Andorra

Andorra on väike riik, mis asub Hispaania ja Prantsusmaa piiril Püreneede vahel kaitsvas orus. See on üks väiksemaid riike Euroopas, pindalalt Eestist sada korda väksem (467 ruutkilomeetrit). Inimesi elab Andorras 85 000.

Mina ei olnud Andorras kunagi varem käinud ja ema käis seal viimati 21 aastat tagasi. Meil mõlemal oli aeg seda riiki külastada ja nii me hommikul kell 10 oma rendiautoga sõitma hakkasime.

Ilm oli ilus ja vaated imelised:

Mäed hämmastasid meid mõlemaid. Sellise suure ilu nägemine on ikka täielik teraapia, väga hea vaheldus linnapuhkusele. Tegime mägede taustal pilte:

Meie hotellist Andorrasse oli 3,5 tundi sõita. Sinna sõitsin mina ja tagasi ema. Sygic kaardiks ja autoks Škoda, millega me mõlemad ka Eestis sõidame, mis seal valesti saab minna, eksole? Päris libedalt see reis siiski ei läinud, natuke närvitsemist oli appiga, natuke autoga ja natuke liiklusega, aga kohale me jõudsime.

Vahepeal sadas ka natuke vihma:

Andorras oli hoopis teistsugune õhkkond kui Hispaanias, pigem meenutas see mulle eelmisel aastal nähtud Šveitsi või varasemalt külastatud Austriat - väike linn, mäed ümberringi. Õhk oli palju jahedam, kui Hispaanias, vaid 13 kraadi. Ema vahetas seeliku pükste vastu ja hakkama saime ikkagi.

Lõunat sõime buffees, kus 16 euro eest sai süüa nii palju, kui hing ihaldab. Hinna sees olid ka joogid. Ma pugisin end ikka korralikult täis: alustasin sushist, siis vahemagustoit, siis karbid ja salat, siis teine magustoit ja vein ja siis veel kolmas magustoit. Kõnnitud sammud tuleb tasa teha, eksole? :D

Soolane vahepeala ja üks magustoitudest:

Edasi jalutasime Andorras ringi, leidsime ühe eriti armsa jalutusraja, millelt nautisime vaateid kogu Andorrale:

Viimase pildi tegemise ajal pidin peaaegu püksi pissima, sest nii jube oli. See kõrgusekartus läheb mul aastatega ainult hullemaks. Emal, nagu näha, kaob aga täiesti.

Kodutee oli juba pingevabam. Esialgu küll hoidsin tugevasti turvavööst kinni ja kurtsin kogu aeg, et ema sõidab liiga kiiresti, aga siis poole tee peal lõdvestusin. Kokkuvõtteks võib öelda, et läks hästi see meie väike väljasõit. Mina küll närvitsesin omajagu, selle ma tunnistan kohe üles. Ema hakkas mind tagasiteel isegi parodeerima. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, see kõik oli väga tõsi. Vahel on nii raske leida tasakaalu probleemide eskaleerimise ja nende unustamise vahel. Ma loodan, et ma ükspäev saan nipi kätte.

Ema tahtis homme vara alustada, eks ma siis poen ka põhku. Buenos noches kõigile!

Kirikud ja erootika

Täna oli kuidagi kehva päev. Magasin halvasti, nägin unes igasugu tülisid ja hommikul vihastasin end seaks, kui juba mitmendat korda valesti kaarti olin vaadanud.

Hommikune mereäärne jalutuskäik tundus aga nagu tõeline puhkus, see rahustas:

Rongiaknast vaatasin ka rahustavat Vahemerd:

Barcelonas tahtsime kõigepealt selle Katedraali siis ära vaadata kui ühe põhilise vaatamisväärsuse Barcelonas. Hiigelkirik, mida ehitati umbes 600 aastat, pidi olema üks võimsamaid ja ilusamaid Hispaanias, ehk kogu katoliku kiriku maailmas üldse.

