Nakuru National Park

Tegime täna Villega üle 700 pildi. No nii raske on siia väikest valikut teha. :) Andsin endast parima.

Unetunde tuli täna alla kuue. Palun halastust, palun! Hommikul hakkas meie safarireis ja hoolimata eriti suurest väsimusest vedasime end toast välja, tegime check-outi ja saime autole. Kui safarijuht meile alguses kirjutas, et reisime koos nelja vietnamlasega, siis olime tegelikult üsna tänulikud, et need hiinlased ei olnud. Hiinlased on kaugelt kõige suuremad matsid, keda tean. Lootsime, et vietnamlased nii hullud ei ole.

Paraku ei olnud ka nemad just intelligentse olekuga. Ma ei ütle, et nad intelligentsed ei oleksid, aga kui inimene ikka räägib niiiiiii kõva häälega, vaikust ja loomi ei austa, teeb parema meelega selfisid, kui jälgib loomi, siis no ma ei tea... Ei ole just kõige meeldivamad inimesed. Vb matka peale saame veidi suuremateks sõpradeks, eks näis.

Alustasime oma safariautomatka hommikul kell 8 ja tegime esimese peatuse Rift Valley vaateplatvormi juures. Rift Valley on 9600km pikk org, mis läbib nii mõndagi Aafrika riiki. Rift Valley on muide tektooniliste laamade vahekoht. Keeniast voolab see imeline org üle põhja-lõuna suunas. Sellise suuruse nägemine on lihtsalt nii ülev.

Edasi sõitsime läbi maapiirkondade ikka oma sihtkoha poole. Maapiirkondade Keenia on hoopis teistmoodi kui Nairobis. Inimesed on silmnähtavalt vaesed, umbes nagu me filmidest näinud olemegi. Osad elavad hüttides, osad väikestes majakestes. Osad ilmselt lageda taeva all.

Ööbime seekord sellises "tagasihoidlikus" hotellis. Siia tulles sain aru, et me oleme ikka maru mugavate tingimustega ära harjunud. Kui vannitoas ei ole šampooni, siis on ikka täitsa lõpp :D Kaasa me sellist asja ometigi ei võtnud. Alguses ei olnud ka seepi ja rätikuid, aga need ma suutsin meile ikkag välja rääkida. Ei oleks tahtnud musta T-särgiga kuivatada...

Aga nüüd asjast! Pärast lõunat sõitsime 5 tundi safaril ja vaatasime loomi. See on kindlalt üks parimaid tegevusi üldse. Sealt ka need 700 pilti... Ma panen siis järgemööda pilte ja jagan jutte, mida meie supertark ja supertore safarijuht loomadest rääkis.

Esiteks, nagu Nairobi safaris, oli ka siin palju pühvleid, sebrasid ja antiloope. Pühvlite ohtlikkuse eest hoiatas ta meid jälle. Vietnamlased tahtsid autost välja linde pildistama minna, juht ütles, et jumala eest ei tohi minna, mitte kunagi ei tea, kus see pühvel hiilida võib.

Sebrad on nagu ikka meganunnud. Juht rääkis, et igal sebral on oma unikaalne muster, umbes nagu inimestel sõrmejäljed. Pole maailmas kahte sarnast sebra!

Sõralisi oli õige mitut liiki. Gaselle polnud me üleeile näinud. Need on kõige väiksemad ja ka kõige nunnumad :) Kepslevad seal niimoodi ringi...

Antiloobid elavad karjas. On emaste kari ja isaste kari. Emaste karjas on juhtisane, kes põhimõtteliselt omab kõiki emaseid. Isaste karjas on teised isased, kes aeg-ajalt üritavad juhtisaselt võimu käest ära võtta. Kui see neil õnnestub, siis vana juhtisane enam isaste karjaga ei ühine, vaid jääbki elu lõpuni üksinda käima.

