Dubai Expo - päev tulevikus

Kui Expot poleks Dubais korraldatud, siis tõenäoliselt me praegu siin ei oleks. Expo on midagi, mida tõesti näha tahtsin, juba sellest ajast kui ta sügisel 2021 avati. Kes ei tea, siis Expo puhul on tegemist üritusega nimega World Exhibition ehk Maailmanäitus, mida on korraldatud juba kaua-kaua ja erinevates vormides, aga esimene päris maailmanäitus oli aastal 1851 Londonis. Dubaist eelmine maailmanäitus oli aastal 2015 Milaanos ja seal me Villega käisime ka. See oli meie esimene ühine reis, nii tore meenutus. Lugeda saab siit. 

Nüüd on Expo aga Dubais ja kusjuures viimast nädalat, sest näitus suletakse 31. märtsil ehk siis järgmise nädala neljapäeval. Ongi kõik. Nagu Maarja ütles - täielik once in a lifetime kogemus. 

Ja once in a lifetime see tõesti on. Mul isegi ei ole sõnu kirjeldamaks, KUI äge ja futu ja koostööl põhinev ja suur ja suur ja veelkord suur see Expo on. Maailmanäitus ise on juba midagi, mis oma olemuselt hiiglaslikuks on kujundatud, sest iga riik tahab ju midagi pakkuda, aga kui see näitus korraldada Dubais, siis no Dubai taustaga ei saa ka taustajõud tagasihoidlikud olla. Nad on tõesti andnud endast maksimumi.

Emiraatide paviljoni sees:

 

Kogu Expo peale kuluv maa-ala on hoomamatu (438 hektarit), seal on kokku 200 paviljoni ning seda on külastatud juba üle 20 miljoni korra. 20 miljonit! 

Meie alustasime hommikut aga hotelli hommikusöögiga. Teadsime, et päev tuleb pikk ja keresse peab normaalselt toitu tankima. Pannkoogid ja puuviljad on klassika, ilma selleta polekski nagu lõunamaareisil: 

Expole oli plaan minna grupiga koos. Kell 9 kogunesime hotelli fuajees. Kuna aga osa grupiliikmetest hilines, siis otsustasime, et hakkame Maarjaga juba minema, saame hakkama küll. Saimegi, loomulikult - ostsime rongipiletid ning panime Expo poole ajama. Sõit kestis umbes 50 minutit, vahemaad on siin ju pikad ja Expo on ehitatud tühjale maale keset kõrbe. Rongiaknast oli aga mööduvat väga vinge vaadata: 

Kui väravatest läbi saime, kukkus suu ammuli küll. See kõik on lihtsalt täiesti hoomamatult suur. Muud ei oskagi öelda. 

Juba enne näituse külastamist oli selge, et kõiki paviljone me külastada ei jõua. Samuti oli selge, et tõenäoliselt ei jõua me külastada ka suurt osa neist, mida külastada tahaks ja tegin kohe alguses endaga lepingu, et ei hakka selle pärast stressama. Maarja oli valmis vaadanud nimekirja, mis andis soovitusi, et mida oma (vähese) ajaga siis peale hakata ja kuidas seda Expol kõige paremini kasutada. Expol on sel aastal 3 põhilist teemat: Mobility, Opportunity ja Sustainability ehk siis Liikuvus, Võimalus ja Jätkusuutlikkus. Igast teemast olime valmis vaadanud 9 "parimat" ning lisaks olid mõned isiklikud huvid kah (noh, et ikka Eesti paviljoni näeks jne). 

Meie esimene sihtpunkt, Emiraatide paviljon:

Samasuguseid plaane on teinud loomulikult ka kõik need miljonid inimesed, kes Expot siiani külastanud on. Niimoodi on osa paviljonidest osutunud väga palju populaarsemaks kui nii mõnigi teine. Expol on tegelikult isegi oma broneeringusüsteem, aga kõik populaarsemad on ka seal juba broneeritud (st võetud on ära võimalus teatud kellaajal ilma järjekorrata sisse saada) ja seega kui tahta midagi populaarsemat näha, tuleb lihtsalt julmalt järjekorras seista. 