No jaa, seest pole paha:

Väljast on ka päris kobe, eksole?

Detailid olid ilusad:

Katusevaadete üle ei kurda:

Paraku jäi aga kogu kirik siiski veidi magedaks, enamjaolt selle tõttu, et La Sagrada Familia oli nii ilus, nii helge ja nii terviklik. Nende raudvõrede taga olevad pühakukujud olid kuidagi eriti ängistavad ja mul ei olnud mingit tunnet, et oleksin Jumalale lähemale saanud. Gaudi vaatas tulevikku, La Catedral aga minevikku. Katus oli ka tagasihoidlik, Milano Duomoga ei anna üldse võrrelda. Igastahes, veidikene pettumust tuli juurde.

Üks teine pettumus oli Basilica de Santa Maria del Mar, mis ei olnudki see, vaid hoopis Basilica de Santa Maria del Pi. Seda avastasime alles siis, kui sees olime :D

Sain ühe ägeda pildi sellest väikesest kirikust, see veidi korvas ebaõnnestumistunnet:

Pärast kirikuid oli meil pühadusest kopp ees ja otsustasime sööma minna. Veensin ema minuga ilusasse restosse tulema ja see oli tegelikult üks mu päeva tipphetk :) Ilus kolmekäiguline set meal ja kaunis vaade Barcelona vanalinna tänavatele.

Uhke koht, kas pole?

Söök meeldis mulle ka:

Pärast pidurooga ja mõnusat jutuajamist otsustasime midagi toredat teha. Barcelonas on Hispaania ainuke Erootikamuuseum ja sinna me suundusimegi.

Lapsed, ärge vaadake.

Muuseumis oli ajaloo erinevatest etappidest kõikvõimalikku erootilist. Ma pilte ei hakka siia panema. Panen hoopis ühe tsitaadi Marilyn Monroelt, mis mulle väga meeldis:

Keegi muuseumitüdrukutest etendas Monroed ka rõdul, et külalisi meelitada:

Minu meelest oli üsna huvitav ja vinge muuseum, ema meelest oli Kopenhaagenis olev samalaadne toode palju ägedam. Eks siis ole näha, kui kunagi sinna jõuan :)

Päeva lõpetuseks jalutasime niisama linnas ringi, mööda jalakäijate alleed La Ramblat ikka allapoole mereni. Nägime suveniirikauplusi, lillepoode, välikohvikut. Kanepi lõhna tundsin küll iga 10 minuti tagant. Koeri on ka palju, nendega nad siin jalutavad oma rahulikus tempos. Kasse olen 4 päeva jooksul näinud kahte.

Turul käisime ka korra, seal oli tõesti kõike paremat:

Tänavakunstnikud olid väga uhked:

All mere ääres oli suur sammas Columbusele, kes ise oli teadupärast itaallane, aga kes seilas Hispaania katoliiklike monarhide nime all ja kellest sai alguse hispaania kultuuri levitamine Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, mis meile praegugi väga tuttav on.

Tubli oled, Columbus:

Päeva viimase pildi panen kaasaegsematest purjekatest. Need on ka ilusad :)

Kokkuvõttes polnudki päeval ju midagi erilist viga, aga puudus see "vau-effekt", mida alati ootan. Loodan, et see ei tule sellest, et ma juba nii mõneski kohas käinud olen ja uut leida ei suuda. Peaks vist ise rõõmsamalt ja avatumalt ringi käima ja mitte vihastama tühiste asjade peale. :)

Üritan homme oma parima anda.

Gaudi, soojus ja 20 tuhat sammu

Selleks ajaks, kui mina üles sain, oli mu ema juba jooksmas käinud. Veitsa laiskvorsti tunne on. Sellele vaatamata tegime eile 20 tuhat sammu ja mu jalad olid läbi, mis läbi, kui hotelli tagasi jõudsime.

