Ülev Berliin

Eile oli täiesti-täiesti ülev päev (aitäh veelkord Kaidile selle sõna meeldetuletamise eest). Päev oli täis nii paljut ja nii huvitavat, et isegi raske on kusagilt pihta hakata. Aga ma proovin ikkagi.

Pärast hilist hommikutundi läksime Kristi sõbra Sebastianiga kohtuma. Kristi teab siit linnast päris mitmeid inimesi tänu ühele saksa muusikalaagrile, kus ta mitu korda käinud on. Viimastel aastatel pole ta küll jõudnud, aga vanad sõbrad (nende seas ka meie majutaja Jella) on alles. Sebastian töötab kesklinnas advokaadina, tal on PhD ja ta teab kõike saksa maksusüsteemist. Päris huvitav on vaadata, et ka mõned teised inimesed on muusikukarjääri kõrvalt muud karjääri teinud. Berliinis pidavad amatöörmängijad ikkagi päris heal tasemel olema, mõned paremad kui eesti professionaalid.

Kui Sebastianiga varajane lõuna/hiline hommikusöök söödud sai, siis siirdusin muuseumituurile. Berliinis on nn. muuseumisaar, väike saareke Spree jõe keskel, kus asub hunnik ägedaid muuseume ja mille on Unesco ära märgistanud kui eriliselt väärtuslik paik. Muuseumisaarel on 6 erinevat muuseumi, üks uhkem kui teine.

Mina alustasin Pergamonmuseumist. Tahtsin neid uhked Ishtari väravaid vaadata, mis babüloonlased iidsetel aegadel kokku olid pannud. Kuigi Pergamonmuuseumis on renoveerimistööd, mis kestavad hiiglama pikki aastaid ja valmis peaksid saama alles 2019, siis see imeilus repro Babüloonia väravatest oli ikka imeline. Mis värvid! Mis tunne!

Lisaks sini-kuldsele oli seal ka vanu Kreeka ja Rooma kujusid, väljakaevamistelt saadud altarijuppe ja Lähis-Ida kunsti. Kolmandal korrusel oligi tegelikult ainult Lähis-Ida kunst. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ainuke tõsiselt lahe asi Pergamonmuseumis oli ikkagi väravavärk. Islami kunsti muuseumis Kuala Lumpuris oli näiteks väljapanek palju suurem ja uhkem, mis jättis Berliini oma veidi varju. Samuti oli korralduslikult üsna palju vigu tehtud: kõndimise suund oli kaootiline ja ilma juhisteta, pooltel väljapandud esemetel puudus inglisekeelne tutvustav tekst (ja ma ikka veel ei oska sõnagi saksa keelt, millest mul on väga kahju) ja muuseum ise nägi välja nagu mõni nõukaaegne eesti haigla. Olin siiski tänulik tasuta audiogiidi eest.

See pilt pärineb aga juba Neues Museumist (tõlkes "Uus Muuseum"), mis üllatas mind väga positiivselt. Kuigi pärast Londoni National Galleryt on raske teisi muuseume päriselt hinnata, siis Neuesi oma on küll väga äge. See on hiljaaegu renoveeritud kuulsa briti arhitekti David Chipperfieldi poolt, kes kujundab ka saare teised renoveerimised, mis peaksid kõik valmima 2025. Neues oli algselt täiesti maha pommitatud ja seda enam tundub praegune variant lausa imena. Neuesis on peamiseks väljapanekuks Egiptuse kunst, aga on ka teisi samast ajastust pärit esemeid. Teksti kohal olevad kujukesed lapsi kandvatest emadest on 5000 aastat vanad.

Siin aga 4500 aastat vanad naised. Ühel on kass käes :)

Mulle saab järjest selgemaks, et üheks suureks reisimise eesmärgiks on ennast väiksemana tunda, vähemalt minu jaoks on see nii. Loomulikult tähendab see ka seda, et maailm läheb suuremaks. Kui ma näen 5000 aastat vanu kujusid, siis ma tunnen ennast väga väiksena. See kuidagi rahustab ja annab samal ajal palju energiat, sest ma saan jälle aru, et mu mured ei ole tegelikult nii suured ja mu elu ei ole tegelikult nii tähtis, et ma selle pärast nii palju muretsema peaksin.