Meie otsustasime Maarjaga, et selle suurema järjekorras seismise teeme kohe alustuseks ära. Nimelt, tahtsime näha Araabia Ühendemiraatide enda paviljoni. Jõudsime Expole üsna avamise kellaajaks ja läksime kohe kiirelt AÜE paviljoni juurde. Arvake ära, kaua ootasime? 2 ja pool tundi! Ja mitte lihtsalt, ikka 35-kraadise kuumaga. Meie ullikesed polnud ju hotellist isegi vett kaasa võtnud. Tegelikult poleks see saba pidanud nii aeglane olema, aga keset ootamist külastas seda sama paviljoni äkitselt mingi valitsusegrupp, mille jaoks paviljon täielikult suleti ning kogu kaadervärk seisma pandi. Ligi tunnike ootasime nii, et saba ei liikunud ei ühele ega teisele poole. Esialgu suutsime tuju üleval hoida, aga lõpus oli küll tunne, et pagan, hakkame minestama. Isegi Maarja hangitud veel polnud võluväge. 

Pärast väga piinarikast lõpu-pooltundi saime siiski sisse. Oh, konditsioneeritud toad, olgu te tänatud. Ma tõesti ei kujuta ette, mida need kohalikud siin suvel selle 50-kraadise kuumaga teevad. Ei liialda, juulis-augustis ongi konkreetselt 50 kraadi. Nagu jahedas saunas... Seda ei peaks küll absoluutselt sõnaga "jahe" kirjeldama. 

AÜE paviljon oli suursugune, uhke. Keldrikorrusel oli näitus liivadüünide vahel, päris liiv oli kohale veetud. Edasi nägime AÜE ajaloost lühikest multikat ja lõpuks vaatasime, millega tegelevad nende kõige tähtsamad teadlased ja uurimisjaamad. Väga ilus oli, võin isegi öelda, et väärt seda 2,5 tundi ootamist. 

Selle aja ja pingutuse peale otsustasime, et turgutame oma kehasid toiduga. Salatibaar oli õige valik: 

Meie lootused helgema tuleviku osas polnud õnneks kadunud, olime üsna kindlad, et see AÜE 2,5 tundi oligi päeva kõige hullem osa ja õnneks me ei eksinud. Kõik järgmised järjekorrad said läbi kuni 40 minutiga, mõnel polnud üldse järjekorda ja mõnel siis see sama 40 minutit, mis on lapsemäng võrreldes Emiraatide sabaga. 

Nägime eile ära veel Hispaania, Uus-Meremaa, Singapuri, Madalmaade, Rootsi, Brasiilia, Terra, Kuuba, Kuveidi, Liikuvuse, Omaani, Austraalia, Soome ja Prantsusmaa paviljonid. Nüüd kokku lugedes imestan ise ka, kuidas nii palju sai. Kolmest põhiteemast vaatasime ära kõik huvipakkuvad Jätkusuutlikkuse tiivast ning osa Liikuvuse omast. 

Hispaania dünamo, millele annavad jõudu inimeste puudutused, kui nad spiraali mööda alla jalutuses seina katsuvad: 

Hispaania paviljonis sai näha ka hyperloop tüüpi tuleviku sõiduvahendit. Oh, mu ulmearmastajast süda, see jättis lausa lööke vahele: 

Uus-Meremaa üllatas kogu tuba hõlmavate ekraanidega (mis, nagu hiljem välja tuli, olid praktiliselt olemas igas suuremas paviljonis), imelise vertikaalse purskkaevuga, sõnumite sügavusega looduse ja inimese suhtest. Singapur oligi aga ise üks suur vertikaalne aed, väike miniatuur Gardens By The Bay-st:

Madalmaad üllatasid laheda installatsiooniga, kus ekraaniks on vihmavarjud:

Ja lisaks sellele üllatasid nad meid ka pannkookidega, hehe. Okei, väike nali, need ostsime muidugi ise, aga mõnus oli ikkagi, saime oma Amsterdami reisi meenutada, sellest on ju lausa 3,5 aastat. 

Rootsi paviljon oli põhimõtteliselt üks suur mets: 

Brasiilia oma aga üks suur bassein: 

Jätkusuutlikkuse teema enda paviljon Terra meeldis mulle rohkem kui nii mõnigi väiksem konkreetse riigi väljapandud näitus. Lahedaid mõtteid, installatsioone, suur-suur maa-ala. Terra katusel: 

Kui te nüüd mõtlete, et kas raske polnud nii paljusid näituseid vaatamas käia, siis absoluutselt oli. See on ikkagi suur töö! :D Aga mis teha, kui juba selline uudishimulik oled. Igas majas on peidus mingid saladused, mingi uus fakt selle riigi kohta, mingi lahe tulevikutehnoloogia (sest Maailmanäitused on eelkõige tehnoloogia jaoks tehtud). Kuidas siis mitte jälle järgmist vaatama minna? Võimatu. 