Alustasime La Sagrada Familia kirikuga, kunstiteosega, millesse Gaudi pani oma elu viimased 15 aastat ja enamgi. Kirik ei ole siiani valmis, Gaudi unistus oligi, et seda ehitatakse sajandeid. Aastaks 2023 on plaanis see ära lõpetada, praegu on ehitused täies hoos.

Kirik ise oli minu jaoks täielik imedemaa. Gaudi oli selle nii hästi läbi mõelnud: suur-suur saal, mis mahutab 13 tuhat inimest, sambad, mis meenutavad puid ja lagi, mis tekitab tunde, et üleval ongi paradiis. Valgus on selline, et "ei oleks liiga valge ega liiga pime, sest mõlemad pimestavad ja pimedad ei näe." Kõige uhkem kirik, kus ma üldse kunagi käinud olen.

Ma vaatasin sinna lakke mingi tund aega ikka:

Kogu Gaudi kunst on suuresti inspireeritud loodusest ja Gaudi oli ise seda meelt, et loodusest tasuks õppida vähemalt nii kaua, kuni meile aega antud on. Kõik kujundid, ornamendid, stiilid olid ära põhjendatud ja täiuslikult sobivad. Ka kristlikud jutud sobisid ideaalselt tema ideedega kokku. Näiteks Jeesuse sünnistseen idas oli pehmete vormidega väljendatud ja väga armas, lääneväravas paiknev ristilöömisstseen aga robustne ja kandiline. Gaudi, sa oled tõesti imet teinud.

Vaade trepile alt üles:

La Sagrada Familia kirikut on raske piltide peal kujutada ja täiesti võimatu on edasi anda seda suurust ning ilu. Ei ole muud teha, kui peab ise vaatama minema. Praktilisest infost: netist ostetud piletid on kõige lihtsam ja kiirem viis sinna pääseda. Piletiga saab ka tornidesse ning võimaluse audiogiidi kasutada. Ema oli väga õnnelik venekeelse audiogiidi üle, ise ma kasutasin muidugi ikka inglisekeelset.

Tornidest saab külastada kas ida- või läänepoolseid. Meie nägime vaadet lääneküljele:

Väga suur osa kirikust, eriti väljast, on kaetud ehitustelkide ja reelingutega. See kõik võib olla imeline. Kui see ükskord valmis saab...

Detail katusel:

Otsustasime emaga, et tuleme tagasi, kui aasta 2023 kukub. Seniks aga, naudime pilte ja mälestusi:

Edasi suundusime Gaudi teise suurteose juurde: Güelli park. Gaudist endast ma polegi kirjutanud. Antoni Gaudi (1852 - 1926) oli Hispaania arhitekt, kelle peamised tööd asetsevad Barcelonas, nendest 7 on ka UNESCO kaitse all. Gaudi oli veendunud katoliiklane ja jäi vallaliseks kuni elu lõpuni. Tema suurteks kirgedeks (wikipedia sõnul) olidki arhitektuur, loodus ja religioon. Mis sellest suurest kirest sündis, on tõesti nägemist väärt. Barcelona poleks sama ilma temata.

Pärast seda, kui olime mitu kilomeetrit ülesmäge Güelli pargi juurde kõmpinud, tuli välja, et piletid on kuni õhtuni välja müüdud (jah, ka siin tasub netist piletid ära osta). Me mõtlesime aga, et kuna me oleme nii kõvasti pingutanud, siis ära me ka ei lähe ja otsustasime need 2 tundi pargi tasuta-alal veeta ning siis alles Gaudi meistriteoseid vaatama minna.

Kevad pargis oli tõesti ilus. Tegime pilte nii papagoidest kui teineteisest.

Eile oli väga soe, mingi hetk kahetsesin, et mul lühikesi pükse jalas ei olnud. Mõned olid lausa bikiinidega, aga samas leidus ka talvejopedes inimesi. Võta siis kinni...