Pärast seda, kui ma Uue Muuseumi kõige kuulsama teose 3330-aastase Nefertiti büsti ära olin vaadanud (mis oli tõesti hämmastavalt ilus ja hästi säilinud ja oma kuulsust väärt), otsustasin, et kaks muuseumit päeva kohta on täiesti piisav ja jalutasin tagasi, et Kristi üles leida.

Teel möödusin suursugusest kirik-muuseum-kontsertsaalist ühisnimetusega Berliini Toomkirik. Lisaks kõigele on see renessansistiilis suurehitis olnud ka endine kuninglik kohtumaja. No ikka täiega uhke:

Siis oli aeg söögipaus teha. Suvi ja vabadus ja ilus taevas ja soojus ja sõprus ja rahu:

Selleks ajaks olin ära teinud pooled oma päevasammudest ehk siis 10 tuhat. Edasi jalutasime Brandenburgi väravate juurde, mis on tõesti Berliini üheks suursümboliks. Need on väravad, mille alt on läbi jalutanud nii Napoleon kui Adolf Hitler, mis on maha pommitatud ja jälle üles ehitatud ja mis sümboliseerivad Berliini ühinemist aastal 1990.

Mida nad küll mõtlesid? Kas neil oli suur tunne?

Minul oli igastahes päris väike tunne, kui järgmise ajaloomälestise juurde jõudsime. Selleks oli Holokausti mälestusmärk. Oma eelmise aasta Varssavi reisil käidud Poola Juutide Muuseumist on mul kurvad mälestused, kuigi muuseum ise oli hästi tehtud. Näha suurt välja, millel seisab 2711 betoonkasti, mis sümboliseerivad miljonite inimeste hukkamist, ei ole samuti vähem kurb.

Kogu senine eilse päeva Berliin oli väga ülev, aga päev ei lõppenud veel seal. Jalutasime Kristiga mööda Berliner Philharmoniest, kuulsast Berliini Filarmoonikute majast ja läksime sisse ka. Küsisime huvi pärast, et kas tänaõhtusele etendusele pileteid ka on ja imede ime - ma sain B-osa pileti tänu Kristi ISIC kaardile kõige hämmastavama hinnaga 15 eurot. Kristi oli neid näinud ja läks tšillis Berliini nautides mujal ringi, aga mina jäin sinna mõtetega a la "Mis just juhtus??" Ma olin tegelikult Berliini Filarmoonikuid tahtnud näha juba aastaid, no keda ei huvitaks pärast 12-aastast klassikalise muusika mängimist kuulata maailma parimat orkestrit? Ma tegelikult olin isegi netist pileteid ostmas enne reisi, aga siis tuli mul kõiksugu muid asju vahele ja ma ei jõudnudki selleni. Hea on, sest ma oleks ostnud kindlasti 100-eurose pileti :D

Jah, selline ma nägingi välja oma esimesel Berliini Filarmoonikute kontserdil. Kuna me jõudsime sinna pärast pikka turistipäeva, siis oli mul seljas üks higistatud top ja jalas lühikesed püksid. Tundsin end suht matsina ikka :D Õnneks leidsin seljakotist (!) kampsuni ja panin juuksed veitsa viisakamalt kinni, aga no olgem ausad, ega ma kedagi ära ei petnud :D Ilusad Berliini prouad ja härrad oma kleitides ja ülikondades vaatasid mind ikka imelikult. Aga teate, mul suva kah, sest ma nägin eile maailma parima orkestri kontserdit!