Aga vahel ikka puhkasime ka. Maarja Kuveidi paviljoni katusel:

Päeva kõige-kõigem väljapanek oli aga Liikuvuse teema paviljonis. See on absoluutselt top 1, mida üldse eile nägime. Suu oli kogu aeg lahti... Ülisuured ülidetailsed inimesed, maakerad, ekraanid... 100% tulevik. Raske seda siin paari lausega kirjeldada. 

Väljast: 

Seest: 

 Jah, see Mobility paviljon oli eilse päeva tipphetk. Kellel Expo veel ees, siis selle võtaks kindlasti kavva. 

Suurte emotsioonide järgne õhtusöök kanawrapiga, otse Mobility treppidel: 

Edasi tulid veel Omaan, Austraalia, Soome ja Prantsusmaa. Selleks ajaks oli juba pime ning see öövalgus oli hea ja sume. Ilm on siin ju öösel ideaalne, päike ei kõrveta ning higi ei voola... Ma saan täiesti aru, miks Düünis inimesed öösel tegutsesid ja päeval magasid. 

Omaani paviljon oli ilus ja lõhnas nii-nii hästi... Araabia paviljonidel on lõhn, kusjuures, ikka üsna tähtsal kohal, nagu araablaste kultuuriski. 

Soome oma kodususega, millest ei puudunud muumitassid, Fiskars ja Finnair ning isegi üks meie tööandja Beehealthy või nagu meie seda tunneme - Mehiläinen. Soome näitus oli tegelikult väga vinge, jällegi soovitan! 

Prantsusmaa samas jättis üsnagi külmaks, kuigi soovitati. Ma neid soovitusi üldjuhul ikkagi usun, sest näiteks Kuveidi paviljonis, mis 2015. aastal väga lahe oli, oli sel korral vaid pettumus - halva kvaliteediga ekraanid, midagi meeliköitvat polnud, rääkis palju Kuveidi ajaloost ja vähe tulevikuteemast jne... Ometi neil ju raha on. :D 

Aga Austraalia meeldis. Hästi tore planetaariumi stiilis kinosaal, mis Austraaliast, loodusest ja tulevikust rääkis ning sellele järgnev peegellagi, mis illustreeris nende juttu, kuidas kõik on kirjutatud kaks korda - ühe korra Maasse ja teine kord Taevasse.

Kui kell 22:00 sai, olime näitusel olnud juba 12 tundi. Täitsa lõpp! Vot sel hetkel tundsime küll, et aitab, hakkame koju minema, homme on ka päev. Olime läbi nagu vene raha. 

See oli üks suur-suur-suur päev ja mida aeg edasi, seda suuremaks see läheb. 

Dubai - oh, sa poiss!

Kas teil on ka nii, et noorena olete rääkinud maad ja ilmad kokku, mida elus kunagi teha ei taha, aga mida vanemaks saate, seda rohkem vaja neid sõnu süüa, sest elu lihtsalt mängib asjad niimoodi kätte? 

Dubaiga täpselt nii läks. Nimelt, olen tulnud Dubaisse grupireisiga. Grupireis on midagi, mida ma varasemalt absoluutselt teha pole tahtnud. Seal on nii palju ebameeldivat - inimesed, keda ma ei tea ja kes mulle ei meeldi, ajagraafik, mida ise painutada ei saa, enamasti ka kõrgem hind kui ise reisi korraldades, kellegi võõraga toa jagamine jne jne. Aga! Minu endine trennikaaslane Reet kuulutas Facebookis, et on korraldamas reisi Dubaisse, et näha maailmanäitust Expot ja veidi niisama ringi vaadata. Kuna mina olin Expot näha tahtnud juba ammu-ammu-ammu, aga sisimas olin siiski loobunud, sest lihtsalt polnud sobivat võimalust, siis selle kuulutuse peale tundsin, et nii, see on see. Helistasin kohe Maarjale, sest temaga olime Expost juba mõnda aega rääkinud ja nii see plaan meil realiseerus. Ja kui üldse kellegi korraldatud reisiga ühineda, siis on see Reet - palju reisinud, täielikult "jalad maas" inimene, keegi, keda ma usaldan. Tehtud. 