Vahelduseks üks tüügassiga:

Nägime täna esimest korda ninasarvikuid! Neid on maailmas eriti vähe järel, sest salakütid jahivad neid. Masai Mara pargis pidi olema nii, et igat ninasarvikut valvab üks valvur, kes teda kaugelt jälgib ja salaküttide eest kaitseb. Valve on ööpäevaringne. Lake Nakuru pargis on neid ka mõningaid, meie nägime kolme sarvikut mudas püherdamas:

Täna oli ka veel ühe isendi esmakordse nägemise päev - flamingo! Kui ma Keenia jaoks Pintrestist pilte vaatasin, siis oli seal nii palju flamingopilte, millest täiesti vaimustusin. Ma ei jõudnud seda ära oodata! Loomulikult ei ole ma päriselus kordagi flamingot näinud. Neid pidi olema tuhandeid ja tuhandeid.

Flamingod tulevad järve äärde suvel, kui vesi on madal ja neil palju süüa on. Umbes nagu toonekured, keda seal ka hulgaliselt oli. Paraku sel aastal Nakuru ääres neid tuhandeid flamingosid ei olnud, lihtsalt polnud tulnud. Aga mõned olid siiski ja isegi see oli eriti vinge. Nad on nii lahedad linnud, keda samuti ainult multikatest näinud olen.

Siis olid seal veel meie tuttavad ahvipoisid. Minu üheks väikeseks eesmärgiks oli näha paaviane. See oli ilmselt mõjutatud Baraka filmist, kust ma neid iga kord imetlenud olen ja ma olen seda filmi vadanud üle kümne korra. 100% Baraka, kas pole?

Selle sama ahviga seoses oleks paslik rääkida ka päeva kõige naljakamast juhtumist. See ahvimees poseeris oma uhke suguelundiga vaatekohas päris pikalt ja inimesed tegid tast palju pilte. Kui aga vietnami kutt eemal krõpsupaki lahti tegi, siis oli ta nagu välk selle vaese kiitsaka mehe küljes, kes hirmust püsti tõusis. Ahv võttis talt ümber kinni, tõmbas ta pikali ja suupisted olidki omanikku vahetanud. Vietnami kutt tõusis segaduses püsti ja ei saanud aru, et mis just juhtus. Kõige tipuks läks ta pärast oma iPadiga pildistama seda, kuidas ahvid ta krõpse sõid.

Samal vaateplatvormil saime endastki pilte teha, umbes miljon selfit, seljapilti ja kõike muud. Vaade oli lihtsalt nii hea - järv ja savann ja mets. Nakuru järveäärne rahuspark hiilgab oma maastikuvormide poolest, seal on kõike.

Kolmas esimene oli šaakal! Mängis seal välja peal nende tüügassigadega kuni üks neist teda taga ajama hakkas, no maru naljakas ikka. Šaakal on üldse naljakas loom, nägu selline totakas, suurust sama palju kui taksil.

Ja siis veel teine totakas. Saavad koos paaris olla. Emased jaanalinnud muide ongi hallid. Huvitav, et inimesteriigis on enamasti vastupidi.

Paar linnupilti ka. Kui keegi jaksab netist linnunimed üles otsida, siis saab olla kõrvust tõstetud nagu Ullo kunagi ütles :D

Pelikanid, taaskord uus nägemine. Kahju, et neil kalu noka vahel ei olnud, oleks tahtnud seda suukotti näha.

Viimane pilt, mille loomadest üles panen, on sellest nunnust ahvipoisist. Ilmselt ka teda ei olnud me varem näinud, vähemalt mitte eluslooduses. Nii äge ikka, et peaaegu kõiki loomi leidub ka loomaaedadest väljas. Annab lootust, et veel on võimalik.

Vaatamata magamata unetundidele oli meie eilne päev väga väga tore. (Nagu märkasite, siis läksin eilse peale üle. Magamistunnid tuli tagasi teha ja blogikirjutamine lükkus hommikusse). Päeva lõpus oli üks maagiline hetk: istusime oma tagasihoidlikus hotellitoas ja päike oli selja taga loojumas. Tänavalt kostus inimeste sagimist ja ilusat muusikat. Lihtsalt oli väga eriline.

Ma tunnen end pärast korralikku 8-tunnist und nii palju paremini. Aeg uuteks loomaseiklusteks!