Saal oli hämmastav ja puupüsti täis nagu arvata võis. Mul oli väga hea koht. Ja see muusika... Maailmas ei ole sõnu selle kirjeldamiseks. Nad mängisid alustuseks Debussy "Prélude à l'après-midi d'un faune", mis oli nagu sulav mesi, täiuslikult ilus ja ühtne ja puhas. Salaja nutsin ja tundsin, kuidas ihukarvad püsti tõusevad, kui ma flöödimängija tooni kuulsin ja ahhetasin, kui nägin kuidas 20 viiulit mängivad nii, et tõesti raske on eristada, kas neid on 1 või 2 või 20. Varèse "Arcana" ei ole teosena minu maitse, aga orkester oli 100% kohal ja 100% täiuslik. Kõige imelisem oli aga Berliozi "Symphonie fantastique" op. 14. Tõesti, maailmas ei ole sõnu selle kirjeldamiseks. See orkester on nagu masin, uskumatu, et need on inimesed ja see on koostöö. Kristi rääkis mulle pärast, et nad mängivad enamasti beetablokaatorite abiga, mis muidugi on kurb. Orkestrisse mängima saada on ilmselt kõige raskem maailmas. Enamik mängijatest olid nii 50-aastased mehed.

Ma olen nüüd, järgmisel hommikul, ikka veel lummatud ja siiani mõtlen, et no mida kogemust? Absoluutselt imeline.

Kristi leidsin Potsdami Platsilt, nn. Berliini Times Squarelt. Kui ma poleks just Berliini Filarmoonikuid vaatamas käinud, siis oleks mu suu pärani lahti vajunud. Nüüd vajus ainult poole peale :D Tegemist on super hiiglasliku klaaslabürindiga, millel on katus:

Edasi oli aga juba U-bahn ja armsalt sõbralikud türklastest burksikokad ja eufooria ja väsimus ja uni. Ei jõudnudki peole, aga see on okei. Meil on aega veel ja maailmas on kõike. Milline ülev tunne...

Teistmoodi ja hästi

Tervitused Berliinist kõigile :)

Selle aasta neljas reis on alanud! Ega aasta alguses ma seda reisi otseselt plaaninud ei olnud, aga kui mu sõbranna Kristi pakkus piletit Lollapalooza festivalile ja võimalust temaga kaasa minna, siis noh - miks mitte? Kuigi me oleme Kristiga sõbrad titest saati (no nüüd sai ikka tublid 24 aastat), siis koos me varem reisinud polnudki. Seda põnevam on!

Lollapalooza, kuhu me pühapäeval suundume, on ikka üks maru suur festival ja Tallinna Lennujaamas olid meiega sama lennu peal ka Raadio 2 meeskond (nagu Kristi ütles, ma ise ei oleks kindlasti teadnud), äge eesti räppar Tommy Cash ja ka näiteks nunnud Curly Stringist.

Lend läks sujuvalt, oh, kui head need otselennud ikka on. Saime Tallinnast Berliini kiiremini kui Tartusse oleks saanud...

Berliinis on aga soe. Kui soe! Ma alguses ei pannud nagu tähelegi, et Kristi ütles, et 29 kraadi sooja tuleb. See ei olnud nali. Mul on millegipärast jäänud mulje, et kui Aasiasse ei reisi, siis suveriideid kaasa võtta pole vaja. :D Hea, et ma need lühkarid ja kingad kotti viskasin. Päikeseprillid ja päikesekreem jäi maha.

Rahvas tšillib soojas lennujaamas:

Pärast päiksekate ostmist suundusime Kristi sõbranna Jella juurde, kes meile ka öömaja pakub. Siis hakkas see teistmoodi osa - viimased reisid, nagu ilmselt tähele olete pannud, on olnud üsna viisakad ja korralikud ja suht täiskasvanulikud. Võtad hotelli ja käid muuseumites ja nii. Viimane hipireis, mille tegin, oli Couchsurfing Ameerikas... Nüüd aga olen Berliinis, selles eriti vaba õhkkonnaga hipielus, mis on vahelduseks nagu sõõm värsket õhku kogu selle täiskasvanulikkuse juurde.

See pilt oli siis Jella toast. Jella on kontrabassimängija ja -õpetaja. Siin korteris elavad veel kaks viiuldajat ja klassikat ja jazzi kuuleb ikka ühest ja teisest toast vaheldumisi. Muidugi on ka peod ja naljad ja hilisöised kondamised ja sügavus ja vabadus ja go with the flow eluke.