Sõnu sain süüa ka ööreisi osas. Ma muidu igal võimalusel väldin sellist sünget perioodi kui öölennuga kulgemine. Õudne, järgmine päev on ju täiesti hukas, see oksetunne, mis peale tuleb... 2019 öölennuga Jaapanisse lennates ei saanud ju üldse magada ja mõtlesin järgmisel päeval tõesti, et suren seal pargipingil, meenutus on siin. Aga noh, mis parata, öölend oli grupireisi osa. Egas midagi, reisinälg on nii suur, et tuleb ära teha. 

Vahemaandumine Riias: 

Õnneks oli mul selleks lahinguks piisavalt abimehi, panin hakkama kogu laskemoona. Esiteks, võtsin kodust kaasa silmaklapid - no nii igaks juhuks, äkki aitab. Igaks juhuks võtsin ka eesistme toe külge kinnitatava jalapadjakese, mis mu lühikesi jalgu magamiseks sobivamas positsioonis peaks hoidma. Mürasummutavad kõrvaklapid - see on selge, ilma ei saa. Aga igaks juhuks, kui nendega raske magada peaks olema, võtsin ka kõrvatropid. Kõige tähtsam osa kogu varustusest oli aga 7,5mg tsopiklooni ehk lühitoimelist unerohtu. Uskumatu, kui hea ravim see on. Nii, kui lennukisse Riia-Dubai peale saime, nii neelasin tableti alla ja minu meelest magasin ma juba enne kui lennuk õhtu tõusis. Ma magasin 5 tundi jutti, mingi hetk korraks tegin silmad lahti ja nägin, et päike kumas, aga siis panin kinni ja magasin kohe edasi. Mitte mingit vähkremist, hea asendi otsimist, jalgade suremist vms. Ma lihtsalt magasin. 

Niimoodi oligi mu suurim hirm selle reisiga möödas. Tund enne maandumist ärkasin nagu värske lilleke, tuju hea ja seiklusteks valmis. Jee, jee, jeeeeeeee! Parim kingitus üldse. Keda iganes tänada vaja, teate, et ma saadan need tänud teele. Ka Maarjal oli enam-vähem okei, oli paari tunni kaupa maganud ja tundis, et saab hakkama. Pärast kuulsin, et mõni eestlane polnud maganud silmatäitki. Vot see on jube... 

Meie olime maandudes väga rõõmsad - Maarja on see esimene reis Euroopast välja, minul esimene Kesk-Aasias! (Parandus: ikkagi Lähis-Idas, nii kaugele kui Kesk-Aasia pole veel jõudnud. :D)

Kuna me jõudsime Dubaisse varahommikul, aga hotelli sai sisse alles keskpäeval, siis oli Reet nii kaval, et korraldas meile hommikuks linnaekskursiooni. Väga hea mõte! Kes tahtis, nokkis konditsioneeritud bussis (õues on ikkagi ju 30 kraadi sooja), kes tahtis, kuulas väga põnevat loengut Dubai ajaloost ning vihtus bussiaknast pilte teha. Meie kuulusime muidugi mõista viimasesse gruppi. 

Giidiks oli meile üks keskealine egiptlanna nimega Hend, bussijuhiks Pakistanist pärit meesterahvas. Üldse on Araabia Ühendemiraatides ainult 11% kohalikke, kõik ülejäänud on võõrtööjõud, kes lõpuks koju tagasi lähevad, sest pensioni nad AÜE-st ei kogu, lihtsalt ei ole sellist kommet. Kõik kohalikud on aga überrikkad perekonnad. 

Esmalt viis meie teejuht meid kuulsa palmikujulise saare peale, millel nimeks Palm Jumeirah ja mis on täielikult inimese ehitatud kunstsaar. Villad seal maksavad nii 3-4 miljonit eurot, kuigi ega nad midagi superilusat ei ole. Hotellid on muidugimõista samuti ülikallid. 

