid kohti on tunduvalt vähem kui näiteks Rhodosel. Villega arutasime pikalt, et kas eelmise aasta Rhodos oli parem kui selle aasta Malta ja kui mina hääletasin ilusate randadega Malta poolt, siis Ville ei nõustunud absoluutselt. Ütles, et iga kell valiks enne Rhodose oma metsade ja vaikusega (ja ägeda Airbnb majaga). 

9. Maltalased pole ise ka loodusesõbrad. Ingrid rääkis, et ta on 100% kindel, et teab Maltal kasvavatest taimedest nii palju rohkem kui 90% maltalastest. Neid lihtsalt ei huvita. Majade katustel on vähe taimi (kuigi kliima ju ideaalne!), pargid pole nii ilusasti kujundatud kui Eestis jne. Malta kultuur keerleb rohkem kiriku, firmariiete ning kullasära ümber. Nii kummaline kui see ka ei ole... Seega vähemalt meie pere jaoks veidi võõras, kes me metsas mütata armastame ning kaltsukates šoppame. Maltal vaadatakse second-hand asjadele ja meelelaadile võõrastavalt. 

Kirikud on see-eest väga ilusad:

Ma ise arvan, et Maltale mu teed enam ei vii, aga see puhkus mulle meeldis, eriti Comino saare, vanaagse arhitektuuri ja imehea ilma pärast. Jään 2022. aasta sügisereisi meenutama kui ühte õnnestunud valikut ning mõnusat aega perega. 

Tänusõnad ka:

1. Aitäh, Rasmus ja Liilia, kes meie kodu ja kassi hoidsid. :) 

2. Aitäh ema, kes sa terve reisi jooksul korda hoidsid, kõik nõud ära pesid, tuju üleval hoidsid. Ema tõesti on aastatega ikka ideaalseks reisikaaslaseks saanud - ta ei ole kunagi pahas tujus, alati optimistlik. "Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab" suhtumisega. Kehvade olukordade peale naerab ja headest võtab viimast. Nii tore, et saime just sinuga reisile minna. 

3. Ville, mu seikluskaasa. Me oleme hea tiim ja sa oled lõpmatult lahke ja hooliv inimene. Aitäh, et andsid nii palju aega, pühendumust ning rõõmu kogu perele. Me armastame sind. 

4. Felix, sa väike mutukas. Aitäh, et suutsid enamuse aja mõistlik olla, lasid Villel öösiti magada ning vahel ka hinge tõmmata. Aitäh, et lennureisid nii hästi üle elasid. 

Felixi kohta veel seda, et see reis on tõesti olnud kõige raskem, sest ta on selles iseteadlikus eas, kus kõlbab ainult tema enda viis maailma tundma õppida. Kui selleks on issi süli, siis absoluutselt midagi muud ei sobi, läheb kuni hüsteeriani välja. Kui tema süüa ei taha, siis ta ei taha ja võibki päev otsa banaanist toituda. Kui ta ei taha seda teatud pluusi selga panna, siis ta lihtsalt ei taha. Mis sest, et see on ainus puhas pluus kapis. Ei. Tenerifel ja Rhodosel oli selles osas lihtsam. Noh, loodame, et järgmiseks aastaks on ka tema vaim veidi paindlikumaks muutunud. Tegelikult oli ta ikkagi väga mõnus reisikaaslane ja mul on hea meel, et me temaga koos maailma avastada saame. 

Mõned asjad veel, mis õigesti tegime selle reisi jooksul: 

1. Võtsime väga väikese auto. Suurega ei ole siin tõesti midagi teha, väikest saab paremini parkida ja kitsastel teedel on palju lihtsam manööverdada. Samas ilma autota oleksime nii palju ühistranspordist sõltunud, et seda ka teha poleks tahtnud. 

2. Läksime enne koolivaheaega. Lennupiletid olid odavamad (kokku nelja peale 581 eurot, kus sees ka tasulised kohad ja kahele inimesele käsipagasikohvrid), majutus oli odavam (kokku 782 eurot), rendiauto läks umbes 270 eurot (oleks odavamalt saanud, jäime hiljapeale). Koos muude kulutustega läks taaskord 2000-2500 euro vahemikku, sama, mis eelmisel aastal, kuigi nüüd oli meid 4. Ma olen rahul. 

3. Võtsime ema kaasa. :D 3 täiskasvanut ühe energilise 2-aastase peale on miinimum, millega reisida kannatab! 

4. Sobivas koguses riideid sai kaasa võetud. Eriti hea, kui oleks pesumasin olnud ja kui ma oleks võtnud Felixile ainult ta lemmikriideid, oleksid mingid vaidlused olemata jäänud. Aga ikka tundub, et oleme ikkagi saanud järjest paremaks selles pakkimises, sest kõik riided kasutasime ära, midagi üle ei jäänud ja tegelikult puudu ka mitte. Ema sama meelt ei ole, aga tema kotte mina ei pakkinud ka. 

Selleks aastaks siis välisreisidega kõik! Postitustega kindlasti kõik ei ole. :) Aitäh kõigile lugejatele kaasa elamast!