Jella näiteks viis meid kohe ülemiste naabrite juurde sööma. Laual oli kõikvõimalik öko ja looduslik ja vegetarian, nad tegid vist kokku u 5 pitsat või midagi, pugisime end korralikult täis.

Kõik mu Tartu-ajad tulevad meelde. Seinal postrid, igasugu muusikavärke, laud on joonistatud mängude jaoks. Teate seda tunnet?

Pärast söömist ja tšillimist ja juturääkimist jalutasime poodi. Ilm oli ka kell 9 õhtul väga soe ja kampsun oli ilmselge liialdus. Hakkas ka pimedaks minema ja kuna me elame türklaste linnaosas, siis küsisin Jella käest, et kas viimaste uudiste valguses on ohtlik ka? Jella ütles, et see on absoluutne möga. Inimesed otsivad süüdlasi ja see tekitab probleeme. Mingit pagulasjama pole olnud. Kõik on sama nagu alati. Seda oli hea kuulda Berliinis elava noore naise käest, kelle naabrid on enamjaolt türklased.

Poes sain päeva teise positiivse üllatuse osaliseks - hinnad on madalad! Ei oleks osanud oodatagi. Mäletan, et kui 9 aastat tagasi Leeloga Saksamaalt läbi sõitsime, siis Poola jõudes ostsime ikka head ja paremat, kuna Saksas olid hinnad nii kallid. Nüüd vaatan aga, et toit on odavam kui Eestis. Uskumatu! Veinidest maksavad enamik samuti 3-4 eurot. Päris tuuuuuuus....

Samuti on valik mõnevõrra mitmekesisem :D

Pärast poodi katsime oma mängulauakese klaaside ja taldrikutega ja nii see hipielu jätkus. Pean aga kurvastusega ütlema, et ma olen ikka vanainimese eluga ära harjunud, sest kell 23 (eesti 00) läksin korraks uinakut tegema ja õhtusest kluppiminekust ei olnud enam haisugi. Kristi tahtis minna ja ma olin mures, et kas ta läheb nüüd üksi, aga Jella läks ka õnneks. Nad pidid olema kahe või maksimaalselt kolmeni ja mingi hetk mõtlesin, et vb ikka läheks, aga ei. Nüüd hommikul olen suht rõõmus, sest magasin hästi ja kella viieni peol olla (nagu neil ka juhtus :D) oleks mu jaoks ilmselge liialdus. See oleks mu päris ära rappinud, nohkar, nagu ma olen. Sorri, et klubijutte ei ole! Vb täna? :D

Okei, ma lähen äratan nüüd hipid üles, sest päev on juba pooles vinnas.

Väikelennukiga lendama

Ma olen üks eriti hullunud plaanide tegija. Ma teen endale aastaplaane, kümne aasta plaane, kuuplaane, nädalaplaane, päevaplaane, reisiplaane, restoranikülastusplaane, koristamisplaane jne. Plaanide tegemine on mul lausa üks armastatuimaks hobiks ausaltöeldes. Igastahes minu aastaplaani 2016 kuulus ka väikelennukiga lendamine, lihtsalt niisama :) Seega, kuna meil mõlemal Villega on lähestikku sünnipäevad, siis otsustasimegi, et sel aastal ei kingi me mitte mingit nänni, vaid teeme teineteisele hoopis sellise kingituse, et läheme väikelennukiga lendama.

Mõeldud-tehtud. Okei, päris nii see ei läinud. Läks ikka veitsa aega enne, kui tehtud sai. Kuigi me meelega plaanisime lennu suveks, siis hea, et suvel ikka lendamas ära sai käidud, nii kiiret suve pole veel olnudki, kus isegi tunnikese lendama minemiseks võtta ei saa.