Vahekokkuvõte Nairobist

Ville sündis, kui Ronald Reagan presidendiks sai. Nüüd, 36 aastat hiljem, tähistab ta koos Trumpi ametisse astumisega taaskord oma sünnipäeva. Üritasin sünnipäevalapsele hommikul enne tema ärkamist ka küünalt leida. Maru kaua aega läks, enne kui nad kusagilt tagataskust selle välja kookisid. Minu õnnetuseks ei hakanud see väike küünlajunn korralikult põlema ja mässasin ukse taga päris pikalt tikkudega enne, kui sealt mingi säde välja tuli. Palusin Villel soovi ka soovida, ta ütles, et tal on juba kõik olemas.

Pärast seda väga-väga tagasihoidlikku hommikusööki, mis sisaldas taas röstsaia, võid, viinereid, paari mahla ning mõndasid eriti õhukeseks lõigatud puuviljalõike, lasime hotellist takso tellida ja suundusime kuulsa Masai Marketi poole.

Nagu ikka, istusime ummikus. Siin Nairobis on kõige tavalisemaks autoks tänaval Toyota. Autosid on uhkeid ja vähem uhkeid, üsna sarnane Eesti tänavapildile. Ainult eesti muda pole. Ja Teslasid.

See marketikogemus oli ikka eriliselt eriline. Ma ei ütleks, et hea. See oli pigem sinna hullu poole kaldu. Nimelt, väravale liginedes seisid seal nn. "vahemehed". Need olid mehed, kes meile kaupa näitasid. Nad olid sinna turule ehitanud päris kavala süsteemi - vahemehed veavad meid putkast putkani, pakuvad kaupa ja korjavad kaasa asjad, mis meid huvitada võiksid. Kui oleme kõik ära vaadanud, siis hakkame nendega kauplema. Ja kaupleme just nendega, mitte müüatega otse! Ma ei kujuta ette, kui palju nad sealt vahekasu võtavad, aga ma kujutan ette, et mitte vähe.

Need vahemehed olid ikka maru tüütud. Muudkui sahmerdasid ja küsisid, et kas meeldib see või see või äkki hoopis kõrvarõngad või tahame salle või kotte või kujukesi? Või äkki hoopis sandaale?? No jeesus maria, rahulikult vaadata ei saa. See on väga sarnane kogu lõunamaailmaga üldse. Vahel tahaks, et kõik müüad oleksid sama introvertsed kui keskmine eesti IT-nohikust mees. Samas, ega ma pean ütlema, et see kauplemine kasvatab iseloomu. Kuna meil TEGELIKULT midagi vaja ei olnud, siis ma ütlesin alati vähemalt poole väiksema hinna ja ei tundnud ennast üldse halvasti, kui nad selle peale nukrat nägu tegid ja meid ahneteks nimetasid. Mul suva :D Just see suvatunne on ikka väga vabastav, vanasti ma üldse selline ei olnud.

Kaupa oli igasugust, väitsid küll, et handmade, aga ega ma kõike ei usu. Mõned suveniirid siiski ostsin ja nad suutsid mulle pähe määrida ka ühed sandaalid, mille ma õhtul nüüd jalga panin ja vaatan, et liiga väiksed on :D TIA pidi olema üks nende levinumaid väljendeid. See tähendab This Is Africa. Seega, TIA.

Järgmiseks läksime Villega SIM-kaarti hankima, sest homme on meil "päris" safarile minek ja ega me ei tea, kas nad telkide juures wifit pakuvad või ei :D Parem valmistume. Valmistumine ei olnud lihtne, seda pean küll ütlema. Selleks, et saada SIM-kaarti, pidi minema ühte kindlasse putkasse, võtma järjekorranumbri nagu Prisma sooja toidu leti ääres ja järjekorras ootama. Enne meid oli 50 inimest. Võite ette kujutada, mis tunne oli. Sakkis. Ootamine oli aga seda väärt, sest saime simi ja 5G netti, maksime selle kõige eest vähem, kui 15 eurot. Oleme väga rahul, Aasias nt oli nett kallim.

Lõunale läksime ühte Lonely Planeti poolt soovitatud "keskmise kallidusega" kohta. Tähistasime kalli Villekese 36. sünnipäeva kolmekäigulise söögiga. Koha nimi oli Thorn Tree Cafe, mingisuguse uhke keti lüli. See koht oli tõesti peen, kujundatud koloniaalajastu stiili järgi.