Mina siin kuulsa Atlantise hotelli ees: 

Ja Maarja samuti, seismas kail, mida kohalik võõrtööjõud just käsnaga pesnud oli: 

Dubai on üldse väga puhas ning ka väga turvaline riik. Rääkisime Maarjaga õhtul, et mis meile sellest päevast kõige rohkem meelde jääb. Selleks on perspektiivi muutus. Kui varasemalt vaatasime araabiamaid kui šovinistlikke ja tagurlikke, siis nüüd näeme asju läbi teistsuguse prisma. Ma ei tunne end siin tegelikult üldsegi mitte piiratud, vaid vastupidi - väga hästi hoitud. Kohalikud kombed näevad ette, et naisi ei tohi segada, nad peavad saama privaatsust, neile peab olema tagatud oma ruum. Rongides on naistevagunid, ringi sõidavad naistetaksod. Naiste tualettruumid on hiigelsuured. Spordisaalis pestakse end üksikutes kabiinides (naistel on vaja privaatsust ka teiste naiste eest). Seda kõike on raske sõnadesse panna, sest me rääkisime nii palju. Ma muidugi tüütasin vaest Hendat oma arvukate küsimustega, aga kuidas ma siis veel kultuurist paremini osa saaks, kui kohalikuga rääkides? Kohalikuga ehk siis 5 aastat siin elanuga, AÜE päris kohalikega ei õnnestu mul ilmselt kordagi oma elus kohtuda. Aga mine sa tea.

Teiseks vaatasime kaugelt üle selle Dubai ikooni, hotelli nimega Burj Al Arab. Antud hotell on esimene maailmas, kellele anti 7 tärni. Selles peituvad imed nagu padjamenüü, kust saad omale 17 erinevast padjastiilist sobiva valida, siis igas toas olevad 24-karaadise kullaga iPadid, tuba broneerides on vaja valida lilled, millega see tuba ära kaunistatakse, kusjuures lilled imporditakse Dubaisse ju kõik sisse. Tegemist on siiski kõrberiigiga... 

Edasi suundusime ühe mošee juurde, aga sealt palju ilusaid pilte ei saanud. Hoopis huvitavam oli paadisõit üle Dubai kanali ajaloolise küla juurde, mis tutvustas traditsioonilist elustiili aegade algusest peale. 

Vana kalapaat ja kõrghooned: 

See osa ekskursioonist oli üks mu lemmikuid. Hend rääkis, kuidas Dubai oli kunagi väike kaluriküla, kus esialgu peatusid vaid beduiinid, seejärel elasid pärlipüüdjad ja alles siis, kui nafta avastati, sai Dubaist tõeliselt rikas riik. Umbes 50 aasta jooksul on Dubai tundmatuseni muutunud ning ühinenud teise kuue emiraadiga ühiseks riigiks nimega Araabia Ühendemiraadid ehk AÜE. "Muuseumis" aga nägime nii beduiinide telke, pärlipüüdjate kõrkjatest maju kui traditsioonilisi korallikivist tehtud araablaste kodusid. Viimased olid nii-nii põnevad. See, kuidas toad on paigutatud ja elu korraldatud - väga huvitav! Olekski võinud kuulama jääda. 

Meie järgmine peatus oli koha juurde, mis kõik need erinevad ajastud vastu on pidanud - turuplats. Esmalt jalutasime mööda vürtside tänavat ja siis käisime vaatasime kohalikud kullavarud üle. 

Vürtside tänaval tutvustati meile safranit, eukalüpti, kaneeli ja kõike muud, mida neil oli. Safran on muidugi kõige kallim, 5 grammi maksis 20 eurot. Vihjeks - ei, ma ei ostnud, pole nii suur fänn. Aga Eestis müüakse seda küll palju, palju kallimalt. 

Hend ja poeomanik asju seletamas:

Igas teises poes oli müügil salle ja muid riideid, mida meile pidevalt maha taheti müüa. Klassikaline araabiamaa - tänaval pakutakse kaupa stiilis, millega meie, eestlased, just harjunud ei ole. Ütlesime aga viisakalt "No, thank you" ja jalutasime edasi. Ja siis tegime salaja pilte. :D 

Pärisaraablastest muide pilte teha ei lubata. 

Vürtside juurest läksime kuulapoode kaema. See, kuld, mida siin müüakse, on päris ning seda käivad järjepidevalt ka patrullid kontrollimas. Dubais on igasugused karistused väga karmid ning selle tõttu on kriminaalsus miinimumi viidud. Hend rääkis isegi, kuidas ta ükskord ca 100 eurot trahvi sai selle eest, et ülekäigurajast meeter eemal kõndis ja mitte konkreetselt raja peal... 