Aga seal me siis olime. Kuna lennukisse mahtus kolm "turisti", siis otsustasime Erlikese ka kaasa võtta:

Esialgu tutvusime Pakkeravio officega lennukigaraaži kohal. Oli väga põnev! Hoopis uus maailm, millesse me pärast kogu juttu ja sõitu tahaks siseneda veelgi enam. 2017. aasta plaan on veel tegemata ;)

Milano lennujaamakaart:

Pärast sõitjate registreerimist läksime eralennukite turvaväravast läbi. Imelik oli sama protseduuri läbi teha sellises väikses kohas. Lasime masinatel kontrollida nii ennast kui tehnikat ja valmis me olimegi.

Sõitsime autoga lennuki juurde. Siin pildil võib paista, et Erlike on minestamas, aga tegelikult olin mina hoopis see jänespüks, kellel pulss juba üleval oli ja kes endale paaniliselt sisestama pidi, et kõik läheb hästi ja tuul ei raputa meid üldse.

Lennuk oli väga väike. Aga väga nunnu oli ka!

Ville ja piloot istusid ees, meie taga. Eelmine kord, kui Ville lendamas käis, istus ta taga ja pärast seda lendu ütles ta, et ees oli palju ägedam. Ma usun!

Piloot kontrollis lennukit väga hoolega, tal oli nimekiri ja puha, kuigi ta oli seda toimingut teinud ilmselt sadu kordi. Kui kõik oli üle vaadatud ja lennujaamast õhkutõusmiseks luba saadud, siis lennukile aeti hääled sisse (mida väljendit :D) ja nii me õhku tõusimegi. Kõik oli ohutu, tore ja hiiglama põnev.

Tallinna lennujaam ja meie väike varjuke:

Tallinn on pealt vaadata ikka maru tilluke ja armas. Süda läks kohe soojaks nähes ülevalt Vanalinna ja laevu ja puid ja autosid vaikselt tänavatel sebimas. Suur pilt annab endale ka rohkem ruumi:

Me tegelikult olime seda lendu broneerinud juba mitu korda varem ka, aga ilm mängis vingerpussi. Vihma ja äiksega, mida meil siin suvel ikka piisavalt on olnud ka, lendama minna ei saa. Seekord oli ajastus ideaalne: päike paistis, aga eemalt sai vaadata ka vihmapilvi ning vihmasadu. Milline elamus!

Loodust oli üldse tore vaadata, näiteks sain veelkord kinnitust, et meri on meil väga madal ja laevadega sõita on tõesti turvaline:

Ja loomulikult - Eesti metsad. Ka linnade juures ja linnade sees:

Lisaks oli tore vaadata, kuidas piloot on nii asjalik ja Erlike ja Ville nii rõõmsad ja uudishimulikud. Me kõik olime. Tegime pilte ja videosid:

Maandumine oli samuti väga sujuv, palju sujuvam, kui ootasin. Lisaks oli Pakkeravio uus Cessna lennuk väga vaikne, juttu rääkida sai ka ilma kõrvaklappideta. Ainuke kurb asi oli selles, et lend nii kähku läbi sai. Kui lennukite liinireise ma üldiselt ei fänna, siis selles väikses Cessnas oleksime me hea meelega lennanud ilmselt tunde. Lennu lõppedes pandi "lehm kinni, et ära ei jookseks" nagu nad meile ütlesid:

Pilti lubati ka teha, isegi soovitati. Piloot oli nii lahke ja tegi meist kolmest pildi lennuki taustal:

Minu isiklik lemmikpilt Villest:

Oh, küll oli tore. Jep, tahaks veeeeel! Ja soovitan muidugi teistele ka! 120 euri eest saab lennata 12 minutit ja kaasas võib olla 3 inimest. Pakkeravio on nii äge, kui ei usu, siis minge vaadake ise järele. Meie igastahes oleme oma kinkidega teineteisele 100% rahul :)

Kanuumatk Pärnu jõel

Mida teie suvises Eestis ette võtnud olete ja mis veel plaanis on? Meie käisime kanuumatkal. Kuna me oleme Villega enamuse oma selle aasta puhkusest juba ära puhanud ja suvel on meil nagunii siin 1000 asja, mida teha, siis me pikemat puhkust võtnud ei olegi ja ei võta ka. Naudime parem oma paindlikku graafikut ning puhkame paari päeva kaupa, mis Eesti muutliku ilmaga samuti väga hästi sobib. Kanuumatka korraldas aga Kaidi, Ville vanatädipojapoja (huh, kui keeruline) Kaarli abikaasa ning kallite Karpa ja Kaidiga me matkale läksimegi.

