Hüvasti, Helsingi, ja tere, Amsterdam!

Tervitustega Amsterdamist, kallid lugejad!

Kuidas ma siis nüüd järsku kohe siia olen sattunud? Amsterdami jõudmise lugu on järgmine. Nimelt, meie Maarjaga, kes oli mu kursaõde ja on praegune kolleeg, oleme koos reisimisest tegelikult juba mõnda aega rääkinud. Maarja tahtis selle ära teha ilmtingimata enne, kui ma nii-öelda tanu alla saan. :D Olime plaani kuidagi rippuma jätnud, aga augustis sai see hoo sisse ja soodsate piletite otsing alguse. Kaalusime Londonit ka, aga valituks osutus siiski Amsterdam, peamiselt jälle nende soodsate lennupiletite pärast nagu mul ikka tavaks on olnud. Lennata otsustasime aga Helsingist, sest nii on meil mõlemal töölt lühem maa.

Prelüüd sellele nunnule reisile toimuski neljapäeva õhtul Helsingis, kuhu tuli mulle "külla" ka Ville, sest olime mõelnud juhust kasutada ning Ville sõbra Villuga kokku saada. Mõeldud, tehtud. Pealegi, nii tore on oma kallist Villekest kahe tööotsa ja reisimise vahele korraks näha ka.

Helsingisse võtsime ööbimise viimasel hetkel ja valituks sai Omena hotell - hea odav ööbimiskoht (või noh, Helsingi mõttes odav), kus uksekood saadetakse sõnumiga ja kellegagi hotelli minnes suhtlema ei pea. Introvertide paradiis. :D Tuba oli lihtne ja mugav, kõik, mis vaja, oli olemas.

Ka valitud söögikoht oli kohe ümber nurga - Patrona. Villu soovitas ja broneeris meile laua. Helsingis on kombeks ikka alati broneerida.

Nagu piltidelt näete, siis tegemist oli Mehhiko söögikohaga. Ütlen ausalt, et mehhiko toit pole mul kunagi lemmik olnud, aga selles restoranis meeldis see mulle ikka väga. Liha oli just õigesti tehtud, piisavalt mahlane, sibulad mõnusalt magusad, guacamole erinevaid variante sai proovitud palju. Ainult laimikook oli veidi hädine, selle oleks ma küll ilmselt isegi parema teinud.

Prelüüd vihmases Helsingis lõppes mõnusalt ja õnnelikult, kus hotellitoas sooja tee kõrvale minikaneelisaiu sai söödud ning mõeldud, kui tore on, et sõpru on.

Sama tunne oli mul ka järgmise päeval, kui Maarjat nägin. Maarja on olnud minu sõber juba mitmeid aastaid ja on kindlasti üks parimaid sõpru ülikoolipäevilt üldse. Kohtusime rongijaamas ja vaatamata sellele, et mitu korda 3 minuti tagant väljuvatest rongidest maha jäime, saime siiski õnnelikult masina peale, mis meid lennujaama viis.

Maarja jaoks ei ole lendamine kindlasti mitte lemmiktegevuseks. Meie lend Amsterdami kestis 2 ja pool tundi ning kohale viis meid Transavia, millega ma varem sõitnud ei olnudki. Odavlennufirma, aga täitsa mõistlik, millegi üle kurta ei ole. Isegi Maarja ütles, et üllatavalt normaalne lend oli, ei kõigutanud pea üldse. Maarja nõustus minuga paaril hetkel isegi lennukiaknast välja vaatama. Vaade Madalmaadele oli seda väärt:

Niisiis jõudsimegi siia. Enamik eestlasi ütleks ilmselt, et oleme nüüd Hollandis, aga päris täpne see termin siiski ei ole, kuna Holland on ametlikult vaid ühe piirkonna nimi kogu riigist. Riigi nimi on aga Madalmaad, siin elab 16 miljonit inimest ning pealinnaks on Amsterdam, kuhu me maha potsatanud olemegi. Minule üllatuseks ei olnud Amsterdamist üldse lihtne majutust leida. Kuulsime hiljem, et see on nii, sest on september - kuna üürikorterite leidmisega on nagunii raskusi, siis õpilased ööbivadki septembris tihti airbnb-s, hostelites ja hotellides. Oleks pidanud veeeeeel varem planeerima hakkama. :) Õnneks saime kambrikese hotellis nimega Via Amsterdam, mis siiski päris viisakaks osutus ja vaatamata oma kaugele asukohale keskusest siiski mugava ja noorusliku mulje jättis.