Aga kuld, seda oli tõesti palju: 

Me ei ostnud Maarjaga ühtegi ehet, ei kuldpesu ega kõrvarõngaid. Esiteks, need maksid väga palju ja teiseks - meil vist tõesti on kõik, mida vajame. 

Edasi viis meie tee meid vaatamisväärsuse juurde nimega Dubai Raam - suur kullast nelinurk ja kui ma ütlen "suur", siis mõtlen tõesti hiigelsuurt ehitist, sest Dubai araablased on suurusehullusesse ära uppunud, ükskõik, mis maailmas ka ei tehta, nad tahavad teha järele, ainult, et suuremini. 

Dubai Frame, 150 meetrit kõrge: 

Raami sisse sai otseloomulikult ka ekskursioonile minna. Nii paremal kui vasakul olid liftid ning üleval võis siis vaadata seda kaunist linna. Kusjuures, Raam oli ehitatud just niimoodi, et ühel pool raami näeks Vana-Dubaid, teisel pool uusi, modernseid hooneid. Niimoodi seob Raam kokku nii mineviku kui tuleviku, mis mõlemad on eksisteerimiseks vajalikud. 

Uus Dubai: 

Vana Dubai: 

Keskmine osa, mis otseloomulikult ka 150 meetrit vabalangemise tunnet tekitas. Või vähemalt tunnet, et see oht on reaalne. 

Maarja ületas ennast, mina ka, tegime kordamööda pilte: 

Ekskursiooni viimaseks peatuseks ei jaksanud peaaegu, et väljagi minna. Kell oli juba ligi 4 päeval (Eesti ajast 2 tundi ees ehk Eestis siis kell 2 päeval) ja viimase 24 tunni jooksul olin söönud põhimõtteliselt ainult igasugu rämpsu. Hommikuks olid krõpsud, kommid, teised krõpsud, teised kommid, koka, šokolaad jne... Süda oli paha, aga muud ka võtta polnud. Kui lõpuks hotellitoa kätte saime, olime nii läbi, et lihtsalt istusime mõnda aega voodite peal. 

Meie tuba on 37. korrusel. Nii kõrgel pole me kumbki varem ööbinud. No ikka väga-väga lahe, eriti see vaade! 

Aga egas midagi, ajasime end ikkagi püsti ka. Käisin pesus, vahetasime riided ja otsustasime, et nüüd peab normaalselt süüa saama. Hakkasime siis toidukohta otsima. Mobiilset netti meil tegelikult pole, sest 1 MB maksab 6 eurot ja nii pahased me raha peale pole. Kui SIM ära vahetada, saab 1GB tasuta, ehk teemegi seda. Tasuta SIM anti kõigile, kes riiki sisenesid. Ilus neist, onju? 

Valituks osutus India restoran. Sõime nii palju - nii palju... Oleks rohkemgi söönud, kui see toit ainult nii vürtsine poleks olnud. Küsisime neilt väga vähest vürtsi. Ha-ha, need eestlased ikka. Milline see päriselt vürtsikas toit on, ei kujuta ettegi. 

Maarja arvas, et edasi oleks hea üle vaadata Jumeira rannaala. Mõeldud-tehtud. Vahepeal oli pimedaks läinud, aga see pimedus oligi just õige aeg, et rannaala särama lööks. Meil kukkus suu lahti, kui taksost välja astusime. 

Nii ilus! Nii võimas! Soe tuul, palju tulesid, mereõhk... Me olime sillas, oma tavalises reisieufoorias. Mõtlesime jälle, mida kõike elus õigesti on tehtud, et nii palju õnne kogeda saab. Jalutasime kaua. 

Õhtu lõppes Marriotti katusebaaris. Ma võtsin alkovaba koksi ja Maarja natuke jäätist. Nautisime vaadet ning naersime igasuguste tobeduste üle nagu ikka meie reisidel tavaks on (seekord näiteks selle üle, et kui saime toa numbriga 3703, siis arvasime, et ju see 3. korrusel paikneb, noh, tegelikult oli ju korrusele 37 vaja minna). Ühesõnaga - meil on koos väga lõbus. Varasemad reisid Maarjaga on toimunud Amsterdami, Götenborgi, Londonisse ja Küprosele. 

Dubai on mind positiivselt üllatanud. Ilus, uhke ja teistmoodi. Äge!