Olime riides taaskord nagu matsid, aga mis seal ikka. Hakuna Matata! See sõna on päriselt ka pärit suahiili keelest, mida nad siin esimese keelena räägivad. Hakuna Matata tähendab "ära muretse" nagu Lõvikuningas öeldi. Teine levinud väljend on pollo-pollo, see on "rahu-rahu". Seda pollot viljelesid nad üsna jõudsalt seal kohvikus ka, sest kui eelroog ja pearoog jõudsid päris kiiresti, siis magustoitu ja arvet pidime ootama ikka megalt kaua. Palusin Villel ajaviiteks poseerida nagu 36-aastane:

Ville tellis anguse, mina seaprae. Kõikidest söökidest, mis me seal proovisime, oli Ville angus kõige parem. Tõesti, söögitegemise motivatsioon on laes. Oskaks ise ometigi midagi sellist teha, siis ei sööks ma vist enam kunagi väljas. (Va sushit. Ja burksi. Ja kooke.)

Siin Nairobis mingit kohalikku erilist toitu tegelikult ei olegi nagu ma ühe taksojuhi jutust aru sain. Mingi maisipirukas ainult, aga sinna juurde lähevad tavalised kartulid ja liha. Hommikusöögiks söövad mingeid juurikaid, mis on päris veider. Magusat nad palju ei söö, seda oli näha ka magustoidu kvaliteedist. Võtsin mingi šokolaadiasjanduse, aga ausalt öeldes sellise oskaks ka minusugune köögikobakäpp valmis teha ja olen kindel, et see oleks parem kui originaal. Alkot nad ka väga ei joo. Kõige levinum alkoholitoode on Tusker, kuulus Keenia laager. Ville on neid juba päris mitu ära joonud. Sünnipäevalapse kommentaar: "Hele, kerge, õrna humalase järelmaitsega". Vanus on pähe hakanud :D

Kogu selle piduroa eest maksime kokku 75 eurot. Minu meelest liiga palju. Ega Keenia mingi odav riik ei olegi. Ma ütleks, et hinnad on umbes Eesti tasemel. Eks valgetelt muidugi kooritakse hoolega, mille eest on hoiatanud meid mitmed mustanahalisedki. Kauple, kauple, kauple! Mis meil muud üle jääb :D Peenes restoranis muidugi kauplema ei hakka.

Otsustasime pärastlõuna veeta pargis, mis jäi meie hotelli taha. Otse hotellist parki võisime minna ainult giidiga, sest muidu "võime me ära eksida." No tere tali. Rääkisime neile GPS-ist ja kõigest, ei mingit tolku. Läksime pärastlõunal pargi teise värava juurde, kust sisse saime ja vaikselt hotelli poole jalutama hakkasime. Värava taga oli puukool, nii palju kauneid rohelisi taimi. Samuti oli seal kaunis taimehooldaja:

Pargis jalutamine oli päeva tipphetk. Selles suhtes on siin Keenias ikka raske, et valgeid on nii vähe. Tulime siia vaatamisväärsustega tutvuma, kuid me ise oleme osutunud nendeks põhilisteks vaatamisväärsusteks. Nagu osa Black Mirrorsist. Valgeid on tänaval tõesti vähe, enamasti ei näe üldse. Ma ei tea, kus need turistid kõik on, kas istuvad siis ainult oma hotellis või? Kummaline.

Meie igastahes olime pargis ja peaaegu täiesti üksi. Paar valget jalgratturit profiriietuses sõitsid mööda. Ülejäänud aja nautisime seda, et keegi meid ei jõllita. Tõesõna, ma arvan, et meil on linnas sama tunne kui neegritel Eestis. Pargis vaatasid meid ainult puud, linnud ja tõenäoliselt paar ahvi, kes olid liiga arad, et tere ütlema tulla.