Kohvrid hotelli jäetud, asusime kesklinna poole teele. Ja seal see oligi - Amsterdam oma kanalite ja arhitektuuri ja isegi väikese päikesepaistega vaatamata sellele, et esialgu enamasti vihma lubati. Olime kohe väga rõõmsad! :)

Meie esimene vaatamisväärsus oli Royal Palace, kuninglik palee linna keskel. Palee oli esialgu ehitatud linnavalitsuse majaks, aga kui Napoleon Bonaparte Madalmaad vallutas ja ka lossi enda valdusesse sai, siis tegi ta sellest kuningate elupaiga.

Tükike hiigelehitisest ilusa sinisetaeva taustal:

No see Royal Palace oli ikka ahhetama võttev. Kui enamik eestlasi peab Amsterdami kas läbisõiduhooviks või tossuparadiisiks, siis meie tulime Maarjaga siiski kultuuri nautima. Royal Palacest me selle ka leidsime: kassikalises stiilis kujud, kaared, suured saalid hiigelsuurte kroonlühtritega, maalid, ajalugu täis kuulsaid nimesid ja tähtsaid kohtumisi.

Lossi kroonlühtritest ongi mul kõige rohkem pilte. Tore, et see Napoleon ikka nii toretsev oli, need on ju lausa kunstiteosed:

Te tahaksite sellises majas elada?

Tohtoripreili oma kambris:

Üks magamistubadest. Siin peatuvad arusaamist mööda praegugi riigijuhid ja muud tähtsad ninad.

Edasi läksime seal samal keskväljakul asuvasse Ripley muuseumisse Believe It Or Not. Tegu oli üsnagi ehtsa turistikaga, nad olid välja pannud igasugu kummalist, mida inglane Ripley kunagi oma maailmareisidelt kaasa oli toonud. Selline lihtne ja veidi lapselik koht, aga meil Maarjaga sai nalja ikka. Me lihtsalt armastame naermist. :D Samas oli tobedate asjade nägemine ka heaks vahelduseks kõrgkultuurile.

Näiteks selline pilt. Tegu on kiiliga, kellele püha õhtusöömaaeg tiibadele maalitud. No kes, jumala eest, üldse sellisele mõttele tuleb? Vastuseks on mehhiklased:

Siin Maarja maailma pikima mehe kujuga.

Siin mina lihtsalt ühe suure Transformersi kujuga:

Pärast nii suurepärast kõrgkultuuri ja mitte nii kõrget naljakat kultuuri jalutasime tänavatel ja kanali ääres. Siin ongi täpselt selline nagu filmidest nähtud - rattad ja jõed ja paadid ja arhitektuur, mis üle kõige armastab pruuni ja halli. Tore seda kõike lõpuks ka oma silmaga näha.

Õhtu läks siiski veelgi paremaks, sest kohtusime Toomasega, kes siin blogis figureerinud varemgi. Toomas on nüüd just siinsamas riigis elanud juba aastakese ning teadis meile rääkida igasugu põnevaid lugusid kohalikust elust ja inimestest. Istusime baaris, sõime õhtust ning hoolimata reedesest üha valjenevast muusikast jagasime nalju ning lugusid. Tunne oli nagu oleks jälle ülikoolis - hängisime kolmekesi nagu kunagi Tartus. Ahhh, nii äge!!!