Kui Güelli tasulisse pargiossa jõudsime, siis oli kell juba pool seitse õhtul ja kogu Barcelonale laskus ilus päikeseloojanguvalgus. Gaudi värvid, looduslikud kujundid ja mängulisus rõõmustasid kõiki, kes seal olid. Selfijärjekorras ma siiski seista ei viitsinud ja proovisime massist võimalikult ruttu eemale saada.

Kiirelt pildistasin üles põhivaate:

Koju kõmpisime juba rahulikumas tempos, jalad olid päris väsinud. Linnavaated olid imelised:

Sitgesisse tulime ikka rongiga, aga kuna me olime nii palju kõndinud ja rahmeldanud, siis ei jõdnud me isegi restosse minna. Ökopoest saime toidu ja supermarketist joogi ja nii meie õhtu möödus:

Ilus lõpetus ilusale päevale, jessssszzzzz....

Tõehetk

Tõeline tõehetk saabub siis, kui sa saad aru, et oled oma emaga reisile tulnud. Pärast tänast päeva see teadmine mulle laksatas. Oleme emaga tegelikult väga erinevad inimesed. Ma hakkan alles nüüd taipama, et on päris riskantne tulla koos reisile ning tahes-tahtmata pidevalt teineteise nuppudele vajutada. Sellele vaatamata on asjad läinud vähemalt rahuldavalt. Olen näiteks söönud ainult 400mg ibuprofeiini :D Okei, tegelikult pole asi üldse nii hull.

Hommikut alustasime hotellirežiimis. See hõlmab endas saiakesi ja puuvilju:

Kuna meie esimest hotelli oli väga peenelt venere.com-is lausa spa-hotelliks nimetatud, siis ei saanud me ära jätta spa-osa proovimist. Spa oli ka hotelli külastajatele tasuta. Seal oli siiski üks aga, nimelt üks nõue - ujumismüts. Ma saan aru, kui nad nõuavad enne basseini minekut duši all käimist (millest polnud kusagil sõnagi), aga no ujumismüts?!? No mis teha, 3 euri eest me need siidikondoomid siis pähe tõmbasime:

Spa ise oli väga tagasihoidlik. Ühtegi sauna polnud, üks suurem sisebassein lamamistoolide ja veejugadega ja üks mullivann ja oligi kõik. Eesti kehvemadki spad teevad siinsele 4-tärni hotelli spale silmad ette. Aga neil on ka kliima, mis seal salata. Meie sopa sees peavadki need spad head olema.

Väljaspoolt tagasihoidlik hotell muutus sisehoovis lausa lukselamiseks:

Barcelonasse on Gironast üle tunni aja sõita. See bussisõit oli väga ilus, siinne loodus on just õide minemas, sarnane meie maikuuga. Mäed ja hele-heleroheline värviteraapia teevad südame rõõmsaks :)

Ja siis me jõudsime Barcelonasse.

Barcelona-tõehetk oli täiesti imeline, ma ei osanud nii rõõmsat, rohelist ja päikselist linna oodatagi. Me ei käinud täna küll vaatamisväärsusi vaatamas ega kusagil erilises kohas, aga lihtsalt jalutamine andis juba nii palju energiat juurde. Õnneks ei kasutanud me seda kuidagi valesti, suutsin üha paremini end kokku võtta ja aru saada, et me lõpuks ometi oleme emaga kaks täiskasvanud inimest, kes ei pea kogu aeg seda ema-tütre kaarti välja tõmbama (nagu Karpa väga osavalt ütles), vaid saame niisama koos aega veeta.

Triumfikaar ja palju pühapäevaseid jalutajaid:

Emaga koos reisimisel on veel see pluss ka, et see surub mind tervislikum olema. Ema on mul väga heas vormis ja burgereid ta igapäevaselt ei söö. Ma võtsin siis ka lõunaks salati ja õhtuks supi, mis jättis väga hea kerge tunde. Samme tegime täna ka kokku üle 16 tuhande, seega ma nende kahe kokakoola pärast, mis alla joodud said, väga ei muretse.