Kanuumatka pakkuja oli Matkahunt. Meil oli valida kolme-, viie- ja seitsmetunnise matka vahel mööda kaunist Pärnu jõge. Otsustasime olla mõõdukad ja piirduda 5 tunniga. Alustasime Vihtrast ja jõudsime alla Tori juurde, kokku kanuutasime üle 20 kilomeetri ja aega läks meil veitsa rohkem kui 5 tundi, pigem lausa sinna kuue kanti.

Imearmas onu Koit tõi meile kaks kanuud ja tegi ka lühikese tutvustuse, kuidas kärestikest läbi saada:

Paatides sõitsime siis mina ja Ville ja Kaidi ja Karpa, kergemad ees ja paksemad raskemad taga. Sõitsime rahulikus tempos, Ville püüdis kala ja mina tegin pilti ja juttu rääkisime ka:

Kaidi mängib ja Karpa sööb seda maitsvat, mis Kaidike kaasa pani:

Looduse keskel olemine lõdvestas. Eestimaa on nii roheline ja armas ja ilus. Kiilid on nii nunnud!

Majakestesse jõekaldal võiks lausa suvitama minna:

Vesi oli iseenesest muidugi külm, vähemalt minusuguse külmavarese jaoks kindlasti. Sellele vaatamata lõõskas päike pea kohal ikka korralikult ning meie peatuspaigas sai lisaks vetsuskäimisele ka alasti ujutud, v.a. mina, sest ma ei suutnud teist korda sinna külma vette hüpata.

Kärestikke oli jõe peal ka. Paar kohta olid isegi päris ohtlikud ja ma kartsin, et nüüd olen oma telefonist ja fotokast ilma, aga Ville päästis meid hädast ja edasi, edasi viis me tee. Ka Kaidil ja Karpal läks kõik hästi, rasked kohad said ilusasti ületatud, isegi kui natuke pusserdamist vaja oli.

Ilusad ja edukad:

Mina palusin kohe alguses, et me võidu ei teeks. Kaidi oli ka ilmselt seda meelt, aga poisid jäävad poisteks ja poolnaljaga sai ikka veidi võistlusmomenti tunda. Olime päris võrdsed tegelikult, sel pildil küll Karpad juhivad:

Vahel aga haakisime end teineteise külge nagu õiged naabrid kunagi ja liuglesime niisama mööda jõge snäkke süües ja juttu rääkides:

5 tundi matka jaoks oli täiesti paras. Lõpus tundsin siiski veidikest kergendust ja heameelt reisukese lõppemise üle, sest käed olid väsinud ja laulud olid otsas. Tori Põrgu vastaskaldale me omad paadid parkisime:

Eduka retke mälestuseks tegime pilti ka:

Ja siis juba oli Pärnu ja kohvik ja suveöö ja mõnus rammestus, kui koju jõudsime.

Paar soovitust ka, kes sarnast kogemust otsib:

1) Suuri eelteadmisi kanuuga sõitmiseks vaja pole, juhendaja seletab põhitõed nagunii ära ja ülejäänu on juba improvatsioon. Madalas vees pole põhjust karta ka, kuigi vestid võiksid ikka seljas olla.

2) Kaasa vaja võtta: mütsid, päikesekreem, midagi soojemat, ujumisriided, veitsa snäkki, palju vett, selfistick (kui te pole osa nendest inimestest, kellel GoPro on :), väiksematele jõgedele sääsetõrje.

3) Veekindel kott telode jms jaoks teeb meele rahulikuks :)

4) Venitage pärast "trenni" ja ka homne päev on ilus!

Muud mul midagi öelda polegi. Ahjaa, maksma läks 30 euri inimene. Normaalne hind ja eriti mõnus sõit.

Cheers,