Nii möödus meie esimene päev - täitsa õnnelikult! :)

Alutaguse seikluspark

Taaskord on kätte jõudnud sügis ja sellega koos ka ema sünnipäev. Kaks aastat tagasi olen ema sünnipäeva tähistamisest kirjutanud siin ja muidugi võib ka meie eelmise aasta Barcelona reisi sünnipäevatähistusena arvestada.

Sel aastal soovis ema sünnipäeva puhul midagi aktiivsemat ette võtta. Otsustasimegi Saskiaga, et viime ta Alutaguse seiklusparki. Tähistasime uue päikeseringi algust (või ka vana lõppu, kes kuidas soovib) ühel armsal septembriselt pilvisel, aga siiski piisavalt soojal laupäeval. Plaanisime kohale minna kohe varahommikul, aga kuna talvepuud vajasid ritta ladumist, siis kohale jõudsime keskpäevaks. Energiat oli töötegemisest hoolimata palju ja meel püsis reibas:

Esiteks tuli lahendada probleem Timiga, Saskia pojaga. Teda nimelt põhirajale veel ei lubatud, 20cm jäi pikkusest puudu. Seega lubati ta lasterajale. Olime alguses päris hämmeldunud, et kas see kuue-aastane tõesti üksi võib niimoodi mitme meetri kõrgusele turnima minna, aga instruktor ütles, et võib-võib ja enne oli ta ka e-kirjas maininud, et keegi teda sealt kaugelt vaatab. No... Maru kahtlane, aga mis me ikka teha saime. Erinevalt meist sai Tim ka kiivri:

Lasterajal on muidugi see positiivne asi, et konks kinnitatakse nööri külge, kust lapsed seda ise ära võtta ei saa, ainult edasi saavad ajada, seega pole ohtu, et nad kusagilt maha kukuks. Ainult rippuma või kinni võivad jääda ja eks nad siis juba häält tee. Instruktorihärra kinnitaski Timi nööri külge ja nii ta üksinda rajale jooksiski:

Meie aga liikusime edasi kohustuslikule minikoolitusele, mis osutus üheks naljakaimaks pooltunniks sellel päeval. Esiteks näitas instruktorionu meile varustuse peal olevat kolme konksu ja seletas armsa venekeelse aksendiga, et millise nööri või teise konksu külge ja millal neid panna tuleb. Siis lasi ta meil proovirajal proovida. Vahel läks ikka valesti ka, sest esialgu tundus kõik päris segane. Pean mainima, et instruktorihärra jutt oli ajuti ikka täiesti arusaamatu... Muigasime seal isekeskis ja proovisime viisakaks jääda, aga kui me veel nägime, kuidas ta meiega koos alustavale kurttummale perele sama teksti selgeks üritas teha, siis oli mul küll sama tunne kui vahel EMOs purupurjus inimeste hala kuulates - no nii raske oli naeru tagasi hoida. Kui kurttummad valesti tegid, siis ta tegi kohe kõvemat häält, mida nad muidugi ei kuulnud. Ohjeerum... Õnneks oli peres laps, kes ilmselt midagi kuulis, sest tema kaudu said ka teised lõpuks asja selgeks.

Alutagusel on kokku 5 rada. Esimene neist oli tagantjärele vaadates ikka päris lihtne, aga sellisele kõrgusekartjale nagu mina päris suur eneseületus. Kõikusime seal muudkui kolmekesi liikuvate puude ja nööride küljes. Rada lõppes aga pika allalaskmisega, mille jaoks kogu julgus kokku tuli võtta.