Tatsasime pargis umbes poolteist tundi. Kohati ei olnud mu linnakingad just sobivaimateks jalanõudeks, aga saime hakkama. Tundsime, kuidas ajud lõõgastuvad. Hea kerge tunne tuli peale. Loodus on ikka parim. Mets oli veidi Eesti parke meenutav, ununes täiesti ära, et me kusagil teisel pool ekvaatorit oleme.

Mõned suuremad palmid ja akaatsiapuud andsid endast kohati märku ja siis meenus taas kogu eksootika. Kuigi siin on hea ja soe ja äge loodus, siis me mõlemad arvame, et Nairobis me ei elaks. Muidu oleks täiesti tore ja kõik okei, aga see pidev tähelepanu keskpunktis olemine on raske. Tahaks teinekord lihtsalt vaikselt rahvamassi kaduda. Aasias oli selles suhtes lihtsam, valgeid oli rohkem ja keegi väga vaadata ei viitsinud.

Hotelli juurde jõudsime ilma suurema vaevata. Eestlased oskavad ju metsas liigelda! Meie hotell, hoolimata mõnest puudusest, näeb ikka päris äge välja:

Tegin toast ka pilti. Toa üle ei kurda, suur pehme voodi, puhas vannituba. Toateenindus käib iga päev. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on see, miks nad küll Iga Päev uue seebi peavad panema? Kas tõesti ei sobi külalistel mitu päeva sama seebiga pesta? No apua. Teine veidike häiriv asi on see, et meil on ainult 1 tekk. Ma saan aru, et osa inimestest just seda eelistab, aga meie vanad individualistid tahaks ikka oma kookonis olla. Õnneks tekk on päris suur ja tekimüüri ehitamine USA ja Mehhiko vahele ei ole liiga suur probleem.

Nii meie päevake möödus. Sünnipäevalaps ütles just, et nii tore, et ta ikka isoleerteibi kaasa võttis. :D Parandab siin hotelli pistikukonvertereid, mille nad Ville sõnul ise ära olid rikkunud. Oh, well. Homme algab aga safarielu, see päris safarielu, kus oleme 4 päeva. Kuna mobiilne nett meil on, siis ma loodan, et saan blogi ka kirjutada ja teid loomapiltidega rõõmustada. Ma ise ei jõua ära oodata! Linnast välja, loodusesse!

Nagu Lõvikuningas!

Kasvasime õega üles Disney multikaid vaadates. Saskia lemmik oli Väike Merineitsi, aga mul Lõvikuningas. Täna nägin Lõvikuningat päriselus.

Meie hommik algas taaskord liiga vara. Unetunde on puudu ma ei teagi, kui palju. Üks asi on Keenia juures siiski hea - kuna lendasime seekord Maa vertikaaltelgepidi, siis ajavahe on ainult 1 tund. On alles õnnistus! Küll need magamata öötunnid ka tasa jõuab teha.

Taksojuht tuli hotelli kella seitsmeks. Meie plaan oli siis järgmine: kõigepealt Nairobi Rahvuspark, siis Loomade Lastekodu ja siis Rothschildi kaelkirjakute keskus. Nii vara pidime alustama kahel põhjusel. Esiteks, nii uskumatu, kui see ka ei ole, on Nairobis päris jubedad ummikud. Sõitsime parki, mis asus linna teisel küljel, ligi tund aega. See teeb vähem, kui 20 km/h. Teiseks oli Loomade Lastekodu külastamisaeg kell 11-12 ja see oli ka ainus aeg, kus neid näha sai. Kolmandaks on hommikuti jahedam :) Igastahes sõitsime sinna päris pikalt ja jõudsime Villega kogu ajalehe läbi vaadata. Päris põnev on lugeda Keenia ajalehte, räägitakse nii teiste Aafrika riikide sündmustest kui Trumpist kui ka näiteks kohalikust arstide streigist.