Lõunasöök:

Päeva kolmas tõehetk tuli siis, kui me Picasso muuseumisse tahtsime minna. Pühapäeviti alates kella kolmest on muuseum tasuta, seega me mõtlesime kohe, et miks mitte siis seda ära kasutada, hoiaksime kahepeale 28 eurot kokku. Mida me aga arvestanud ei olnud, oli fakt, et ka kõik teised mõtlevad nii. See järjekord ilma liialdamata oli vähemalt 500m pikk ja otsustasime, et 28 eurot ei ole nii suur summa, et selle nimel tund aega järjekorras seista.

Tulime hoopis ära Sitgesesse, linnakesse, kus meie hotell on:

Sitges on armas mereäärne linn, Barcelona keskusest vaid 30-minutilise rongisõidu kaugusel. Rahvast jalutas promenaadil palju ja meie nautisime mõnusat 18-kraadist Eesti suveilma.

Ema katsus Vahemerd:

Mina tasakaalustasin ajukeemiat:

Pärast sõime seda suppi, mis eespool mainitud ja premeerisime ennast pannkookidega. See on siiski puhkus, eksole? :)

Päeva lõpuks mõtlen, et this could actually work. Õpetasin emale, kuidas ilma nõukaaktsendita Thank you öelda ("sänk juu" jätsime maha) ja tema mulle vastu, kuidas õigesti "можно я возьму назад ваше заевление?" hääldada. Väga praktiline õhtu. Nahkhiirt nägime ka.

Ja Johannale saadame tervitusi:

Homme läheme Sagrada Familiat vaatama. Ma ei jõua ära oodata.

Hispaania, siit me tuleme!

Minu emal oli eelmisel aastal 50. sünnipäev ja mina otsustasin, et sellise uhke numbri puhul peaks seda ikka kuidagi eriliselt tähistama. Kinkisin emale sünnipäevaks reisi. Reisi sihtpunk ja aeg ja see, kellega mu ema reisile läheb, olid esialgu veel lahtised, aga lõpuks otsustasime, et sihtpunktiks on Barcelona ja reisikaaslaseks olen mina ise, jee :D

Kogu see reis on mul tegelikult planeeritud vabamas vormis, see tähendab, et peale lendude ja hotellide pole mul midagi paika pandud. Eelmisest reisist oli kuidagi vähe möödas ja ma ei jõudnud hästi uute reisi sisse elada. Samuti viimased kaks nädalat ootasin rohkem Villet USAst koju kui uue reisi algust. Eks siis ole näha, mis välja tuleb, hehe.

Pärast seda, kui Ville mind lennujaama oli toonud ja me pärast 6h nägemist taas lahkumiskalli tegime, algas minu ja ema seiklus Barcelonasse ja selle lähiümbrusesse. Ema lendas lennukiga viimati 10 aastat tagasi ja ta oli üsna närvis. Mul oli juba enne teada, et talle tuleb üks surakas veini sisse joota, et ta rahulikult lennata saaks. Alustasime ikkagi väikese snäkiga:

Pildil on, muide, mu ema esimene wrap elus, hihi :D

Veini jõime ikka Tõnise veinibaaris Rosinas. Tõnist ennast kahjuks küll ei olnud, aga emal vein saamata ei jäänud :) Ryanair oli veini võrra mugavam ja kuigi ema oli ikkagi seesmiselt närvis, siis ta pealispinnalt nägi rahulik välja. :D Okei, mul praegu vist mingi naljatuju.

Vaade väikesele Eestile rõõmustas mind ja üllatas ema:

Kohale jõudsime pärast südaööd ja nii me siin Girona lennujaama hotellis olemegi. Toa üle ei kurda :) Twin on kuidagi doubleks läinud, aga noh... elab üle.

Meil on nüüd hommik käes ja viimane aeg liikuma hakata. Hispaania ootab avastamist. :)

Kallid, musid ja ägedat päeva kõigile!