Saskia ei kartnud vist küll üldse:

Esimese laskumise lõpul tundsin, et olen täitsa läbi, adrenaliin tõi ka eufooria peale:

Pärast esimest rada läksime järveelaskumisele, mis kujutas endast 600 meetrit kihutamist köie otsas läbi metsa ja üle järve. Sel hetkel sain aru, et see esimene rada oli tõesti alles algus. Jumala eest! Ema läks muidugi esimesena:

See laskumine oli ikka nii kiire... Ma veitsa kiljusin, tunnistan ausalt üles. Kartsin täiega, et vastu puud lendan või midagi, meil ei olnud ju kiivreid ja ma ei teadnudki, milline see teine kallas välja näeb. Olen megalt argpüks... Ema sai must ka iseloomustava pildi:

Saskia jälle ütles, et talle nii meeldis, sest oli tunne nagu lendaks õhus. Kujutas veel Dannyt ja draakoneid ette Troonide Mängust. :D Tegelikult see oli kasulik nipp, mõtlesin järgmisel laskumisel sama, siis oli juba palju parem tunne, kuigi ega adrenaliin oma tööd ei jätnud ja süda peksis ikka üle saja korra minutis.

Hea kui neid hetki koos saab jagada, on kindlam tunne:

Edasi võtsime ette rajad 2, 3 ja 4. Need olid juba kõrgemad ning kõõluda tuli lausa 5-10 meetri kõrgusel. Samuti olid need füüsiliselt raskemad, sest nii hirmust kui tasakaalu hoidmiseks tuli kätega kõvasti tööd teha. Väsisime kõik mingi hetk päris ära, illustratsiooniks pilt väsinud Saskiast:

Ema on väga heas füüsilises vormis, jõuab raske töö kõrvale veel naerdagi:

Rõngastega ületuskoht oli füüsiliselt kindlasti kõige väljakutsuvam:

Looduses olemine oli muidugi priima. Tavaliselt on ju sõprade ja perega põhiliseks kokkusaamise viisiks üheskoos söömine või filmi vaatamine või lauamängu mängimine, aga selline looduses turnimine ja enda proovile panemine on ikka hoopis teine tera. Ühiselt kogetud kogemused jäävad kauaks meelde.

Saskia hoiab emal pilku peal, kui viimane 6 meetri kõrgusel jalgrattaga kahe puu vahel sõidab:

Siin jälle ülesanne, kus tuleb end rippu lasta ja köie abil edasi tõmmata:

5. raja peale ma ise enam minna ei jaksanudki, küll aga läksid sinna Saskia ja ema. 5. rada on selle poolest eriline, et seal on harjutus nimega Tarzani hüpe - hüppad nööriga teise puu pealt kahe puu vahele punutud võrku kinni ja ronid mööda seda üles. Nagu arvata võite, olen ilmseltgelt liiga jänes sellise tegevuse jaoks, niiet mind ei tõmmanud see kohe üldse ja isegi Saskia oli väsinud, aga kuna see oli ikkagi ema enda sünnipäev, siis tema proovis ära. Siin pilt pärast õnnelikku sooritust, võrk jääb paremale:

Pärast vägitükke olime näljased nagu hundid. Õnneks on keskuses ka kohvik, kus pakutakse lihtsaid toite hea hinna eest. Ükski pearoog ei maksnud rohkem kui 6.5 eurot. Tegime kolmekäigulise. :D

Küll oli tore see ema sünkar. Mulle ikka meeldib, kui saab uusi asju proovida, isegi kui see nõuab jubedalt eneseületust. Ja eriti meeldib mulle, kui saab seltskonnaga looduses olla. Sinna juurde võib muidugi söömine ka kuuluda.

Palju õnne, ema, ja seiklusrohket uut aastat!

Kuidas me Villega ratsamatkal käisime

Oma suures nimekirjade-armastuses olen ma loomulikult teinud nimekirja ka sellest, mida suvel teha võiks. Ratsamatk oli selle kindel osa. Osalt selle tõttu, et Ville polnud kunagi ratsamatkal käinud ja ma nii tahtsin talle näidata, kui vinge see on ja teisalt olen ma ju ise suur "hobusehull" nagu mu pere mind ikka kutsunud on. Hobusesokid ja -aluspesu ja noh, ilmselt saate isegi aru. Mõnel läheb üle, aga vaatamata kukkumistele ja muudele traumadele on mul armastus alles.