Auto oli meil selline. Ideaalne safariauto! Mulle väga meeldis sellisega sõita. Tuul ja lõhnad ja püstiseismine ja vaated ja hea pildistamine, no super. On ikka häid asju leiutatud. Ja tee oli imeline:

Taksojuht ütles, et meil vedas väga, sest nägime palju loomi. Ta arvas, et see vedamine tuli meie esimesest vaatamisväärsusest, mis põõsast välja hüppas. Tegemist oli tüügasseaga:

Näete, kuidas ta esijalgadel põlvitab? See on sellest, et ta pea on nii raske, et toidu söömine osutub täisjalgadel maru keeruliseks. Vaatamata suurele peale on seal ajuraasukest umbes õunasuurusel alal, seega kahjuks need nunnukad päriselus nii targad ei ole kui Pumba. Tüügassigade mälu kestab umbes 30 sekundit. Võivad nt keset jooksu täiesti ära unustada, miks jooksid ja siis äkitselt taas söömist jätkata.

Antiloope oli seal õige mitu, erinevaid liike, suurusi ja värve. Antiloobid olid päris julged nagu ka teised Rahvuspargi elanikud. Ei teinud teist nägugi, kui auto mööda veeres.

Kogu rahvuspargi asukoht oli päris kummaline, siin kaelkirjak pilvelõhkujate taustal:

Praegu on Keenias suvi ja vett on vähe. Turistidele on see tegeleikult eeliseks, sest näeme hõlpsalt joogipaikadesse kogunenud loomi ja linde (ja krokodille!). Siin üks kummalise nokaga tegelane, tundub veidi eelajalooline:

Taamal aga hoopis teistsugused linnud. Maailma totakaimad lausa, kui minu arvamust küsida:

Siin Uganda rahvuslinnud, mille nimi inglise keeles on grey crowned crane. Eesti keeles oleks vist hallkroonkurg, aga ega ma kindel ei ole. Need kured moodustavad paarid eluajaks. Siin naabrid omavahel:

Meie juht ütles meile, et me olime eriti-eriti õnnega koos, sest nägime lausa nelja (!) lõvi. See kord, kui esimest korda lõvi näed, on alati eriline. Parandus: iga kord, kui looduses lõvi näed, on väga eriline. Joogikoha juures kõndisid kaks isendit lihtsalt autole vastu ja sellest mööda. Milline vaatepilt!

Emane Nala:

Isane Simba:

Kogu pargis oli autost välja tulemine keelatud. See on ka põhjusega - lõvid autosid ei jahi, aga väljatulevad inimesed on surmalapsed kindlasti. Auto katuselt välja vaadata on samas turvaline.

Sebrad ja antiloobid ennast väga turvaliselt ei tunne:

Teine koht, kus lõvisid nägime, oli siis, kui sebrakarjast mööda sõitsime ja sebrad järsku väga närviliseks muutusid. Mis neil viga oli, ei tea. Hehe, väike nali, eks nad neid kahte puu all magavat lõvi passisid.

Sebrad on ühed mu lemmikutest. Pargis olid alamliigilt tavalised sebrad, neid, kellel kõhu all triipe pole, neid võib leida Keenia põhjaosast. Triibud on nii lahedad! No vaadake neid tagumikke:

Sebrasid ja antiloope oli pargis palju, aga mitte nii palju, kui pühvleid. Pühvleid oli ikka sadu, kõndisid suurte karjadena aeglaselt mööda savanni. Park on ise väga suur, lausa 117 ruutkilomeetrit. Lõunast on see avatud ja loomad saavad minna ja tulla nagu soovivad.

Näete neid suuri sarvi? Kui me autost välja oleks tulnud, siis need sarved oleks meile saatuslikuks saanud. Pühvlid on oma süütust lehmasarnasest välimusest hoolimata päris ohtlikud loomad. Linnud näevad neid ainult serveerimislauana küll:

Me tegime niiii palju pilte. No oli ka, mida pildistada. Tõeline hobifotograafi paradiis.

Riietusime taaskord sobivalt. Hakkame vist midagi nendelt reisidelt õppima ka :D Vaatasime seekord hoolega ilmateadet ja nägime, et kuigi päeval on Nairobis ligi 27 kraadi sooja, siis öösel laskub temperatuur umbes 13 kraadi peale. Soe pusa ja pikemad püksid olid nii mõnusad. Kaitsesid tuule eest ka, sest auto sõitis ikkagi u 30 km/h, mis tekitab mõnusa vastutuule. Nii okei ilm oli, täiesti üle ootuste.