See pilt on Lääne-Virumaalt, kuhu ratsamatkale suundusime. Seekord läks planeerimisega kõik ilusti, sain matka broneeritud ja kokku lepitud ja pererahvas tõesti teadis, et me tuleme. Milline õnnistus on teha koostööd inimestega, kes oskavad ratsatalu juhtida.

Ratsataluks oli Arma talu. Soovitan lingile klikkida ja kodulehte vaadata. Nii toredad lood ja pildid ja kõik on selge ja korras. Eriti meeldivad mulle kirjeldused erinevatest matkadest. Saatsin kohe Villele ka lingi tutvumiseks. Arutasime koos läbi, mis riided panna ja kuidas kõige mugavam oleks. Lõpuks said Villele selga pikemad matkasaapad ja pikad püksid. Treener muretses saapaid nähes, et kas ikka jalustesse mahuvad, aga mahtusid ilusasti.

Need kaks pilti on tegelikult tehtud vales kohas, tall asus paar kilomeetrit eemal. Õnneks jõudsime õigeks ajaks. Meid võttis vastu peremees Arvi, kellega hobused sisse tõime ja kes Villele hobuse valmispanemist õpetas. Mulle avaldas muljet tema põhjalikkus. Mul oli kohe hea meel, et Ville rahuliku inimesega põhiasjad selgeks sai.

Ville suksuks sai Hiiris, rahulik tori mära. Villele meeldis ka, et ta rahuliku iseloomuga oli. Flegmaatikud hobused, you're da best!!

Mulle anti samuti mära - Evita. Evita oli veidi väiksem kui Hiiris, hästi nunnu kõrbi välimusega ja samuti rahuliku meelega. Arvi rääkis, et Evita on esimene nende tallis sündinud hobune. Kui armas. :) Muide, kõikide hobuste kohta on nende kodulehel ka väike jutuke kirjas.

Lisaks meile kahele tuli ratsutama ka üks kohalik külamees. Kui kolmekesi hobused valmis olime saanud, siis viisime nad esialgu maneeži, kus Arvi põhivõtteid seletas. Kuigi minu esimene ratsatund oli ligi 20 aastat tagasi, oli tore taas vanu tuttavaid õpetusi kuulata. Minu viimane ratsutamine lõppes 2 aastat tagasi kukkumisega ja pärast seda polnudki hobuse selga jõudnud. Pehme algus oli täpselt see, mida vajasin.

Ville oli üsna üllatunud, et hobune tõesti allub käsklustele. Hehe, nii armas. Pärast soojendussammu siirdusime maastikule jalutuskäiku tegema. See päev oli tegelikult väga vihmane, aga meie saime nii mõnusalt just vihmade vahel jalutamas käia.

Mul oli tegelikult hirm naha vahel, kuigi üritasin lõdvestuda. Künkast üles, künkast alla, metsast läbi, mööda aasa... Vaikselt hakkas meenuma, miks ratsutamine läbi aegade üheks mu lemmiktegevuseks on olnud.

Villel läks ka hästi, olen ta üle väga uhke. Ainuke mure oli tal sellega, et hobune vahel süüa tahtis ning paar korda teda läbi märgade okste vedas. Aga see käibki ratsutamisega kaasa. :)

Jalutasime maastikul umbes pool tunnikest, väga mugav aeg esimeseks reisiks hobusel (või siis enesekindluse leidmiseks pärast pikka pausi...). Iga hetkega tundsin, et suudan rohkem lõdvestuda. Õnnetunne muudkui kasvas.

Pärast matka nägime välja just nii õnnelikud:

Ahh, kui tore see oli!! Täiuslik algus matkaseeriale hobustel. Mitte, et mul järgmine etapp plaanitud oleks, aga ma tean, et ma lähen mingi hetk mitmepäevasele ratsamatkale ja kindlasti nii mõnelegi matkale väljaspool Eestit. Olen seda oma peas näinud ja järelikult peab nii saama. Arma ratsatalu soovitan samuti väga-väga-väga! Tutvustav pooleteisttunnine matk maksab 25 eurot.

Lõpetuseks lapsepõlve unistuste ponipilt:

Stay tuned!