Peatusime ka elevandiluu põletuspaiga juures. Ilmselt teate, et salakütid jahivad neid imelisi loomi, et elevandi kihvadest väärisesemeid teha. Olge sõbrad palun nii head ja ärge ostke elevandiluust asju. Elevante on niigi vähe ja uskuge mind, nad on elusana palju armsamad kui need nipsasjakesed, millele raha kulutaksite. Keenia valitsus põletab regulaarselt elevandiluud, et see kraam turult ära saada ja inimestele näidata, et elevandiluu ei ole kellelegi teisele isiklikuks kasutamiseks kui elevantidele endile.

Enne pargist väljumist nägime veel kaelkirjakuid. Tavaliselt liiguvad nad mitmekesi, aga nad ei ole päris kõrvuti, seega meile tundus, et nad einestavad täitsa üksi. Binokkelsilmad oleks ägedad!

Meie järgmine sihtkoht oli Loomade Orbudekodu, mida kutsutakse ka Elevantide Varjupaigaks. Täielikult annetustel tegutsev organisatsioon toob loodusest ära elevandipoegi (ja ka mõne teise liigi poegi), kes oma emad on kaotanud kas siis salaküttimise või looduslike põhjuste tõttu. Elevandid vajavad piima kuni kolmeaastaseks saamiseni, seega hooldajad toidavad neid iga päev lutipudelist. Piim on tehtud kusjuures piimapulbrist, sest miski muu neile ei sobi.

Turistid said vantsukesi näha iga päev kella 11 ja 12 vahel, kui neil söögiaeg oli. Turistide seas oli palju lapsi, mitu gruppi Keenia Rahvusvahelisest Koolist. Muide, megalt nunnud lapsed, igasugu värvi ja rääkisid kõik puhast inglise keelt.

Vantsud olid muidugi ägedamad. Nad sõid ja püherasid mudas ja tulid inimesi vaatama. 1-2-aastaste grupis oli elevante 11, 2-3-aastaste grupis 14. Kui nad kunagi loodusesse tagasi saadetakse, siis tehakse seda samuti gruppide kaupa, tavaliselt 3-4 elevanti koos, et nad üksi ei peaks olema.

Igal elevandil on oma iseloom ja talitajad teavad kõiki nimepidi. Seinal olid igaühe kohta tema andmed, kust ta leitud oli, milline iseloom tal on ja millise teise elevandipojaga ta kõige suurem sõber on. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida.

Päeva viimane vaatamisväärsus oli Rothschildi keskus, kus peeti kaelkirjakuid. Kuna pikakaelalisi on kolme eri alamliiki ja üks neist - Rothschildi kaelkirjak - on väljasuremisohus, siis need viimased 100 isendit püüdis härra Roth loodusest kinni ja tõi parki. Nüüdseks on nende arvukus suurenenud 400 peale. Kaelkirjakukeskuses said külastajaid neid sööta, neile pai teha ja musi ka, kui loomake juhtus sõbralik olema.

Kaelkirjakud on tegelikult päris osavad elukad. Nad jooksevad uskumatult kiiresti - 56 km/h, mis on kiiremini kui lõvid, näiteks. Lõvid jooksevad tühised 52 km/h. Oma tagajalaga lüües võivad nad täiskasvanud lõvi ära tappa. Lisaks suudavad nad ühe korraga juua 20 liitrit vett. Mälu on neil lühem kui elevantidel - kui elevandid mäletavad iga viimast kui seika kogu oma pika elu jooksul (70 aastat lapsepõlvetraumaga, kui jube), siis kaelkirjakuid saab loodusesse niimoodi tagasi viia, et nad ei mäleta midagi, mis vahepeal juhtus. Oli vast pidu :D

Kui me pärast nii toredat ja seiklusterikast hommikut hotelli tagasi jõudsime, siis olime suht laibad. Lõunaks tuli comfort food (khm burgerid khm). Ma olen ikka nii rõõmus selle hotelli üle. Mis sest, et asub kaugel, sellisel terrassil lõunat süüa on seda väärt:

Magasime just 2 tundi. Ja nüüd me kavatseme teha mittemidagi. Nagu ütles Osho: "Don't just do something, sit there."

Homseni!